21. sajandi romantik

Areeni kultuuripreemia 2007, žürii auhind: Taavi Eelmaa, igikestva dekadentliku tundlikkuse eest laval ja filmis.

Taavi Eelmaa (36) kõnnib tänaval alati sirge seljaga, lausa sõjaväelasliku rühiga. Tema läbitungimatu ilme on mask, mis varjab ülihaavatavat ja peenetundelist hinge. Just tänu oma ääretule empaatiavõimele on Taavi nõnda hea näitleja. Ja teatrilaval või filmilinal sulab läbitungimatu ilme nüansirohkeks ja valulikuks miimikaks, ühtviisi usutav nii ideelise fanaatiku (Gorki/Sarneti “Ema”), piiritu punkari (Marko Raadi “Ainult võltsid jäävad ellu”) kui ka androgüünse armastaja rollis (“­Madame Butterfly”).

Ja Taavi ei karda füüsiliselt ekstreemseid etteasteid: rebida urruaugust välja Eesti lipp (“Harmoonia”) või patseerida ringi poolerekteerunud riistaga (“Sügisball”). Peagi Krahlis esietenduvas Rainer Sarneti tükis “Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud” (autor Elfriede Jeliniek) kannab Taavi väärikalt pooleteisemeetrist peenist. Koos massiivsete keradega mõistagi. Lemmikrolli ei tea Taavi esile tõsta, ega ka kõige seksikamat, õudsemat või sügavamat rolli. “Arvan, et heas rollis leidub kõiki nimetatud elemente.

Sügavusest ma ei tea kuigi palju, aga “Sügisballi” šveitser Theo karakteri psühholoogiapusle kokkupanek oli üsna tõsine tegevus. Kõige hingelähedasemaks pean sentimentaalsetel põhjustel oma esimest filmirolli – Rainer Sarneti tummfilmis “Merehaigus”. Teatrist meenutan heameelega kõiki Mati Undi lavastusi ja kõiki Von Krahlis tehtud lavastusi.”

Eraelus on Taavi üks väheseid, kes peab veel lugu kommetest – näiteks teeb daamidele uksi lahti, aitab mantlit selga, kingib lilli, hoiab käe alt kinni. 21. sajandi romantik on tema rollidest ehk kõige vanamoodsam, aga kõige omasem – Taavi on džentelmen ja idealist ööpäev läbi, nõiduslikult elegantne ja irooniline.

Ta elab koos oma musta kassiga kesklinna üürikorteris. Külmkappi tal ei ole, sigareti­pits ja vann aga on. Ta on pidanud kunstniku paratamatut võitlust nii unetuse, liigjoomise kui ka õnnetu armastusega – ja on suutnud neist üle saada, erinevalt paljudest teistest poeedihingedest. Küsimusele “kas sul on keegi?”, vastab ta uje-diplomaatiliselt: “Mitmel naisel on mu elus privileege.”

Kas armastus on meie kasuajastul üldse veel võimalik? Taavi: “Armastus vajab saladust ja igatsuse eskalatsiooni, meie ajastu kommunikatsioonivahendid teevad aga iga impulsi kergesti rahuldatavaks... Võib-olla oli romantiline armastus tõesti nõukaajastul rohkem võimalik.

Ühiskonna surutis muutis inimesed teineteise vastu tundlikumaks ja nad olid avalikult abitumad, seega võib-olla empaatilisemad.”

Üksinduse, eluhirmu ja laiutava labasuse vastu on siiski võimalik leida ravimeid. Käia Siselinna kalmistul jalutamas. Kuulata pimedas toas täie võimsusega industriaali. Kirjutada luuletusi. Või vaadata aasta otsa Fassbinderi ja Cronenbergi filme. (Pärast keskkooli lõpetamist tabas Taavit kurbuse tsunami. Ta tegeles terve aasta vaid filmide vaatamisega, peaasjalikult olid need mustvalged tummfilmid, Fassbinder ja vägivallarohke Abel Ferrara.) Kuigi ka praegu eelistab Taavi kodukino massiüritustele – seda nii otseses kui kaudses tähenduses. Esteetikas on Taavil oma fetiš: kingad (olgu rahaliselt ükskõik kui põhjatu pankrot, kingad peavad olema elegantsed).

Kirjandusest on Taavi üks vaieldamatu lemmik Laclos’ “Ohtlikud suhted” – dekadentlikud ja vihjetest vohavad armastus- ja vihkamiskirjad 17. sajandi Prantsusmaal, mis justkui kirjutavad alla ühele Taavi kelmmõttele: “Globaalselt mõtlemine pole üldse huvitav. Kõige huvitavam asi kunstis on väike isiklik kättemaks.” Aga Taavi öökapilt võib leida ka suisa sürreaalset lektüüri: näiteks dr Kraft-Ebbingi “Psychopathia Sexualis”. See on esimene teadaolev kokkuvõte seksuaalpatoloogiast. Ilukirjanduse vormis, muuseas. Siis veel: Karl Ernst von Baeri “Eestlaste endeemilistest haigustest”. (“See meeldib mulle osalt põlgusest, aga osalt ka imetlusest viletsa geenimaterjaliga inimeste romantilise jonnakuse vastu.”).

Lapsepõlves luges Taavi korduvalt üle Edgar Allan Poe “Kaevu ja pendlit”. (“Poe tegi hruštšovkast Usheri maja ja naabritest kenad katkulised. Muutis lapsepõlve halluse kuninglikult mustaks.”)

Tänu isale Aleksander Eelmaale oli teater Taavile kõige loomulikum valik. Enne lavakat õppis Taavi aga lühikest aega ka usuteaduste seminaris. Kuid jättis sealsed õpingud pooleli, sest “ei tahtnud kõike teada saada”.

Kõmuajakirjanike brutaalsusest solvunud sõbratarile saatis ta aga sellise smsi: “Ära kurvasta. Tõde on sama igav kui peotäis liiva hammaste vahel krigisemas.” Kord öösel saatis aga ühele sõbrale sellise sõnumi: “Ma ei tea veel, mis lahutab mind nendest Fujidest, mille tippudes külmetavad üksinduse värske õhu käes Dostojevski, Poe, Houellebecq ja veel mõned.”

Teine sõber, kellelt Taavi pidi nädalaks raha laenama, sai aga sellise e-kirja: “Sekundeid langeb nagu külmi tilku kraanist hämaras toas... Ootamist on võrreldud nii orgasmi kui surmaga. Rahatu mehe viirastused võtavad tavaliselt hirmuäratavad vormid. Päästa mind nende käest!”

Enam pole vaja päästa. Taavi on auga ära teeninud Areeni tänavuse kultuuripreemia ja sellega kaasnevad 50 000 krooni. Mis tundeid see temas tekitab?

“Väga toniseerivaid! Kevadise vitamiini­puuduse ja madala serotoniinitaseme puhul ei ole paremat ravimit kui Areeni kultuuripreemia!”