TEEL ALEKSANDRIASSE: Bussiaknast paistab soolajärv, mis annab võimsa peegliefekti. fotod Signe Kanarbik / COSMOPOLITAN
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et sel sügisel tegin läbi vaevalise korteri vahetuse protsessi, mis pärast pikki otsinguid õnnestus, kuid vägagi kurnavaks osutus. Samal päeval, kui olin kotid uues kohas maha pannud, potsatas mu meilboksi ahvatlev pakkumine - kas tahaksite osa võtta meie proovireisist Egiptusesse...


Sõber Krister, Kohvri usin kokkupanija, viibis samal ajal oma järjekordsel ümbermaailmareisil ega saanud seekord osa võtta. Kas ma tahtsin? Muidugi ma tahtsin! Diil oli siis selline, et pidin andma ausõna, et pärast oma muljeid leheveergudel ka lugejatega jagan. Kas ma andsin? Muidugi ma andsin! Seda enam et sellega ei kaasnenud mingit kohustust reisi ilmtingimata kiita. Kutse saatjaks oli reisibüroo TopTours.


Ma pole mitte kunagi varem reisibüroode teenuseid kasutanud, seda reisipaketi osas, olen seni piirdunud vaid piletite või kindlustuse hankimisega. Ma ei saa öelda, et mulle oleks lapsepõlves meeldinud organiseeritud klassiekskursioonid, nende ekskursioonide kõige paremaks osaks oli alati see, et sai öö läbi üleval olla ja igasugu hullusi välja mõelda. Kes siis klassiekskursioonile mõnda suurt kivi või muuseumi vaatama läks! Klassiekskursioon on enamvähem ainus, millega võisin reisibüroo reisipaketti võrrelda. Seni olen ka piirdunud vaid Euroopas reisimisega ja teinud seda alati täiesti suvaliselt, uurides veidike internetti või ostes kaasa reisiraamatu ja siis vaadates, mis tuju on ja kuhu kulgeda võiks. See on mõnus - saad ise otsustada, kas tahad mingis linnas või külakeses pikemalt peatuda või kohe edasi liikuda. Oluline on ainult õigel ajal tagasisõidupunktis olla. Ja keegi ei sunni öö läbi bussis sõitma või kell 4 hommikul üles ärkama kui just ise ei taha. Aga siiski-siiski!!! Inimene ei tohi vaevelda eelarvamuste küüsis, veel enam - saatusele ei või näkku sülitada. Kui meilboksi potsatab selline reisipakkumine, siis oleks patt sellest ära öelda. Seda enam kui kodumaal sajab samal ajal esimest lörtsi aga sihtkohas on 30 kraadi sooja ja paistab päike. Seda enam, kui pole varem jalgagi oma mandrilt välja tõstnud ja saagu kogemus hea või halb - uus kogemus ja rikastav elamus ootab ees nagunii. Nõnda siis saigi käed löödud.


Täieliku Egiptuse-võhikuna ning bürooreisi-neitsina otsustasin kõike siiski mitte saatuse hooleks jätta ning varustasin ennast Lonely Planeti reisijuhiga "Egypt". Tänu jumalale, et ma seda tegin! See tubli sinine raamat sai minu abiliseks ja harijaks bussirännakul läbi kõrbe. See oli ka ainus raamat, mille ma kaasa võtsin, sest reis ei ole ilukirjanduse lugemise koht. Reisil loe raha, kaarti või reisiraamatut. See on muidugi vaid minu tagasihoidlik arvamus.


Juba alguses tundus mulle meie reisi trajektoor veidikene kahtlane. Minu süda aimas halba, kuid kujutluspilt suvisest päikesest ähmastas meeli ja suigutas kurje aimdusi. Lühidalt: kaheksa päeva sisse oli kellegi kahjurõõmus karvane käsi planeerinud järgneva trajektoori: Hurghada - Cairo - Wadi Nartun - El Alamein - Alexandria - El Alamein - Siwa - El Alamein - Marsa Mathrough - El Alamein - Cairo - Hurghada. Linnulennul, ma kordan - linnulennul - on see kokku üle 2500 kilomeetri. Hotell, milles me pikemalt peatusime, Porto Marina - asus El Alameini külje all, nii umbes 30 km kaugusel. Aga sinna me veel jõuame. Igatahes peaks nüüd küll siililegi selge olema, et tegemist ei olnud mitte sugugi mingi lõõgastava päikesereisiga, samas olgu lisatud, et sellist reisi ei hakata klientidele ka mitte iialgi müü ma, sest ükski terve mõistusega inimene ei tohiks selle eest vabatahtlikult raha välja käia. See oli proovireis, mille käigus külastati selliseid sihtpunkte, mida varem pole pakutud. Piltlikult võiks öelda, et see oli restorani uue menüü kiirdegustatsioon, mille käigus kõik hea ja parem püüti ühte patta visata. Viietärnihotelli mullivannid ja aurusaunad vaheldumisi bussis veedetud magamata öödega. Hamburger kalamarjaga, friikartulid kreembrüleega.


1. päev. Hurghada.

Lend viib meid Hurghadasse, sest sinna sõidavad massid. Terve mõistus ütleb, et tegelikult peaks otse Kairosse minema, aga Hurghadasse on koos massidega odavam sõita. Arusaadav. Õnneks väljub lend keskpäeva paiku ja selleks ei pea enne kukke ja koitu ärkama. Tallinn-Hurghada lend kestab 5 tundi. Väikeses kulunud lennujaamas korjavad reisisaatjad kõik kahvatud põhjamaalased nimekirjade alusel oma tiiva alla, organiseeritult marsitakse läbi passikontrolli ja voilà! Well come! nii ütleb sulle iga teine vastutulev egiptlane. Päike on just loojunud, aga külm just ei ole, selline paras kodumaa suvi. Meid laetakse suurde sinisesse bussi, mis ei ole just mingi luksusbuss, aga see pole kindlasti mitte ka mingi logu. Täiesti korralik Tartu-Tallinn liinibuss. Siis me veel ei tea, et järgmise 8 päeva jooksul saab sellest bussist meie teine kodu, meie voodi, meie hommikusöögi- ja lõunalaud, meie luupainaja. Esialgu teame me seda, et peaksime ööbima mingis Hurghada hotellis, sest nii on meie reisiplaanis kirjas. Illusioonid aga purustatakse õige pea blondi reisisaatja poolt, kes räägib mesimagusal ja leebel toonil, et hotellis saame ennast välja puhata selleks, et kell 2 öösel bussiga Kairo poole sõitma hakata.


Esialgu aga paneme oma kotid tagasihoidlikus 4-tärni hotellis maha. Mina pean tuba jagama hakkama Signega, kes töötab Cosmopolitanis. Muidugi on reisibüroo kokku organiseerinud ka ühe võõra mehe ja naise, kes selle üle suuremat rõõmu ei ilmuta, kuid keegi ei kipu nendega ka kohta vahetama. Meie tuba on askeetlik, kuid puhas.


Egiptuse tärnisüsteemid ei lange sugugi kokku selle süsteemiga, millega ollakse harjunud Euroopas. Tärnid on või ei ole, hotelli headuses võid veenduda siiski alles kohapeal olles. Süüa saab seal korralikult ja hotelli poolt märgistatakse meid käepaeltega, mis tähendab seda, et võime ka kõiki jooke tasuta tellida. Kell 11 õhtul on rannas Aafrika pidu, nagu teatab flaier söökla seinal. Restoran oleks selle ruumi kohta palju öeldud, sest kõik on pisut kulunud välimusega ja üsna tagasihoidlik. Baarilett on tühi, seal on sõna otseses mõttes kaks pudelit viies reas. Tellida saab kahte sorti kohalikku õlut (Stella, Saccara), kohalikku veini (Omar) ja mingit viskit. Otsustame mitte magama minna, sest tund und oleks narrimine. Nii jalutamegi kell 11 öösel üpris inimtühja randa, kus kõmiseb reibas tümps, remix eurodiskost, egiptuse lauludest ja aafrika trummidest. Esineb kohalik rahvatantsuansambel. Öine ilm on jahedapoolne, kuid sellest hoolimata istume Signega vapralt rannas kuni baari hakatakse sulgema. Siis aga ongi juba aeg alustada 6-tunnist bussisõitu.


Sõitma peab politseikonvoi saatel, selline on seadus. Pärast terroriakte, mille käigus osa turiste traagiliselt hukkus, püütakse turiste igal võimalikul moel turvata, politseikonvoi käib selle hulka. Väidetavalt võivad muidu kõrbest välja vuhiseda barbarid, kes nilpsaksid maialt nii turistide elude kui rahakottide järele. Konvoimehed on aga eriti ägeda d ralliässad ning kogu kolonn peab muidugi nende tempos liikuma. Öö jooksul tehakse ka kaks peatust, millest meie giid reipal toonil läbi mikrofoni kõikidele teada annab. Esimene peatus on kella 4 ajal, teine umbes 7 paiku. Mingi ime läbi on mul õnnestunud saada selline koht, et minu kõrval ei istu mitte keegi. See, mu sõbrad, on väga oluline sellistel juhtudel kui peab pikki tunde bussis veetma, sest siis on ebamugavust väljendavaks vähkremiseks rohkem ruumi ja soov reisikaaslasi erinevatel viisidel tappa väiksem.


2. päev. Kairo

Ärkan ja jään ärkvele umbes kella poole kaheksa paiku. Konvoi tempo on kaks kaubaautot kraavi ajanud ja nüüd vedelevad kaubad keset kõrbeliiva. Õnneks pole verd ega laipu näha, ilmselt õnnelik õnnetus. Kairo äärelinna majad on ilmselt kõige koledamad ja kõige räpasemad, mida ma olen varem elus näinud. Inimesed elavad pooleldi valminud majades, kõikide auasjaks näib olevat oma pooliku maja katusele püsti jätta võimalikult palju poste ja traate, et iga lollgi aru saaks, et seda maja alles ehitatakse. Asi on selles, et poolikus majas elamise eest ei pea kairolane mingit lisamaksu maksma. Kohe kui maja valmis saab, tuleb maks peale. Sellepärast võibki näha postide- ja traatidemerd. Vaatepilt on väga kummaline, sest sugugi mitte kõigis korterites ei ela inimesed. Nii haugutavadki tühjad tontlikud aknaaugud kõrvuti kuivava pesuga. Kairolane saab endale harilikult tühja korterikarbi, mille siis oma maitse kohaselt elamiskõlbulikuks seab. Nii ei tasugi elumajadest mingit harmooniat otsida, nõrganärvilistel linnaplaneerijatel ja pehmekestel arhitektidel soovitaks sellest kandist läbi sõites silmad kinni siduda või vähemalt suhkruvett juua.


Rääkides veest - turist peaks seal joogiveena tarbima vaid pudelivett, ühtlasi võiks vältida jääd. Mõnes kohas serveeritakse näiteks mahla ohtra purustatud jääga. See aga võib teisest maailma otsast kohale lennanud turistil niiöelda põhja alt lüüa ehk teisisõnu terviseprobleeme tekitada. Esialgu pole kellegagi veel midagi niisugust juhtunud.


Esialgu on kell umbes kaheksa hommikul ja me saabume Kairosse, kus sellel kellaajal on liiklus veel peaaegu olematu. Meid võtavad vastu tuumasõja üle elanud kummituslossidena mõjuvad majad ja kuulus Kairo sudu, mis viirastusliku vaatepildi tihkelt endasse mässib. Kairos on umbes neli miljonit autot ja seda on palju rohkem, kui neid sinna mahuks. Pehme iseloomuga inimesel on Kairos tänavat ületada ilmselt väga raske, juhul kui seda siiski tegema peate, haakige ennast lihtsalt kohalike sappa, kes parasjagu teed ületavad. Veidi julgemad inimesed saavad tee ületamisega lihtsalt ülbust kasutades hakkama. Ükski valgusfoor seal ei tööta, ülekäigurajad ei ole märgistatud, või kui on, siis need ei kehti. Mõnel karmimal ristmikul juhivad vägesid politseinikud. Kui tekib vajadus teed ületada, siis lausa igas kohas ära siiski mine, vaata tee keskele, kus väike palmiriba - teed saad ületada seal, kus metallpiirete vahel on vahe. Siis pole muud kui astu teele ja mine sihikindlalt peatumata edasi. Kuna ummik on permanentne ja autod liiguvad väga aeglaselt, siis auto alla jäämist niiviisi toimides paaniliselt kartma ei pea. Aga tagasi umbse bussi juurde. Väljas on 30 kraadi sooja, päike paistab kõrgel taevas, kella 8 paiku pargib buss uhkelt püramiidide juurde. Ronime bussist välja, kortsus, väsinud, kasimata ja piredad. See pole just õige vorm, kuidas vägevat maailmaimet esmakordselt vaadata. Bussisõit on meeled tuimest anud ja ohhoo-elamus muutub ahah-nojah-muljeks. Luusime ümber püramiidide, püüdes leida tualetti. Kehad on nõrgad ja vaim vaevatud, suured igavikulised teemad ei mahu hetkekavva. Püramiidide juurde on kogunenud kogu Egiptuse kõige tüütumad kaupmehed, sulid ja pähemäärijad. Ära sealt midagi osta. Aga viisakalt aitäh öelda ja maad kiita võib ikka.


Pärast püramiide näidatakse meile kiiresti sfinksi, mille kohta eesti reisisaatja kuulutab, et see on kindlasti palju väiksem kui me endale ette kujutame. Mina ei kujuta midagi ette, sfinks on täpselt selline nagu piltide peal harilikult paistab, ainult et tema pähe on end mugavalt sisse seadnud kobe tuviparv, klantspiltidel on keegi linnud harilikult ära ajanud. Üheksandat korda Egiptuses viibiv Naistelehe peatoimetaja Inga Raitar pulbitseb energiast ja peab lakkamatut loengut selle kohta, mis kõik Egiptuses on. Ja kuidas. Paraku ei leia ta kurnatud reisikaaslastes tänuväärset publikut ning räägib tihti lihtsalt omaette. Seisame ja vaatame sfinksi, tegelikult pole seal midagi suurt vaadata. Püramiidide juures korraldatakse turistidele ka valgusetendusi, mida küll ei saa liigitada suure kunsti hulka, aga omalaadse elamuse saamiseks võiks neid siis pigem juba show ajal vaadata.


Pärast püramiide on meile organiseeritud lõhnapoe külastus, mida giid uhkelt parfüümimuuseumiks nimetab. Muuseumist on asi väga kaugel, sest tegemist on täiesti tavalise poega, millel on ilmselt turismibürooga mingi eridiil. Poe suureks plussiks on tualett. Kell näitab keskpäeva. Meid suunatakse toolidele istuma ning algab osav ajupesu, kus parfüümide ajaloost küll midagi ei räägita. Meile antakse nuusutada erinevaid lõhnu ja kogu jutu ainsaks eesmärgiks on see, et turist lahkuks poest kaubaga.


„Parfüümimuuseumis" ei kaubelda, seal on kindlaksmääratud hinnad. Täpselt samu lõhnu samades pudelites võid pigem osta kohalikult turult tingides hinna kordi odavamaks.


Poele järgneb kerge lõunapaus ning siis kuulus Egiptuse muuseum, kus meile antakse aega tund. Kuulus Egiptuse muuseum, kus on Tutanhamoni hauakambri aarded, kus on tuhandeid hindamatuid varandusi, esimene koht, kus võiks midagi vaadata ja kauem aega veeta... Aga TopToursi reisiplaneerija pole pidanud vajalikuks sellele kohale rohkem aega pühendada.


Suurem osa päevast möödub meil bussis, sest liikumine ühest punktist teise pole just lihtsate killast ja võtab parasjagu aega. Õhtuks on meile kavandatud Niiluse kruiis, enne seda lubatakse kott hotelli panna ja pool tundi hinge tõmmata. Niiluse kruiis leiab aset niklist klantsival jõelaeval, mis haiseb nii tugevalt bensiini järele, et tikku seal tõmmata ei julgeks. Kohene peavalu on garanteeritud ning toidulõhnadest pole mõtet juttugi teha. Meid on bussis instrueeritud, et toit serveeritakse rootsi lauas ja kõik, mida plaanitakse süüa, tuleks kohe taldrikule kuhjata, sest pärast ei saa enam midagi. Meiega koos on seda suurepärast õhtusöögikruiisi jagamas turismigrupp Koreast. Korealased on lõbusad ja võtavad turistiksolemist tõsiselt - kõik kannavad kohapealt ostetud suveniire, olgu selleks T-särk või läikiv mütsike. Meie meelelahutuseks on lavale üles rivistatud liftimuusikat viljelev ansambel, mille juures mulle eriti imponeerib süntesaatorimängija, kes pole aega saanud oma pilli kilest lahti pakkida, kuid samas on süntekas juba nii räsitud, et seda hoiab koos hõbedane jesus-tape. Söögisaal on külm nagu hauakamber, mässime endale ümber sallid ja tõmbame mantlihõlmu koomale. Lisak s siirupisele liftimuusikale pakutakse meile meelelahutuseks veel ka veidi kõhutantsu (see naine on küll ainult haltuura peal väljas) ja paari rahvatantsunumbrit. Keerutaja võtab turistid ikka korralikult ahhetama, korraks ununeb isegi hingemattev bensiiniving. Õnneks saab minna ka laevatekile sooja välisõhu kätte. Tagasi hotelli jõuame veidi enne keskööd ja vajume kohe raskesse surmaunne.


3. päev - Klooster

Seekordsel hommikul meid hellitatakse, väljasõit on alles kella 11 paiku. Saame rahumeeli einestada askeetlikus pruunis hommikusöögisaalis, kus on ilmselt linna kõige kallimad jookide hinnad. Kulunud interjöör hinnale ei vasta, kuid hommikusöögivalik on täiesti rahuldav. Me oleme õnnelikud, et saime puhata ja konte sirutada. Selleks päevaks on meil kavas Wadi Natruni kloostrite külastamine. Wadi Natrun on Kairost umbes 100 km kaugusel, see on koht, kust muistsetel aegadel saadi ainet, mida kasutati mumifitseerimisel. Ühtlasi on see koptiusuliste keskuseks, sealsed kloostrid on muljetavaldavalt vanad. Meie usin tundmatu reisikavandaja on planeerinud kloostritele kulutada terve päeva, iga kloostri jaoks tunnike. Ausaltöeldes pole tavakodanikul mõtet neid kõiki külastada, kui puudub sügavam pühendumus ja huvi mungakloostrite suhtes, siis piisab täiesti ka ühe kloostri külastamiseks. Meie esimeseks peatuspaigaks on Deir Anba Bishoi. Klooster on rajatud kiriku ümber, keskseks reliikviaks on seal jutu järgi ideaalselt säilinud pühaku keha. Suurimaks pidupäevaks on seal 17. juuli, mil säilmeid läbi kloostri kantakse. Kloostri rajaja pühak Bishoi oli karm mees, näiteks tavatses ta ühes kongis end juukseidpidi lae külge siduda, et ta palvusi maha ei magaks. Vana kloostriosa on ka karmiks kindluseks, kus sai hoida toiduvarusid, millest piisas aastaks, kindlus, millele kloostrit piiravad beduiinid ligi ei pääseks. Tänapäeval on see üsna õitsval järjel koht, seal on uus kirik ja kaunis aed. Mungad, kes ekskursioone läbi viivad on profid, viskavad muhedat nalja ja räägivad ladusalt viies erinevas keeles. Kuigi klooster oli igati vaatamist väärt, tõstis kogu meie grupp üksmeelselt mässu selle vastu, et veel kolmes samasuguses käia. Nagu öeldus - sügavama huvi korral on Wadi Natrunis vaatamist rohkem kui küll, osadel kloostritel on külastajate jaoks regulaarsed lahtiolekuajad, teiste puhul peaks külastuse ette kokku leppima.


Mäss ei valmista reisijuhtidele just suuremat heameelt, kuid masside ees on nad jõuetud. Meid viiakse viietärnihotelli nimega Porto Marina, mis on alles ehitamisjärgus. Ilmselt ei ole siin tegemist kairoliku kavalusega - tegemist on tõepoolest väga uue ja alles valmiva rajatisega. Suurem osa sellest kompleksist on tegelikult rikaste egiptlaste suveresidentsid ning varem oli tegemist vaid kohalikele mõeldud puhkepaigaga. Porto Marina on tervisekummardajate paradiis, siin on välibasseine ja sisebasseine, mereveega ja ilma, masseerivate fontäänidega ja ilma, siin on mitut sorti saunasid, massöörid, treenerid, dietoloog ja nii edasi. Laste jaoks on eraldi meelelahutajad ja trennid. Tegemist on omalaadse väikese mereäärse külaga, mis meie sealviibimise ajal on pea täiesti hüljatud, seal on vaid meie grupp ja hotellitöötajad. Kuna enamvähem kõik on suletud ja ehitamisjärgus ning me jõuame rangelt valvatud alale päikeseloojangu paiku, pole seal absoluutselt mitte midagi teha. Hotell on loomulikult alkoholivaba, mis terviseparadiis see muidu oleks. Samas suitsetada võib iga nurga peal ja seda ohtralt ka tehakse. Jalutame sihitult mööda tühja randa ja peale tuleb m& otilde;nus maailmalõputunne - oleme täiesti eraldatud keset kõrbe ja muu maailm siia ei ulatu ja see võiks vabalt otsa saada, ilma et meil sellest aimugi oleks. Kokad on siin tasemel, kuid elektriga pole kiita, esineb elektrikatkestusi tänu millele iga rooga tellida ei saa. Kuid see on ilmselt ehitamisega seotud ja kaob siis kui hooaeg alanud. Einestamisele pakub tausta uus liftimuusikute paar - süntesaatorimängija ja siirupise häälega lauljanna. Repertuaari hulka kuuluvad lood, mis tuntud Disney multifilmidest ning biitlite igihaljad hitid, mis vormitud aeglasemaks, magusamaks ja uinutavamaks kui originaalis.


4. päev - Aleksandria. Spitfire.

Eesti mõistes võib Aleksandriat võrrelda Pärnuga. Kairoga võrreldes on Aleksandria mõnus ja rahulik väikelinn, kus puuduvad liiklusummikud, kus õhk on selge ja klaar ning kus puhub mõnus värske meretuul. Külastame kuulsaid katakombe, amfiteatrit, einestame. Plaanis on veel kindlus ja suur raamatukogu ning suur shoppamine suures moodsas ostukeskuses. Siinkohal otsustame toakaaslasega ülejäänud seltskonnast irduda ja veidi omal käel linna peal kolada. Reisisaatja pole selle mõtte üle sugugi rõõmus ja teatab, et kui meiega midagi juhtub, siis ise teame. Nagu arvata võibki, ei juhtu meiega midagi. Jalutame niisama ringi, tänavakaupmehed ja niisama aja surnukslööjad pilluvad tavapäraseid komplimente ja kommentaare, iga teine vastutulija küsib, kust me pärit oleme ja lisab: tere tulemast Egiptusesse! Seda oskavad öelda lapsedki. Meile lehvitavad rõdult naised, kes hõikavad samuti: Tere tulemast Egiptusesse! Lehvitame vastu. Loen oma targast raamatust, et niisugune ongi kohalik tava, kõik ütlevad seda, olgu siis neil kavatsus sul nahk üle kõrvade tõmmata või mitte. Otsime legendaarset kõrtsi nimega Spitfire, mille olen targast reisiraamatust välja valinud. Aleksandrias tundub enamvähem kõik jalutuskäigu kaugusel olevat, kuigi see mulje võib olla petlik. Spitfire igatahes asub meie jaoks jalutuskäigu kaugusel ja kui baari juurde jõuame, peseb üks omanikke, Hassan, kõrtsi ja kõrtsiesist suure voolikuga. Eelmine õhtu oli olnud tihe, sest neljapäeviti käib seal alati kõige vilkam tegevus.


Kõrts on aus, 124-aastat vana. Oma tänapäevase nime „Spitfire" sai see sõja ajal kuulsate briti hävituslennukite järgi. Kõrtsi ajaloost tuleb meile pajatama Hassani vend Ali. Ta räägib, et esialgu asutanud selle paiga kreeklased. Neil kreeklastel aga polnud lapsi. Nii umbes enne sõda sattunud Ali ja Hassani isa linna paremat elu otsima ja töötanud kõrtsis esialgu koristajana. Enne seda oli ta elanud El Palafeinis talupidaja peres. Kõrtsi omanik suhtus oma koristajasse kui poega, keda tal kunagi polnud ja pärandas pool kõrtsi talle. Kui vana kõrtsmik suri, oli isa 20-aastane. Pärast vana kõrtsmiku surma soovis tema kaasa tagasi Kreekasse minna ning müüs teise poole samuti isale maha. Sõja ajal tegutses uus kõrtsmike perekond usinasti vastupanuliikumises ja nad olid nii tublid, teravad ja osavad, et kõrts sai justkui iseenesest endale külge nime Spitfire nagu hävituslennukil. See oli kõva vastupanuliikumise staap.


Ajalugu vaatab vastu selle veidi räsitud, kuid igati sümpaatse kõrtsi igalt seinalt. Küll on seal pragunenud maale (koerad pokkerit mängimas), vanu plakateid pin-up tüdrukutega, fotosid ammustest kundedest ja rahatähti üle kogu maailma. Ka plaadikogu on kõrtsis muljetavaldav, turistid on ikka jätnud Hassanile suveniiriks igasugu helikandjaid. Kuna eesti muusikaga plaati meeste l peale panna pole (oleme esimesed eestlastest külastajad), siis pannakse mängima lähim, mis neil pakkuda - soome estraad. Oleme sellest väga liigutatud, kuigi see plaat on täiesti kohutav ja me ei oska aimata, missuguse õõvana see võib tunduda egiptuse maitsele.


Ali pole ise mitte kunagi Egiptusest välja reisinud, koolis on ta käinud kuus aastat. Kõrtsi töö on aga olnud hariv, ta on kuulnud lugusid erinevatest maadest ja oskab rääkida kreeka, saksa, inglise ja araabia keelt. Kuigi kõrtsi elu on kirev, ütleb ta, et omapoegadele sooviks ta paremat tulevikku. Et nad vähemalt maailma oma silmaga rohkem näeksid.


Ali ja Hassan ei ole pealetükkivalt jutukad egiptlased, kellega turist võib tänaval kokku puutuda, nad tulevad ja jutustavad oma lugu siis kui me selleks ise soovi avaldame.


Hiljem teevad veel reispassiks ühe dringi välja. Tund on veel varajane ja nii ei ole tavaline kõrtsimelu veel alanud, oleme sel pärastlõunasel ajal ainsad külalised. Spitfire on igal juhul väga muhe urgas. Tallinna kõrtsidega võrreldes on see midagi Woodstocki ja Levist Väljas ristsugutise sarnast. Muuseas - kõrtsi all on ka pommivarjend. Kahtlemata on Spitfire Aleksandria üheks ajalooliseks vaatamisväärsuseks, olgugi et mitte antiikne.


Järgmise päeva väljasõit on plaanitud öösel kella 4 ajal, meid ootab ees 5 tundi bussisõitu Siwasse. Osa gruppi on aga juba tabanud turistidele omane kõhulahtisus ning nemad otsustavad järgmisesse päeva plaanitud 10 tundi bussisõitu vahele jätta.


5. päev - Siwa oaas

Siwa oaas on koht, mille pärast tasub Egiptusesse sõita. Kui kohalikud, kellega oleme suhelnud, kuulevad, et läheme kindlasti ka sinna, muutuvad nad kohe rõõmsaks ja ütlevad, et see on Egiptuse kõige ilusam koht. See pole pelk sõnakõlks, ilus on see tõesti. Siwa on oaas keset kõrbe, see asub sõna otseses mõttes keset eimidagit - seda ümbritseb sadu ja sadu kilomeetreid tühja kõrbe. Ennemuistsel ajal võttis teekond Aleksandriast Siwasse 8 ööd-päeva. Paljud, kes sinna teele asusid, jäidki igavesti kadunuks. Siwa iseloomustamiseks sobib imehästi sõna: muinasjutuline. Juba kõik legendid, mis selle paiga kohta käivad, teevad ta salapäraseks. Siwas elas üle maailma kuulus oraakel, seal käis suvitamas Kleopatra, seal asub muistne linnus Shali. Üks legend räägib, et Pärsia kuningas saatnud 50-tuhandese armee oraaklit hävitama, kuna see ennustanud kuninga peatset hukku. Armee leidis aga liivatormis oma otsa veel enne kui Siwasse kohale jõudis. Selline õnnetus oli kuulsale oraaklile heaks reklaamiks ning Ammoni preestreid peeti kõige võimsamaks. Kadunud armeed aga otsitakse kõrbest veel tänapäevalgi.


Oma eraldatuse tõttu on Siwa näinud ka näguripäevi, 13. sajandi paiku elas seal ajaloolaste andmeil vaid 40 meest, kes olidki kindluslinnaku Shali rajajateks. Esimesed eurooplased jõudsid seda imet oma silmaga vaatama alles 18. sajandi lõpus ja neid ei tabanud sugugi soe vastuvõtt. Esimene asfalttee ehitati Siwan 1980. aastail.


Praegu elab seal umbes 25 tuhat siwalast ja tuhatkond egiptlast. Siwalased räägivad oma kohalikku dialekti, Siwa käsitöö on kuulus üle maa. Kui oled see õnnelik, kes kord elus niisuguses kaunis kohas ära käib, siis suveniiriks võta kaasa just midagi kohalikku ja käsitsi meisterdatut, muid suveniire võid leida üle kogu maa külluses.


Käi kindlasti ära Surnute mäel, kus on hästisäilinud hauama alid, mis küll osaliselt sõna otseses mõttes laiali tassitud, aga see, mis alles, on väga hästi alles. Külasta Ammoni templit, kus elas oraakel. Vaata Kleopatra basseini, mis on väike, ümmargune, sügav ja ere. Vaikselt kerkib selle põhjast üles mulle. Basseini kõrval on mõnus teemaja, kus võid rahus aega veeta. Turistidele korraldatakse ka kõrbesafarit, mille raamesse kuulub harilikult kuumaveeallikas, jaheda veega järv, fossiilide meri ja päikeseloojangu vaatamine. Kuumaveeallikasse minnes ole ehetega ettevaatlik, vesi on väga väävline. Kõrb on seal kaunis düünidega liivakõrb, safarit korraldatakse maastikuautodega, kuhu pakitakse harilikult neli inimest.


Siwas on ka hotelle erinevatele maitsetele, kuid ka kõge rohkemate tärnidega asutus on ülimalt askeetlik, seda väga heas mõttes. Näiteks üks eriti peen hotell ei kasuta numbritubades elektrit ning külastajatel palutakse väljaspool hotellitube mitte mobiiltelefonidega rääkida. Siwa lähistel on küll olemas väike lennujaam, kuid reeglina tuleks sinna kohale minna maanteed mööda. Bussijaama seal pole, kui bussiga lähed, pannakse sind lihtsalt turuplatsil maha. Bussiühendus on näiteks Aleksandriaga, sõit kestab koos peatustega 7 tundi. Selleks, et Siwast välja minna, näiteks kõrbesafarile, tuleb võtta luba, mille saab kohalikust turistiinfo punktist ja mis maksab umbes 10 dollarit, sellele lisaks tuleb loovutada kümmekond egiptuse naela kohalikule politseile. Siwas kohal olla oleks paras nii umbes kolm päeva. Kui soovid pikemat vaikset puhkust, siis muidugi kauem. Lähedal asub veel teinegi oaas, veidi väiksem ja vähemglamuurne, kuid samuti vaatamist väärt.


6. päev - viimaks ometi bussivaba

Olin juba eelmisel päeval reisisaatjat kurvastanud teatega, et El Alameini ekskursioonist ma osa võtta ei kavatse. Esiteks - seal ei ole midagi, teiseks - seal ei ole midagi. Asi selles, et me käisime seal vahetult pärast suure turismihooaja lõppemist ja kuigi põhjamaalase jaoks on 30-kraadine päike mõnus, läks õhtuti parasjagu jahedaks ning Vahemeri oli samuti külmavõitu. El Alameinis ja Marsa Mathrouhg-s käib vilgas tegevus aga just suvitusperioodil, need on tänapäeval kuurortlinnad mõnusate randadega, mis aga väljaspool hooaega üsna mahajäetud. El Alameinis asuvad sõjamälestised, mis võiksid huvi pakkuda tõesti vaid sügavama ajaloohuviga inimestele ja neile, keda pole lapsepõlvest alates mõõda kõikvõimalikke sõjaga seotud mälestusmärke ringi veetud. Seega ei tee me nüüd muud, kui vaid lamame päikese käes ja joome värskeltpressitud guaavi- ja mangomahla. Elu paistab väga ilus. Ja me tunneme, et oleme selle päeva ära teeninud, sest eelmisel päeval jõudsime hotelli tagasi kell 1 öösel.


7. päev - Kairo

Vaid pool päeva bussisõitu, kui oleme juba ringiga tagasi Kairos. Napilt paar tundi bussisõitu linnas, kui juba jõuame läbi ummikute Kairo suurimale ja kuulsaimale turule - Khan-Al_Khalilile. Turg muutub kõige elavamaks just pärast päikeseloojangut, see on kolossaalne, lõputult sarnaseid kaupu - maitseaineid, parfüüme, kotte, rõivaid, salle, t-särke, vaipu, ehteid ja nii edasi. Bussisõidu vältel õppisin selgeks kohalikud numbrid ja mõned käibefraasid. Hindu pole muidugi küll eriti kuskil üleval, kuid mõnes kohas siiski. Kauplema pead igal juhul, kui sul puudub hinna suhtes tingimise soov, siis pole sul turule erilist asja. Paraku on see turg aga Kairo üks väga olulisi vaatamisväärsusi, nii on see enamvähem kohustuslik peatuspunkt. Kaubeldes on üldiselt halb toon kõige esimesena nimetatud numbrist veel allapoole minna, seda siis ostja poole pealt muidugi. Seepärast alusta võimalikult madalalt ja ole valmis mõnevõrra ülespoole liikuma. Harilikult jõuate mõistliku kokkuleppeni. Kui kaupmees on kohe rõõmsalt sinu nimetatud numbriga nõus, oled ilmselt vastu pükse saanud. Allapoole omahinda ei müü ta nagunii midagi. Turul on väga lihtne ära eksida, kuid me eksime linnas ära siiski hoopis hiljem - kui otsustame, et nüüd läheme ja ostame endale pudeli õlut. See tegevus on lihtsalt suvalises suunas jalutama hakates üsna lootusetu. Alkoholi saad osta suvalisest pisikesest kioskist, mis on kuskil suvalisel tänavanurgal. Või siis hingehinnaga oma hotelli baarist, kusjuures vahe võib olla 5-kordne nagu meil. Viimaks, olles lootusetult ära eksinud, me siiski leidsime oma õlle. Võtsime esimese ettejuhtuva takso, kus roolis umbkeelne kohalik, kes aga helistas kohe varmalt oma inglise keelt rääkivale tuttavale, kelle vahendusel me pärast mõningasi seiklusi õige tee tagasi leidsime. Väljasõit pidi toimuma kell 2 öösel.


Niisiis libistasime hotellitoas oma jooki, mängisime kaarte ja vaatasime väga sahiseva ja mürase pildiga telerikökatsist kohalikku muusikakanalit. Seekordne Egiptuse reis hakkas läbi saama. Tänu sellele, et me olime mitu korda oma reisigrupist eemaldunud olime näinud Egiptust veidi lähemalt, suhelnud mõnevõrra kohalikega ja leidnud, et saaks täiesti vabalt hakkama ilma karjatajata. Ei ole need kohalikud seal nii õudsed kui meie reisisaatja püüdis näidata. Nad ei paista tahtvat turisti iga kell paljaks varastada või maha lüüa või isegi sulle midagi maha müüa. Üks, mis mind seal mõnevõrra häiris, olid turistid ise. Iseäranis nende riietus, olgu nendeks siis mehed või naised. Kui kohalik traditsioon ei sisalda poolalasti ringisilkamist, siis võiks seda arvesse võtta. Respekti seda maad, kuhu lähed ja sind respektitakse vastu.


8. päev - Hurghada

Tagasitee, nagu mainitud, algas kell 2 öösel. Me olime kogu grupiga naiivselt arvanud, et peame nii vara minema hakkama sellepärast, et tuleb jälle sõita konvoi saatel. Kuid kaugel sellest - seekord polnud meil mingit relvastatud konvoid - selgus, et me sõitsime keset ööd välja lihtsalt selleks, et saaksime veel ühe öö veeta armastatud bussis ning jõuda kell pool 9 hommikul Hurghada mac Donaldsi ette, et siis tühjas suvituslinnas võtta takso ning sõita randa, millest me eelnevalt sellesama armastatud bussiga mööda olime sõitnud. Põhjendamatu.


Selle proovireisi kokkuvõttena peaks ütlema, et Kairosse ja Luxorisse minna jõuad sa iga kell. Mine seekord Aleksandriasse ja Siwasse. See on trajektoor, mis erineb tavapärasest. Hoolimata sellest kui vintsutatud me pidevast bussis istumisest olime - nende kohtade nägemine tasus seda vaeva. Ideaalses maailmas sõidan ma sinna omal käel ühel päeval tagasi ja teen seda nii nagu peab - rahulikult ja kiirustamata.


Reisikulud tasus TopTours.

Tekst ilmub lühendatult.
Loe täispikka reisikirja
Ekspressi veebilehelt.
SL Õhtulehe skandaalne paljastus ajakirjanike pressireisi toimumisest on leitav aadressilt http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=255370.