01.02.2008, 00:00
2500 kilomeetrit bussis
Fagira de Morti pani kirja, mis palju kõmu tekitanud;ajakirjanike Egiptuse-reisil tegelikult juhtus.*
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et
sel sügisel tegin läbi vaevalise korteri vahetuse protsessi, mis
pärast pikki otsinguid õnnestus, kuid vägagi kurnavaks osutus.
Samal päeval, kui olin kotid uues kohas maha pannud, potsatas mu meilboksi
ahvatlev pakkumine - kas tahaksite osa võtta meie proovireisist
Egiptusesse...
Sõber Krister, Kohvri usin kokkupanija, viibis
samal ajal oma järjekordsel ümbermaailmareisil ega saanud seekord osa
võtta. Kas ma tahtsin? Muidugi ma tahtsin! Diil oli siis selline, et
pidin andma ausõna, et pärast oma muljeid leheveergudel ka
lugejatega jagan. Kas ma andsin? Muidugi ma andsin! Seda enam et sellega ei
kaasnenud mingit kohustust reisi ilmtingimata kiita. Kutse saatjaks oli
reisibüroo TopTours.
Ma pole mitte kunagi varem
reisibüroode teenuseid kasutanud, seda reisipaketi osas, olen seni
piirdunud vaid piletite või kindlustuse hankimisega. Ma ei saa
öelda, et mulle oleks lapsepõlves meeldinud organiseeritud
klassiekskursioonid, nende ekskursioonide kõige paremaks osaks oli alati
see, et sai öö läbi üleval olla ja igasugu hullusi
välja mõelda. Kes siis klassiekskursioonile mõnda suurt kivi
või muuseumi vaatama läks! Klassiekskursioon on enamvähem
ainus, millega võisin reisibüroo reisipaketti võrrelda. Seni
olen ka piirdunud vaid Euroopas reisimisega ja teinud seda alati täiesti
suvaliselt, uurides veidike internetti või ostes kaasa reisiraamatu ja
siis vaadates, mis tuju on ja kuhu kulgeda võiks. See on mõnus -
saad ise otsustada, kas tahad mingis linnas või külakeses pikemalt
peatuda või kohe edasi liikuda. Oluline on ainult õigel ajal
tagasisõidupunktis olla. Ja keegi ei sunni öö läbi bussis
sõitma või kell 4 hommikul üles ärkama kui just ise ei
taha. Aga siiski-siiski!!! Inimene ei tohi vaevelda eelarvamuste
küüsis, veel enam - saatusele ei või näkku sülitada.
Kui meilboksi potsatab selline reisipakkumine, siis oleks patt sellest ära
öelda. Seda enam kui kodumaal sajab samal ajal esimest lörtsi aga
sihtkohas on 30 kraadi sooja ja paistab päike. Seda enam, kui pole varem
jalgagi oma mandrilt välja tõstnud ja saagu kogemus hea või
halb - uus kogemus ja rikastav elamus ootab ees nagunii. Nõnda siis
saigi käed löödud.
Täieliku
Egiptuse-võhikuna ning bürooreisi-neitsina otsustasin kõike
siiski mitte saatuse hooleks jätta ning varustasin ennast Lonely Planeti
reisijuhiga "Egypt". Tänu jumalale, et ma seda tegin! See tubli
sinine raamat sai minu abiliseks ja harijaks bussirännakul läbi
kõrbe. See oli ka ainus raamat, mille ma kaasa võtsin, sest reis
ei ole ilukirjanduse lugemise koht. Reisil loe raha, kaarti või
reisiraamatut. See on muidugi vaid minu tagasihoidlik arvamus.
Juba
alguses tundus mulle meie reisi trajektoor veidikene kahtlane. Minu süda
aimas halba, kuid kujutluspilt suvisest päikesest ähmastas meeli ja
suigutas kurje aimdusi. Lühidalt: kaheksa päeva sisse oli kellegi
kahjurõõmus karvane käsi planeerinud järgneva
trajektoori: Hurghada - Cairo - Wadi Nartun - El Alamein - Alexandria - El
Alamein - Siwa - El Alamein - Marsa Mathrough - El Alamein - Cairo - Hurghada.
Linnulennul, ma kordan - linnulennul - on see kokku üle 2500 kilomeetri.
Hotell, milles me pikemalt peatusime, Porto Marina - asus El Alameini
külje all, nii umbes 30 km kaugusel. Aga sinna me veel jõuame.
Igatahes peaks nüüd küll siililegi selge olema, et tegemist ei
olnud mitte sugugi mingi lõõgastava päikesereisiga, samas
olgu lisatud, et sellist reisi ei hakata klientidele ka mitte iialgi
müü
ma, sest ükski terve mõistusega inimene ei tohiks selle eest
vabatahtlikult raha välja käia. See oli proovireis, mille käigus
külastati selliseid sihtpunkte, mida varem pole pakutud. Piltlikult
võiks öelda, et see oli restorani uue menüü
kiirdegustatsioon, mille käigus kõik hea ja parem püüti
ühte patta visata. Viietärnihotelli mullivannid ja aurusaunad
vaheldumisi bussis veedetud magamata öödega. Hamburger kalamarjaga,
friikartulid kreembrüleega.
1. päev.
Hurghada.
Lend viib meid Hurghadasse, sest sinna sõidavad
massid. Terve mõistus ütleb, et tegelikult peaks otse Kairosse
minema, aga Hurghadasse on koos massidega odavam sõita. Arusaadav.
Õnneks väljub lend keskpäeva paiku ja selleks ei pea enne
kukke ja koitu ärkama. Tallinn-Hurghada lend kestab 5 tundi. Väikeses
kulunud lennujaamas korjavad reisisaatjad kõik kahvatud
põhjamaalased nimekirjade alusel oma tiiva alla, organiseeritult
marsitakse läbi passikontrolli ja voilà! Well come! nii ütleb
sulle iga teine vastutulev egiptlane. Päike on just loojunud, aga
külm just ei ole, selline paras kodumaa suvi. Meid laetakse suurde
sinisesse bussi, mis ei ole just mingi luksusbuss, aga see pole kindlasti mitte
ka mingi logu. Täiesti korralik Tartu-Tallinn liinibuss. Siis me veel ei
tea, et järgmise 8 päeva jooksul saab sellest bussist meie teine
kodu, meie voodi, meie hommikusöögi- ja lõunalaud, meie
luupainaja. Esialgu teame me seda, et peaksime ööbima mingis Hurghada
hotellis, sest nii on meie reisiplaanis kirjas. Illusioonid aga purustatakse
õige pea blondi reisisaatja poolt, kes räägib mesimagusal ja
leebel toonil, et hotellis saame ennast välja puhata selleks, et kell 2
öösel bussiga Kairo poole sõitma hakata.
Esialgu
aga paneme oma kotid tagasihoidlikus 4-tärni hotellis maha. Mina pean tuba
jagama hakkama Signega, kes töötab Cosmopolitanis. Muidugi on
reisibüroo kokku organiseerinud ka ühe võõra mehe ja
naise, kes selle üle suuremat rõõmu ei ilmuta, kuid keegi ei
kipu nendega ka kohta vahetama. Meie tuba on askeetlik, kuid puhas.
Egiptuse tärnisüsteemid ei lange sugugi kokku selle
süsteemiga, millega ollakse harjunud Euroopas. Tärnid on või
ei ole, hotelli headuses võid veenduda siiski alles kohapeal olles.
Süüa saab seal korralikult ja hotelli poolt märgistatakse meid
käepaeltega, mis tähendab seda, et võime ka kõiki jooke
tasuta tellida. Kell 11 õhtul on rannas Aafrika pidu, nagu teatab flaier
söökla seinal. Restoran oleks selle ruumi kohta palju öeldud,
sest kõik on pisut kulunud välimusega ja üsna tagasihoidlik.
Baarilett on tühi, seal on sõna otseses mõttes kaks pudelit
viies reas. Tellida saab kahte sorti kohalikku õlut (Stella, Saccara),
kohalikku veini (Omar) ja mingit viskit. Otsustame mitte magama minna, sest
tund und oleks narrimine. Nii jalutamegi kell 11 öösel üpris
inimtühja randa, kus kõmiseb reibas tümps, remix eurodiskost,
egiptuse lauludest ja aafrika trummidest. Esineb kohalik rahvatantsuansambel.
Öine ilm on jahedapoolne, kuid sellest hoolimata istume Signega vapralt
rannas kuni baari hakatakse sulgema. Siis aga ongi juba aeg alustada 6-tunnist
bussisõitu.
Sõitma peab politseikonvoi saatel, selline
on seadus. Pärast terroriakte, mille käigus osa turiste traagiliselt
hukkus, püütakse turiste igal võimalikul moel turvata,
politseikonvoi käib selle hulka. Väidetavalt võivad muidu
kõrbest välja vuhiseda barbarid, kes nilpsaksid maialt nii
turistide elude kui rahakottide järele. Konvoimehed on aga eriti ägeda
d ralliässad ning kogu kolonn peab muidugi nende tempos liikuma.
Öö jooksul tehakse ka kaks peatust, millest meie giid reipal toonil
läbi mikrofoni kõikidele teada annab. Esimene peatus on kella 4
ajal, teine umbes 7 paiku. Mingi ime läbi on mul õnnestunud saada
selline koht, et minu kõrval ei istu mitte keegi. See, mu sõbrad,
on väga oluline sellistel juhtudel kui peab pikki tunde bussis veetma,
sest siis on ebamugavust väljendavaks vähkremiseks rohkem ruumi ja
soov reisikaaslasi erinevatel viisidel tappa väiksem.
2. päev. Kairo
Ärkan ja jään
ärkvele umbes kella poole kaheksa paiku. Konvoi tempo on kaks kaubaautot
kraavi ajanud ja nüüd vedelevad kaubad keset kõrbeliiva.
Õnneks pole verd ega laipu näha, ilmselt õnnelik
õnnetus. Kairo äärelinna majad on ilmselt kõige
koledamad ja kõige räpasemad, mida ma olen varem elus näinud.
Inimesed elavad pooleldi valminud majades, kõikide auasjaks näib
olevat oma pooliku maja katusele püsti jätta võimalikult palju
poste ja traate, et iga lollgi aru saaks, et seda maja alles ehitatakse. Asi on
selles, et poolikus majas elamise eest ei pea kairolane mingit lisamaksu
maksma. Kohe kui maja valmis saab, tuleb maks peale. Sellepärast
võibki näha postide- ja traatidemerd. Vaatepilt on väga
kummaline, sest sugugi mitte kõigis korterites ei ela inimesed. Nii
haugutavadki tühjad tontlikud aknaaugud kõrvuti kuivava pesuga.
Kairolane saab endale harilikult tühja korterikarbi, mille siis oma maitse
kohaselt elamiskõlbulikuks seab. Nii ei tasugi elumajadest mingit
harmooniat otsida, nõrganärvilistel linnaplaneerijatel ja
pehmekestel arhitektidel soovitaks sellest kandist läbi sõites
silmad kinni siduda või vähemalt suhkruvett juua.
Rääkides veest - turist peaks seal joogiveena tarbima vaid
pudelivett, ühtlasi võiks vältida jääd. Mõnes
kohas serveeritakse näiteks mahla ohtra purustatud jääga. See
aga võib teisest maailma otsast kohale lennanud turistil niiöelda
põhja alt lüüa ehk teisisõnu terviseprobleeme tekitada.
Esialgu pole kellegagi veel midagi niisugust juhtunud.
Esialgu on
kell umbes kaheksa hommikul ja me saabume Kairosse, kus sellel kellaajal on
liiklus veel peaaegu olematu. Meid võtavad vastu tuumasõja
üle elanud kummituslossidena mõjuvad majad ja kuulus Kairo sudu,
mis viirastusliku vaatepildi tihkelt endasse mässib. Kairos on umbes neli
miljonit autot ja seda on palju rohkem, kui neid sinna mahuks. Pehme iseloomuga
inimesel on Kairos tänavat ületada ilmselt väga raske, juhul kui
seda siiski tegema peate, haakige ennast lihtsalt kohalike sappa, kes parasjagu
teed ületavad. Veidi julgemad inimesed saavad tee ületamisega
lihtsalt ülbust kasutades hakkama. Ükski valgusfoor seal ei
tööta, ülekäigurajad ei ole märgistatud, või
kui on, siis need ei kehti. Mõnel karmimal ristmikul juhivad
vägesid politseinikud. Kui tekib vajadus teed ületada, siis lausa
igas kohas ära siiski mine, vaata tee keskele, kus väike palmiriba -
teed saad ületada seal, kus metallpiirete vahel on vahe. Siis pole muud
kui astu teele ja mine sihikindlalt peatumata edasi. Kuna ummik on permanentne
ja autod liiguvad väga aeglaselt, siis auto alla jäämist
niiviisi toimides paaniliselt kartma ei pea. Aga tagasi umbse bussi juurde.
Väljas on 30 kraadi sooja, päike paistab kõrgel taevas, kella
8 paiku pargib buss uhkelt püramiidide juurde. Ronime bussist välja,
kortsus, väsinud, kasimata ja piredad. See pole just õige vorm,
kuidas vägevat maailmaimet esmakordselt vaadata. Bussisõit on
meeled tuimest
anud ja ohhoo-elamus muutub ahah-nojah-muljeks. Luusime ümber
püramiidide, püüdes leida tualetti. Kehad on nõrgad ja
vaim vaevatud, suured igavikulised teemad ei mahu hetkekavva. Püramiidide
juurde on kogunenud kogu Egiptuse kõige tüütumad kaupmehed,
sulid ja pähemäärijad. Ära sealt midagi osta. Aga viisakalt
aitäh öelda ja maad kiita võib ikka.
Pärast
püramiide näidatakse meile kiiresti sfinksi, mille kohta eesti
reisisaatja kuulutab, et see on kindlasti palju väiksem kui me endale ette
kujutame. Mina ei kujuta midagi ette, sfinks on täpselt selline nagu
piltide peal harilikult paistab, ainult et tema pähe on end mugavalt sisse
seadnud kobe tuviparv, klantspiltidel on keegi linnud harilikult ära
ajanud. Üheksandat korda Egiptuses viibiv Naistelehe peatoimetaja Inga
Raitar pulbitseb energiast ja peab lakkamatut loengut selle kohta, mis
kõik Egiptuses on. Ja kuidas. Paraku ei leia ta kurnatud reisikaaslastes
tänuväärset publikut ning räägib tihti lihtsalt
omaette. Seisame ja vaatame sfinksi, tegelikult pole seal midagi suurt vaadata.
Püramiidide juures korraldatakse turistidele ka valgusetendusi, mida
küll ei saa liigitada suure kunsti hulka, aga omalaadse elamuse saamiseks
võiks neid siis pigem juba show ajal vaadata.
Pärast
püramiide on meile organiseeritud lõhnapoe külastus, mida giid
uhkelt parfüümimuuseumiks nimetab. Muuseumist on asi väga
kaugel, sest tegemist on täiesti tavalise poega, millel on ilmselt
turismibürooga mingi eridiil. Poe suureks plussiks on tualett. Kell
näitab keskpäeva. Meid suunatakse toolidele istuma ning algab osav
ajupesu, kus parfüümide ajaloost küll midagi ei
räägita. Meile antakse nuusutada erinevaid lõhnu ja kogu jutu
ainsaks eesmärgiks on see, et turist lahkuks poest kaubaga.
„Parfüümimuuseumis" ei kaubelda, seal on
kindlaksmääratud hinnad. Täpselt samu lõhnu samades
pudelites võid pigem osta kohalikult turult tingides hinna kordi
odavamaks.
Poele järgneb kerge lõunapaus ning siis
kuulus Egiptuse muuseum, kus meile antakse aega tund. Kuulus Egiptuse muuseum,
kus on Tutanhamoni hauakambri aarded, kus on tuhandeid hindamatuid varandusi,
esimene koht, kus võiks midagi vaadata ja kauem aega veeta... Aga
TopToursi reisiplaneerija pole pidanud vajalikuks sellele kohale rohkem aega
pühendada.
Suurem osa päevast möödub meil
bussis, sest liikumine ühest punktist teise pole just lihtsate killast ja
võtab parasjagu aega. Õhtuks on meile kavandatud Niiluse kruiis,
enne seda lubatakse kott hotelli panna ja pool tundi hinge tõmmata.
Niiluse kruiis leiab aset niklist klantsival jõelaeval, mis haiseb nii
tugevalt bensiini järele, et tikku seal tõmmata ei julgeks. Kohene
peavalu on garanteeritud ning toidulõhnadest pole mõtet juttugi
teha. Meid on bussis instrueeritud, et toit serveeritakse rootsi lauas ja
kõik, mida plaanitakse süüa, tuleks kohe taldrikule kuhjata,
sest pärast ei saa enam midagi. Meiega koos on seda suurepärast
õhtusöögikruiisi jagamas turismigrupp Koreast. Korealased on
lõbusad ja võtavad turistiksolemist tõsiselt - kõik
kannavad kohapealt ostetud suveniire, olgu selleks T-särk või
läikiv mütsike. Meie meelelahutuseks on lavale üles rivistatud
liftimuusikat viljelev ansambel, mille juures mulle eriti imponeerib
süntesaatorimängija, kes pole aega saanud oma pilli kilest lahti
pakkida, kuid samas on süntekas juba nii räsitud, et seda hoiab koos
hõbedane jesus-tape. Söögisaal on külm nagu hauakamber,
mässime endale ümber sallid ja tõmbame mantlihõlmu
koomale. Lisak
s siirupisele liftimuusikale pakutakse meile meelelahutuseks veel ka veidi
kõhutantsu (see naine on küll ainult haltuura peal väljas) ja
paari rahvatantsunumbrit. Keerutaja võtab turistid ikka korralikult
ahhetama, korraks ununeb isegi hingemattev bensiiniving. Õnneks saab
minna ka laevatekile sooja välisõhu kätte. Tagasi hotelli
jõuame veidi enne keskööd ja vajume kohe raskesse
surmaunne.
3. päev - Klooster
Seekordsel
hommikul meid hellitatakse, väljasõit on alles kella 11 paiku.
Saame rahumeeli einestada askeetlikus pruunis hommikusöögisaalis, kus
on ilmselt linna kõige kallimad jookide hinnad. Kulunud
interjöör hinnale ei vasta, kuid hommikusöögivalik on
täiesti rahuldav. Me oleme õnnelikud, et saime puhata ja konte
sirutada. Selleks päevaks on meil kavas Wadi Natruni kloostrite
külastamine. Wadi Natrun on Kairost umbes 100 km kaugusel, see on koht,
kust muistsetel aegadel saadi ainet, mida kasutati mumifitseerimisel.
Ühtlasi on see koptiusuliste keskuseks, sealsed kloostrid on
muljetavaldavalt vanad. Meie usin tundmatu reisikavandaja on planeerinud
kloostritele kulutada terve päeva, iga kloostri jaoks tunnike.
Ausaltöeldes pole tavakodanikul mõtet neid kõiki
külastada, kui puudub sügavam pühendumus ja huvi mungakloostrite
suhtes, siis piisab täiesti ka ühe kloostri külastamiseks. Meie
esimeseks peatuspaigaks on Deir Anba Bishoi. Klooster on rajatud kiriku
ümber, keskseks reliikviaks on seal jutu järgi ideaalselt
säilinud pühaku keha. Suurimaks pidupäevaks on seal 17. juuli,
mil säilmeid läbi kloostri kantakse. Kloostri rajaja pühak
Bishoi oli karm mees, näiteks tavatses ta ühes kongis end
juukseidpidi lae külge siduda, et ta palvusi maha ei magaks. Vana
kloostriosa on ka karmiks kindluseks, kus sai hoida toiduvarusid, millest
piisas aastaks, kindlus, millele kloostrit piiravad beduiinid ligi ei
pääseks. Tänapäeval on see üsna õitsval
järjel koht, seal on uus kirik ja kaunis aed. Mungad, kes ekskursioone
läbi viivad on profid, viskavad muhedat nalja ja räägivad
ladusalt viies erinevas keeles. Kuigi klooster oli igati vaatamist
väärt, tõstis kogu meie grupp üksmeelselt mässu
selle vastu, et veel kolmes samasuguses käia. Nagu öeldus -
sügavama huvi korral on Wadi Natrunis vaatamist rohkem kui küll,
osadel kloostritel on külastajate jaoks regulaarsed lahtiolekuajad, teiste
puhul peaks külastuse ette kokku leppima.
Mäss ei valmista
reisijuhtidele just suuremat heameelt, kuid masside ees on nad jõuetud.
Meid viiakse viietärnihotelli nimega Porto Marina, mis on alles
ehitamisjärgus. Ilmselt ei ole siin tegemist kairoliku kavalusega -
tegemist on tõepoolest väga uue ja alles valmiva rajatisega. Suurem
osa sellest kompleksist on tegelikult rikaste egiptlaste suveresidentsid ning
varem oli tegemist vaid kohalikele mõeldud puhkepaigaga. Porto Marina on
tervisekummardajate paradiis, siin on välibasseine ja sisebasseine,
mereveega ja ilma, masseerivate fontäänidega ja ilma, siin on mitut
sorti saunasid, massöörid, treenerid, dietoloog ja nii edasi. Laste
jaoks on eraldi meelelahutajad ja trennid. Tegemist on omalaadse väikese
mereäärse külaga, mis meie sealviibimise ajal on pea
täiesti hüljatud, seal on vaid meie grupp ja
hotellitöötajad. Kuna enamvähem kõik on suletud ja
ehitamisjärgus ning me jõuame rangelt valvatud alale
päikeseloojangu paiku, pole seal absoluutselt mitte midagi teha. Hotell on
loomulikult alkoholivaba, mis terviseparadiis see muidu oleks. Samas suitsetada
võib iga nurga peal ja seda ohtralt ka tehakse. Jalutame sihitult
mööda tühja randa ja peale tuleb m&
otilde;nus maailmalõputunne - oleme täiesti eraldatud keset
kõrbe ja muu maailm siia ei ulatu ja see võiks vabalt otsa saada,
ilma et meil sellest aimugi oleks. Kokad on siin tasemel, kuid elektriga pole
kiita, esineb elektrikatkestusi tänu millele iga rooga tellida ei saa.
Kuid see on ilmselt ehitamisega seotud ja kaob siis kui hooaeg alanud.
Einestamisele pakub tausta uus liftimuusikute paar -
süntesaatorimängija ja siirupise häälega lauljanna.
Repertuaari hulka kuuluvad lood, mis tuntud Disney multifilmidest ning biitlite
igihaljad hitid, mis vormitud aeglasemaks, magusamaks ja uinutavamaks kui
originaalis.
4. päev - Aleksandria.
Spitfire.
Eesti mõistes võib Aleksandriat
võrrelda Pärnuga. Kairoga võrreldes on Aleksandria
mõnus ja rahulik väikelinn, kus puuduvad liiklusummikud, kus
õhk on selge ja klaar ning kus puhub mõnus värske meretuul.
Külastame kuulsaid katakombe, amfiteatrit, einestame. Plaanis on veel
kindlus ja suur raamatukogu ning suur shoppamine suures moodsas ostukeskuses.
Siinkohal otsustame toakaaslasega ülejäänud seltskonnast irduda
ja veidi omal käel linna peal kolada. Reisisaatja pole selle mõtte
üle sugugi rõõmus ja teatab, et kui meiega midagi juhtub,
siis ise teame. Nagu arvata võibki, ei juhtu meiega midagi. Jalutame
niisama ringi, tänavakaupmehed ja niisama aja surnukslööjad
pilluvad tavapäraseid komplimente ja kommentaare, iga teine vastutulija
küsib, kust me pärit oleme ja lisab: tere tulemast Egiptusesse! Seda
oskavad öelda lapsedki. Meile lehvitavad rõdult naised, kes
hõikavad samuti: Tere tulemast Egiptusesse! Lehvitame vastu. Loen oma
targast raamatust, et niisugune ongi kohalik tava, kõik ütlevad
seda, olgu siis neil kavatsus sul nahk üle kõrvade tõmmata
või mitte. Otsime legendaarset kõrtsi nimega Spitfire, mille olen
targast reisiraamatust välja valinud. Aleksandrias tundub enamvähem
kõik jalutuskäigu kaugusel olevat, kuigi see mulje võib olla
petlik. Spitfire igatahes asub meie jaoks jalutuskäigu kaugusel ja kui
baari juurde jõuame, peseb üks omanikke, Hassan, kõrtsi ja
kõrtsiesist suure voolikuga. Eelmine õhtu oli olnud tihe, sest
neljapäeviti käib seal alati kõige vilkam tegevus.
Kõrts on aus, 124-aastat vana. Oma tänapäevase nime
„Spitfire" sai see sõja ajal kuulsate briti
hävituslennukite järgi. Kõrtsi ajaloost tuleb meile pajatama
Hassani vend Ali. Ta räägib, et esialgu asutanud selle paiga
kreeklased. Neil kreeklastel aga polnud lapsi. Nii umbes enne sõda
sattunud Ali ja Hassani isa linna paremat elu otsima ja töötanud
kõrtsis esialgu koristajana. Enne seda oli ta elanud El Palafeinis
talupidaja peres. Kõrtsi omanik suhtus oma koristajasse kui poega, keda
tal kunagi polnud ja pärandas pool kõrtsi talle. Kui vana
kõrtsmik suri, oli isa 20-aastane. Pärast vana kõrtsmiku
surma soovis tema kaasa tagasi Kreekasse minna ning müüs teise poole
samuti isale maha. Sõja ajal tegutses uus kõrtsmike perekond
usinasti vastupanuliikumises ja nad olid nii tublid, teravad ja osavad, et
kõrts sai justkui iseenesest endale külge nime Spitfire nagu
hävituslennukil. See oli kõva vastupanuliikumise staap.
Ajalugu vaatab vastu selle veidi räsitud, kuid igati sümpaatse
kõrtsi igalt seinalt. Küll on seal pragunenud maale (koerad
pokkerit mängimas), vanu plakateid pin-up tüdrukutega, fotosid
ammustest kundedest ja rahatähti üle kogu maailma. Ka plaadikogu on
kõrtsis muljetavaldav, turistid on ikka jätnud Hassanile
suveniiriks igasugu helikandjaid. Kuna eesti muusikaga plaati meeste
l peale panna pole (oleme esimesed eestlastest külastajad), siis pannakse
mängima lähim, mis neil pakkuda - soome estraad. Oleme sellest
väga liigutatud, kuigi see plaat on täiesti kohutav ja me ei oska
aimata, missuguse õõvana see võib tunduda egiptuse
maitsele.
Ali pole ise mitte kunagi Egiptusest välja reisinud,
koolis on ta käinud kuus aastat. Kõrtsi töö on aga olnud
hariv, ta on kuulnud lugusid erinevatest maadest ja oskab rääkida
kreeka, saksa, inglise ja araabia keelt. Kuigi kõrtsi elu on kirev,
ütleb ta, et omapoegadele sooviks ta paremat tulevikku. Et nad
vähemalt maailma oma silmaga rohkem näeksid.
Ali ja Hassan
ei ole pealetükkivalt jutukad egiptlased, kellega turist võib
tänaval kokku puutuda, nad tulevad ja jutustavad oma lugu siis kui me
selleks ise soovi avaldame.
Hiljem teevad veel reispassiks ühe
dringi välja. Tund on veel varajane ja nii ei ole tavaline
kõrtsimelu veel alanud, oleme sel pärastlõunasel ajal ainsad
külalised. Spitfire on igal juhul väga muhe urgas. Tallinna
kõrtsidega võrreldes on see midagi Woodstocki ja Levist
Väljas ristsugutise sarnast. Muuseas - kõrtsi all on ka
pommivarjend. Kahtlemata on Spitfire Aleksandria üheks ajalooliseks
vaatamisväärsuseks, olgugi et mitte antiikne.
Järgmise päeva väljasõit on plaanitud öösel
kella 4 ajal, meid ootab ees 5 tundi bussisõitu Siwasse. Osa gruppi on
aga juba tabanud turistidele omane kõhulahtisus ning nemad otsustavad
järgmisesse päeva plaanitud 10 tundi bussisõitu vahele
jätta.
5. päev - Siwa oaas
Siwa oaas
on koht, mille pärast tasub Egiptusesse sõita. Kui kohalikud,
kellega oleme suhelnud, kuulevad, et läheme kindlasti ka sinna, muutuvad
nad kohe rõõmsaks ja ütlevad, et see on Egiptuse
kõige ilusam koht. See pole pelk sõnakõlks, ilus on see
tõesti. Siwa on oaas keset kõrbe, see asub sõna otseses
mõttes keset eimidagit - seda ümbritseb sadu ja sadu kilomeetreid
tühja kõrbe. Ennemuistsel ajal võttis teekond Aleksandriast
Siwasse 8 ööd-päeva. Paljud, kes sinna teele asusid, jäidki
igavesti kadunuks. Siwa iseloomustamiseks sobib imehästi sõna:
muinasjutuline. Juba kõik legendid, mis selle paiga kohta käivad,
teevad ta salapäraseks. Siwas elas üle maailma kuulus oraakel, seal
käis suvitamas Kleopatra, seal asub muistne linnus Shali. Üks legend
räägib, et Pärsia kuningas saatnud 50-tuhandese armee oraaklit
hävitama, kuna see ennustanud kuninga peatset hukku. Armee leidis aga
liivatormis oma otsa veel enne kui Siwasse kohale jõudis. Selline
õnnetus oli kuulsale oraaklile heaks reklaamiks ning Ammoni preestreid
peeti kõige võimsamaks. Kadunud armeed aga otsitakse
kõrbest veel tänapäevalgi.
Oma eraldatuse
tõttu on Siwa näinud ka näguripäevi, 13. sajandi paiku
elas seal ajaloolaste andmeil vaid 40 meest, kes olidki kindluslinnaku Shali
rajajateks. Esimesed eurooplased jõudsid seda imet oma silmaga vaatama
alles 18. sajandi lõpus ja neid ei tabanud sugugi soe vastuvõtt.
Esimene asfalttee ehitati Siwan 1980. aastail.
Praegu elab seal
umbes 25 tuhat siwalast ja tuhatkond egiptlast. Siwalased räägivad
oma kohalikku dialekti, Siwa käsitöö on kuulus üle maa. Kui
oled see õnnelik, kes kord elus niisuguses kaunis kohas ära
käib, siis suveniiriks võta kaasa just midagi kohalikku ja
käsitsi meisterdatut, muid suveniire võid leida üle kogu maa
külluses.
Käi kindlasti ära Surnute mäel, kus on
hästisäilinud hauama
alid, mis küll osaliselt sõna otseses mõttes laiali
tassitud, aga see, mis alles, on väga hästi alles. Külasta
Ammoni templit, kus elas oraakel. Vaata Kleopatra basseini, mis on väike,
ümmargune, sügav ja ere. Vaikselt kerkib selle põhjast
üles mulle. Basseini kõrval on mõnus teemaja, kus
võid rahus aega veeta. Turistidele korraldatakse ka kõrbesafarit,
mille raamesse kuulub harilikult kuumaveeallikas, jaheda veega järv,
fossiilide meri ja päikeseloojangu vaatamine. Kuumaveeallikasse minnes ole
ehetega ettevaatlik, vesi on väga väävline. Kõrb on seal
kaunis düünidega liivakõrb, safarit korraldatakse
maastikuautodega, kuhu pakitakse harilikult neli inimest.
Siwas on
ka hotelle erinevatele maitsetele, kuid ka kõge rohkemate tärnidega
asutus on ülimalt askeetlik, seda väga heas mõttes.
Näiteks üks eriti peen hotell ei kasuta numbritubades elektrit ning
külastajatel palutakse väljaspool hotellitube mitte
mobiiltelefonidega rääkida. Siwa lähistel on küll olemas
väike lennujaam, kuid reeglina tuleks sinna kohale minna maanteed
mööda. Bussijaama seal pole, kui bussiga lähed, pannakse sind
lihtsalt turuplatsil maha. Bussiühendus on näiteks Aleksandriaga,
sõit kestab koos peatustega 7 tundi. Selleks, et Siwast välja
minna, näiteks kõrbesafarile, tuleb võtta luba, mille saab
kohalikust turistiinfo punktist ja mis maksab umbes 10 dollarit, sellele lisaks
tuleb loovutada kümmekond egiptuse naela kohalikule politseile. Siwas
kohal olla oleks paras nii umbes kolm päeva. Kui soovid pikemat vaikset
puhkust, siis muidugi kauem. Lähedal asub veel teinegi oaas, veidi
väiksem ja vähemglamuurne, kuid samuti vaatamist väärt.
6. päev - viimaks ometi bussivaba
Olin juba
eelmisel päeval reisisaatjat kurvastanud teatega, et El Alameini
ekskursioonist ma osa võtta ei kavatse. Esiteks - seal ei ole midagi,
teiseks - seal ei ole midagi. Asi selles, et me käisime seal vahetult
pärast suure turismihooaja lõppemist ja kuigi põhjamaalase
jaoks on 30-kraadine päike mõnus, läks õhtuti parasjagu
jahedaks ning Vahemeri oli samuti külmavõitu. El Alameinis ja Marsa
Mathrouhg-s käib vilgas tegevus aga just suvitusperioodil, need on
tänapäeval kuurortlinnad mõnusate randadega, mis aga
väljaspool hooaega üsna mahajäetud. El Alameinis asuvad
sõjamälestised, mis võiksid huvi pakkuda tõesti vaid
sügavama ajaloohuviga inimestele ja neile, keda pole lapsepõlvest
alates mõõda kõikvõimalikke sõjaga seotud
mälestusmärke ringi veetud. Seega ei tee me nüüd muud, kui
vaid lamame päikese käes ja joome värskeltpressitud guaavi- ja
mangomahla. Elu paistab väga ilus. Ja me tunneme, et oleme selle
päeva ära teeninud, sest eelmisel päeval jõudsime hotelli
tagasi kell 1 öösel.
7. päev -
Kairo
Vaid pool päeva bussisõitu, kui oleme juba
ringiga tagasi Kairos. Napilt paar tundi bussisõitu linnas, kui juba
jõuame läbi ummikute Kairo suurimale ja kuulsaimale turule -
Khan-Al_Khalilile. Turg muutub kõige elavamaks just pärast
päikeseloojangut, see on kolossaalne, lõputult sarnaseid kaupu -
maitseaineid, parfüüme, kotte, rõivaid, salle, t-särke,
vaipu, ehteid ja nii edasi. Bussisõidu vältel õppisin
selgeks kohalikud numbrid ja mõned käibefraasid. Hindu pole muidugi
küll eriti kuskil üleval, kuid mõnes kohas siiski. Kauplema
pead igal juhul, kui sul puudub hinna suhtes tingimise soov, siis pole sul
turule erilist asja. Paraku on see
turg aga Kairo üks väga olulisi vaatamisväärsusi, nii on
see enamvähem kohustuslik peatuspunkt. Kaubeldes on üldiselt halb
toon kõige esimesena nimetatud numbrist veel allapoole minna, seda siis
ostja poole pealt muidugi. Seepärast alusta võimalikult madalalt ja
ole valmis mõnevõrra ülespoole liikuma. Harilikult
jõuate mõistliku kokkuleppeni. Kui kaupmees on kohe
rõõmsalt sinu nimetatud numbriga nõus, oled ilmselt vastu
pükse saanud. Allapoole omahinda ei müü ta nagunii midagi. Turul
on väga lihtne ära eksida, kuid me eksime linnas ära siiski
hoopis hiljem - kui otsustame, et nüüd läheme ja ostame endale
pudeli õlut. See tegevus on lihtsalt suvalises suunas jalutama hakates
üsna lootusetu. Alkoholi saad osta suvalisest pisikesest kioskist, mis on
kuskil suvalisel tänavanurgal. Või siis hingehinnaga oma hotelli
baarist, kusjuures vahe võib olla 5-kordne nagu meil. Viimaks, olles
lootusetult ära eksinud, me siiski leidsime oma õlle.
Võtsime esimese ettejuhtuva takso, kus roolis umbkeelne kohalik, kes aga
helistas kohe varmalt oma inglise keelt rääkivale tuttavale, kelle
vahendusel me pärast mõningasi seiklusi õige tee tagasi
leidsime. Väljasõit pidi toimuma kell 2 öösel.
Niisiis libistasime hotellitoas oma jooki, mängisime kaarte ja vaatasime
väga sahiseva ja mürase pildiga telerikökatsist kohalikku
muusikakanalit. Seekordne Egiptuse reis hakkas läbi saama. Tänu
sellele, et me olime mitu korda oma reisigrupist eemaldunud olime näinud
Egiptust veidi lähemalt, suhelnud mõnevõrra kohalikega ja
leidnud, et saaks täiesti vabalt hakkama ilma karjatajata. Ei ole need
kohalikud seal nii õudsed kui meie reisisaatja püüdis
näidata. Nad ei paista tahtvat turisti iga kell paljaks varastada
või maha lüüa või isegi sulle midagi maha
müüa. Üks, mis mind seal mõnevõrra häiris,
olid turistid ise. Iseäranis nende riietus, olgu nendeks siis mehed
või naised. Kui kohalik traditsioon ei sisalda poolalasti
ringisilkamist, siis võiks seda arvesse võtta. Respekti seda
maad, kuhu lähed ja sind respektitakse vastu.
8.
päev - Hurghada
Tagasitee, nagu mainitud, algas kell 2
öösel. Me olime kogu grupiga naiivselt arvanud, et peame nii vara
minema hakkama sellepärast, et tuleb jälle sõita konvoi
saatel. Kuid kaugel sellest - seekord polnud meil mingit relvastatud konvoid -
selgus, et me sõitsime keset ööd välja lihtsalt selleks,
et saaksime veel ühe öö veeta armastatud bussis ning
jõuda kell pool 9 hommikul Hurghada mac Donaldsi ette, et siis
tühjas suvituslinnas võtta takso ning sõita randa, millest
me eelnevalt sellesama armastatud bussiga mööda olime sõitnud.
Põhjendamatu.
Selle proovireisi kokkuvõttena peaks
ütlema, et Kairosse ja Luxorisse minna jõuad sa iga kell. Mine
seekord Aleksandriasse ja Siwasse. See on trajektoor, mis erineb
tavapärasest. Hoolimata sellest kui vintsutatud me pidevast bussis
istumisest olime - nende kohtade nägemine tasus seda vaeva. Ideaalses
maailmas sõidan ma sinna omal käel ühel päeval tagasi ja
teen seda nii nagu peab - rahulikult ja kiirustamata.
Reisikulud
tasus TopTours.
Tekst ilmub lühendatult.
Loe täispikka reisikirja
Ekspressi veebilehelt.
SL Õhtulehe skandaalne paljastus ajakirjanike pressireisi toimumisest on leitav aadressilt http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=255370.
Loe täispikka reisikirja
Ekspressi veebilehelt.
SL Õhtulehe skandaalne paljastus ajakirjanike pressireisi toimumisest on leitav aadressilt http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=255370.