“The Warning”
(DFA/EMI)
Valge, prillidega poisi soul.
Siin on inglased, kes teevad prantsuse poppi. Nagu Tahiti 80
või Phoenix, millele on taha keevitatud briti garaaž ja pehme elektro.
Solist Alexis Taylor tuleb samuti „Erlend Oye laulukoolist” – pehme ja
kõrge hääl ehk ehtne valge, prillidega poisi soul. Poisi, keda
kasutati koolis poksikotina ja kelle ponnistused tüdrukute tähelepanu
võita lõppesid tragikoomilise fiaskoga. “Boy From School” ongi
kõigi nohikute hümn ning ühtlasi ka tõenäoliseim
hitt sellelt plaadilt. Peaaegu perfektne 21. sajandi popp, mis aga samas
meenutab (vähemalt mulle) 90ndate keskpaiga ülilühikest ja
suuresti põlatud briti RoMo ehk Romantiliste Modernistide
saundire-volutsiooni(kest), kus bändid nagu Orlando püüdsid
taaselustada 80ndate uusromantismi - ühendada külm elektroonika
sooja, inimliku soul-vokaaliga a la Marvin Gaye. Tuleb tunnistada, et
kohati tuleb Hot Chipil see päris hästi välja, aga lõpuni
ei suuda nad oma üllast eesmärki viia. Suures plaanis on „The
Warning” ikka poolkõva asi. Nagu kolme-nelja minuti muna - pealt juba
taheneb, aga sisu on vedel ja vormitu. 6
Lauri Tikerpe
Ronan Keating
“Bring You Home”
(Polydor)
Kojutulek.
Juba plaadi kujundusest on näha, kuidas suhestuvad ühest küljest ulgumere (resp. merekalda, hüljatud tööstusmaastiku, heinamaa) seikluslik avatus ja teisest küljest selles määramatuses pidepunktina mõjuv Ronan, müütiliselt tugev ja rahulik mees, kellest õhkub kindlust ja turvalisust vastukaaluks avatud maailma ohtudele. Ronani näol pole tegemist mitte “paha poisi”, vaid hoolitseva, täisväärtusliku mehega, kes on valmis naisfänni sülle võtma ja hellalt enda juurde koju kandma. Samas on armumine ka Ronani enda jaoks kojutulek, sest nagu igaüks võib veenduda, seisneb tema mehelik armastus teises iseenda leidmises ja seeläbi hingelise tasakaalu saavutamises.
Ühe popartisti album on muidugi igati
läbimõeldud toode, nii et kogu muusikat läbib veatult seesama
kood. Puhtmuusikalisest küljest ei mõju steriilne raadiopopp mitte
millegi poolest erilisena. Parim on ehk cover Goo Goo Dollsi “Irisest”
ja sellegi puhul võiks küsida, et milleks küll?
2
Mart Kuldkepp
Bubba Sparxxx
“The Charm”
(Virgin)
Paar aastat tagasi tegi hiphopi ainuke redneck plaadi “Deliverance”, mille segu Timbalandi klõbisevatest rütmipõhjadest ja valge sugulasabielust sündinud Texase seafarmeri lüürikast oli midagi täiesti uut. Lisada sinna juurde veel kantrielemendid ja tugeva töömentaliteedi promomine (erinevalt hiphopile nii omasest materialistlikust logelemisest), ja tulemuseks oli album, mis meeldis kõigile kriitikutele, aga mis kahjuks müüs umbes kümme koopiat. Nüüd on Bubba Sparxxx tagasi, ja ebaedust tingituna on ta oma muusikast väja rookinud kogu selle veidruse, mis minu meelest asja üldse huvitavaks tegi. Timbaland on vahetatud Bigboi Purple Ribboni tiimi vastu ja produtsentidena aitab kaasa Organized Noize. “The Charm” on aga üsna tavaline peoalbum, millel saab üsna kiiresti selgeks, et kui Bubba Sparxxxi tegelaskujust kantrimees välja võtta, pole ta tegelikult just kõige parem MC.
Plaadil on nii kirkaid hetki – eriti Organized Noize’i paar
superpõhja nagu “As The Rim Spins” ja eriti meeldejääv
“Wonderful” – ning nende kõrval paar sellist ämbrit, mille puhul
mulle ikka üldse kohale ei jõua, miks need tehtud on –
ülimagus “Run Away” võiks pigem pärineda Babyface’i
produktsioonilaualt ja “Ms New Booty” on kohmakas katse Bubba Sparxxxi
naistemehena näidata. Hit and miss, kokku
6
Tristan Priimägi
Herbert
“Scale”
(Accidental)
Tulnuklike vahenditega tehtud säravalt maine suvealbum
Selle plaadi ümbrisel on 635 eset, pillidest fotoaparaatide, lindude ja kumminukkudeni. Nende sämplingutest teeb prof Matthew Herbert (diagnoos: ilmselt hull) jäätist, kommi ja limonaadi. Me limpsime ja ei saagi aru. Jäätis nagu ikka. Limonaadis on täitsa tavalised mullid. Kommi sees prigiseb siiski vahel miski imelikult. Vastuolu kõrgtehnoloogilise valmistusviisi ja tagajärje tavalisuse vahel ongi ainus painamajääv küsimus. Aga see ongi hullude professorite pärusmaa…
Põhiliselt elukaaslase Dani Siciliano lauldud
voolujooneline plaat sobiks sinna “suvemuusika” lahtrisse. Efektne, elujaatav,
kergelt poliitiline ja vahel suisa disko. Peaaegu rahvapärane heas
mõttes ja näiteks laulu “Moving Like a Train” puhul lihtsalt
kindlalt painamajääva hitikvaliteediga. Midagi Gilles Petersoni saate
sõpradele, aga mitte ainult neile… 8
Tõnu
Kaalep
Scritti Politti
“White Bread, Black Beer”
(Rough Trade)
Head sentimenti ühemehebändilt.
Saatusest ei pääse. Päris nutika postpungiga (vt äsjailmunud kogumik “Early years”) alustanud inglase Green Gartside’i saatuseks on heledahäälsed lüürilised ballaadid, kas luksuslikumalt produtseeritud nagu 80ndail, kui asi kulmineerus Miles Davise trompetisoologa ühes laulus; või siis viimase aja koduküpsetised, ka mitte halva kõlaga. Vahepeal põhiliselt maaelule, õllele ja noolemängule keskendunud - ja samal ajal miskipärast hip-hopist unistanud, vt eelmine album “Anomie&Bonhomie” - Gartside on saanud vahepeal 50 täis, naise võtnud, linna kolinud ja oma liistude juures tagasi.
Mis ei vapusta, aga on nutikas edasi, niivõrd kui
häälematerjal ja ideed seda lubavad. Ei, mis ma räägin, see
on täiesti veenev comeback. Muusika pretensioonituteks, kuid
lüürilisteks õhtuteks maal või kus iganes. Ei hakka nii
harva plaate avaldava tegija puhul tingima... 7
Tõnu
Kaalep
Dirty Pretty Things
“Waterloo To Anywhere”
(Vertigo)
Viisaka libertiini uus teekond.
Nii… Dirty Pretty Things on siis skandaalse The Libertinesi ühe liidri Carl Barat’ uus bänd. Kui teine Libertinesi vedaja Pete Doherty vallutas tabloidide kaaned, ja suutis oma bändi Babyshambles debüüdiga esile kutsuda täieliku sõimutormi (minu meelest teenimatult), siis Barat’ teine tulemine on ehk sirgjoonelisem – hoolikamalt läbi mõeldud lood, vähem plahvatuslikku hitimaterjali ja üldiselt stabiilsem kõlapilt.
Samas… minu arust on see läbimõeldud Libertines ilma
Pete Doherty tahumatu karismata lihtsalt veidi liiga tavaline. Siin on
tõelist väljakutsuvalt clashilikku milit-poppi nagu “Doctors and
Dealers”, või “Bang Bang You’re Dead”, mis aga ometi ei haara selliseid
kõrgusi nagu tema rivaali Babyshamblesi hitt “Fuck Forever”, või
paremad palad nende ühisest minevikust. Arvate, et on alatu vaadelda seda
plaati mineviku kontekstis? See album teeb ise sedasama ja absoluutselt igas
pisiasjas: samad mõjud, sama lüürika, sama saund, samad
käigud. Barat ei põgene oma mineviku eest, vaid üritab sellest
profiiti lõigata. Meie mõõdame talle siis vastavalt
sellele. 7
Tristan Priimägi
Wizardzz
“Hidden City of Taurmond”
(Load)
Mitmete psühhedeelsete kihtidega toredus.
Lightning Bolti bassist Brian Gibson istub trummide taga, Rich Porter seisab süntesaatorite taga, mõlemil on seljas Kivivalvur-Ropka-pärast LSD-d-pseudošamaan kostüümid. Brian Gibson mängib trumme identses LB trummari Brian Chippendale`i stiilis - spastiliselt, maksimaalselt lööke korraga, distsiplineeritud vabadusega, nagu The Boredomsi kolm trummarit („Whispers from Wallface“ on puhas kummardus The Boredomsile). Rich Porteri roll on mööduda süntesaatorimuusika poololulistest verstapostidest - kosmos, naiivdüstoopilised ulmekad, videomängud, nunnud hõllandused, hipi tehnitsism. Parimatel hetkedel viib Wizardzz mõlema poole tegemised kokku agressiivseks energiaks, kuid kandvaks jääb kogu aeg Gibsoni kiire trummipeks.
Üldiselt tegeletakse plaadil
müstikaks-muinasjutuks-hallutsinatsiooniks-süüdimatuks
eneseväljenduseks kokkupandud fantastilise linna Taurmondiga, mida
võiksid juhtida kasvõi päkapikud. Nime- ja
sõnamängud (Time Quagga, Bubiliad Woods jt), Vive Tolli Zacharias
Topeliuse raamatu „Muinasjutte“ illustratsioonidele sarnanev plaadikujundus,
kõiges selles on psühhedeelia erinevatele avaldumistele omast
naudingut „hullumeelsusest“. Kui veel mõelda, kui Gunnar Graps ja Sven
Grünberg oleksid... siis Eestisse peaks Wizardzz sobima. 7
Aleksander T. Yostafa
