Soome-Eesti-Hollandi vabaimprovisatsioon, 2003. aasta seisuga
Kuidas me ära tunneme, et kunst on "tõsine" ja "päris"? Tavaliselt ikka sellest, et ta on valmis püüdlema mõnesugust pühadust ja asetuma sellele pjedestaalile, kus kunagi troonis religioon. Seesugune kunst – Arvo Pärt näiteks või mõnes osas kas või Tõnso Ulmeplaadid – kõlbab aseaineks meile, kes me omas ilmalikkuses enam suurt millessegi ei usu, kuid tahame aeg-ajalt siiski taevasse vaadata.
See võib olla ilus, aga võib olla ka surnud punkt. Nii et aeg-ajalt hakkad igatsema mingit heli, mis sellise hõllandusliku vaikelu-ahela katkestaks. See plaat, Eesti-Soome-Hollandi vaba improvisatsiooni projekt, teeb seda suurepäraselt.
Vaba improvisatsioon on väga maine muusika. Temas pole alandlikku hardust absoluutide ees. Ta ei taha alluda mingile igavikulisele voolamisele, mis oleks võimsam kui ta ise. Selle asemel on ta jonnakalt valmis alustama kõigega nullist, leiutama uuesti asju, mis põhimõtteliselt juba olemas, ja otsima nendeni jõudmiseks siksakilisi kõrvalteid otsesihiliste asemel. Nii nad ongi meloodilised mitte nii, nagu peab, ning hoiavad groove’ist kinni kuidagi teisiti. Ning väga inimlik risk kommunikatsiooniga lausa naeruväärsuse piirile rappa minna on selliste kõlade loomuses, risk üritada ülbelt-utoopiliselt rohkem, kui päriselt välja tuleb. Ehk teisiti öeldes, vaba improvisatsioon on paratamatult pigem protsess kui lõpp-produkt.
Saksofonist Mikko Innanen on siin kõlaliselt rohkem esiplaanil kui teised. Tema joonistada on muusikalise liikumise pealiin free-furoorist kuni meloodiliste mustriteni (näiteks jahe, suitsune noir-atmosfäär loos "Ahead"). Kitarrist Jaak Sooäär, kindlasti kõige tuttavam siinsest kolmikust, üllatas mind ometi kõige rohkem. Ta on kärsitu ja kannatamatu, tal on ilmselgelt rohkem rääkida, kui ta siin öelda jõuab. Temalt tuleb kogu elekter, kogu deformatsioon siinsetesse lugudesse, kogu kirjatehnika, kogu italics, bold ja muu. Ning kõige selle keskel kõrgub Euroopa improvisatsiooni staartrummar Han Bennink. Tema raamib ruumi, kus kogu trio liikuda saab, pakub välja pulsi, tungi ja drive’i, hoiab samas siin-seal hoogu veidi ka tagasi.
Mul on hea meel sellepärast, et selline muusika on kogu aeg kusagil olemas. Ja päris kindlasti veel sellegipärast, et mul lubati seda kolmekõnet pealt kuulata. 8
Tõnis Kahu
Rättö ja Lehtisalo
"Ed Bentonin briljantti
stabilismi tai taivaallinen kylpysaippua"
(Ektro Records)
Soome tõusvad avantmuusikud üheskoos.
Mika Rättö (Kuusumun Profeetta) ja Jussi Lehtisalo (Circle) kõlavad oma kolmandal ühisalbumil ühtaegu nii jaburalt kui ägedalt. Meeste "kodubändid" on omanäolised avangardi, jazz’i, rock’i ja elektroonikat segavad grupid, kes tuntud ja hinnatud Soomest väljaspoolgi. Kuigi muusikud on siin hoidunud oma põhibändidelt otseselt laenamast, on kogemuste segunemist siiski aimata. Peale on seekord jäänud regatlikud süntesaatorid, kummastavad Salvador Dalí meeleoludes lauluteemad ja teatraalne tõsidus. Meenub, et Rättö on lavastanud ühe sürrealistliku ooperi – "Oopperse le Feti le Grande Anaale". Plaadi vaheleht ja muudki vabad pinnad on kaetud tihedas kirjas proosatekstiga (novell), mis küll mõeldud albumi pealkirja seletama, nõuab aga süvenemiseks liialt kannatust ja soome ilukeele valdamist. Lihtsam on nautida muusikat ja lugude nimesid, sest on ju mehed siingi tublisti lustinud – läbivalt on juttu kümnevõistlusest (nii hanede kui naiste) ja olümpiaideaalidest laiemalt. Unustatud ei ole ka allveedetektiiv Anderssoni, kes kalmaaridel haarmeid raudu väänab ja kalakelmusi paljastab. Kogu klounaad on siiski kindla käega köitvasse helivormi valatud ja meenutab parimatel hetkedel lonkavalt fankivat Kraftwerki. Põiked progesse ja jazz’i ning Rättöle ainuomane lauluhääl loovad tiheda ja põneva kollaaži, mis sobiks kaunistama nii "HUHi" kui "Eclecticat". Techno, romantika ja paatos on harva paremini kokku kõlanud. 8
Tauno Maarpuu
Rocketship
"Here comes... Rocketship"
(CD-R, Nonstop
Co-op)
Meloodilise mürapopi salatäht on tagasi
eklektiliselt, kuid mitte häirivalt.
Rocketship on Dustin Reske – Californias elav laulja ja mitmepillioskaja, kes on sõprade abiga jõudnud oma teise täispika albumini ja seda tervelt 11 aastat (!) pärast esikplaati "A Certain Smile, A Certain Sadness". Too Astrud Gilbertolt laenatud nimega album on tänaseks saavutanud "vastavates ringkondades" legendaarse staatuse kui meloodilise mürapopi vaieldamatu tähtteos.
Retrosüntidest, poiss-tüdruk-vahelduvvokaalist ja My Bloody Valentine’i kidramassiividest segatud hitipopurrii kergitas lati suisa sjöberglikesse kõrgustesse. Vahepealsed harvad EPd ja singlid lasid aimata, et Reske on kaugenemas popskeemidest ja sukeldumas elektroonikasse. Õnneks on mees vastilmunud CD-R’il vastu tulnud ka oma möödanikku klammerdunud fännidele ja tuletab meelde, kuidas teha värskekõlalisi poplugusid.
Plaat tervikuna on aga väljunud mõne lihtsalt paikapandava stiili raamidest, pakkudes nii hüplevat jaapanipärast disko-biiti ("The Scene Section"), smithsi-tuletisi ("You’re Too Young") kui sündisegust shoegaze-poppi ("Oh! Woe is Me"). Kuigi iga lugu plaadil erineb teisest pea täielikult, siis häirivalt eklektilist efekti ei teki. Ühendava niidijupina läbib plaati Reske muretu suhtumine loostruktuuridesse ja näib, et kohati "rikub" autor sündinud hiti meelega – otsekui häbenedes. Kummaline ja rikkalik popmuusika ala suurmeistrilt. 9
Tauno Maarpuu
Eri esinejad
"Pataphysics"
(Sonic Arts Network)
Protoavangardismi lood ja laulud.
Sonic Arts Network on pühendunud lugeja ja kuulaja harimisele, ja nagu pealkirigi ütleb, on nende tänase ettekande teemaks patafüüsika, prantsuse protoavangardisti Alfred Jarry poolt eelmise sajandi alul loodud "kujuteldavate lahenduste teadus". CD, mis traditsiooniliselt esineb mahuka bukleti koosseisus, on täis erinevaid patafüüsilisi passaaže. Kuulsustest esinevad instrumentaalse muusikaga Jarry ise, Duchamp ja Harpo Marx ning lauludega Robert Wyatt ja Boris Vian. Kokku 22 leebet lugu nii kaugest minevikust kui ka spetsiaalselt selle kogumiku tarbeks. Kui küsida, mis eristab patafüüsikat dadaismist, on mu esimeseks vastuseks mõningane kimbatus. Üldiselt on patafüüsika vanem, unustatum ja kummalisem kui dadaism, hõljudes tunnetuslikult pigem kusagil dadaismi ja sürrealismi vahel. Erinevused on siiski pigem ideoloogilised ja teoreetilised ning pole üldse kindel, kas need muusikas avalduma peakski (eriti kuna dadaistlik muusika võib tõenäoliselt olla ükskõik mis). 8
Erkki Luuk
KT Tunstall
"Eye to the Telescope"
(Relentless)
Kitarri ja poplauluga uustulnuk Šotimaalt.
Singer-songwriter peaks justkui tähendama seda, et artist teeb ise oma lood ning on seetõttu industrist sõltumatum kui mõni teine. See aga on selline auväärne silt, et epiteedina tahavad seda kasutada nii need, kes selle ära on teeninud (oma käekirjaga muusikud, nagu näiteks Johnny Cash, Scott Walker või Joni Mitchell), kui ka need, kelle muusika tundub olevat ennekõike inspireeritud võimalikust müügiedust (James Blunt, Daniel Powter).
KT Tunstall kaldub kahjuks pigem sinna viimase poole – lood on ju iseenesest hästi kirjutatud, aga meinstriim-poproki puhul kipub paraku olema nii, et saundide standardiseerimise tõttu on kogu asi ühesugune: esimesest paarist loost tunnen ära Coldplay "Trouble’i", Nelly Furtado, Sheryl Crow’, Lena Marlini… Selle tulemusena tekib tunne, et hinnang tuleb anda antud ajahetke üldsuse arusaamale "muusikast", mitte konkreetsele plaadile. Albumi eredaim hetk on kindlasti "Suddenly I See" (kuigi mitte mingil konkreetsel põhjusel, lihtsalt väga hea poplugu), üldiselt aga tundub, et KT Tunstallil on küll olemas huvitava ja julge plaadi tegemiseks piisav arusaam kantrist, bluusist ja muust, aga plaadile on sellest jõudnud miskipärast vaid vesilahus. 5
Tristan Priimägi
Black to Comm
"Rückwärts
Backwards"
(Dekorder)
Läptop-eksperimendid jätkuvad.
Tegu on plaadifirma omaniku Marc Richteri kaks aastat küpsetatud debüüdiga. Kuigi Dekorder pole eksperimentaalsetest plaadifirmadest võib-olla kõige huvitavam, on nad läbi aastate hoidnud artistidega nagu Hafler Trio, PxP, Tu M’, Un Caddie... jt väljapeetud joont. Richteri debüütalbum on umbes sama stiilne, täidetud välilindistuste ja igast juraga. Nuriseda võiks ehk selle üle, et autoril hakkab tekkima teatav heliline automatism, mis dikteerib, milline heli millise kõrval või koos peaks asetsema. Eksperimentaalses muusikas on suund, kus valitakse kõige "ootamatumaid" helikooslusi, liiga käepärane ja lihtne, alludes teatud läbinähtavale valikureeglile. Kompositsiooniloogika annab teed valikuloogikale, ja see on komponeerimiseks liiga ootuspärane, ebasportlik ja igav viis. Kuid valikud, helikooslused ise võivad olla sellegipoolest õnnestunud, nagu nad siin ongi. 7
Erkki Luuk
