40 põhjust kuulata Eesti muusikat
Eesti hetke tuntuim muusikateoreetik Tõnis Kahu on muusikafänn, kelle jaoks lihtsad lahendused pole kunagi olnud kõige õigemad. Tema kirjatööd ja loengud on inimesi alati innustanud otsima muusikast seda, mis esimesel hetkel kõrva ei kosta, pole arusaadav, või osal juhtudel ei pruugi esialgu meeldidagi. Tihti kipub ümbritsevas kommertstulvas ununema, et ka muusika, nagu iga teine kunstiliik, võib olla ka teisitimõtlemise, või pigem nihkes mõtlemise väljendajaks, ning seda Tõnis Kahu muusikasõpradele meelde tuletada tahabki.
Oma arusaamad Eesti popmuusika ajaloost on Tõnis Kahu nüüd vormistanud raamatuks, mis kannab nime "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik". Tegemist pole historiograafilise teosega, vaid rea vabade esseedega neljakümne loo kohta Eesti muusika ajaloost - Apelsin, Sven Grünberg, Luarvik Luarvik, Toe Tag, Röövel Ööbik ja teised väljendavad igaüks mõnd tahku autori suhtest muusikaga.
*
Mis tingis selle raamatu?
Siin on varjul kaks erisugust küsimust. Mis raamatu ideed puudutab, siis see pole uus ega originaalne. Seda on tehtud varem ja korduvalt ja mitte tingimata raamatukaante vahel. Kõik välismaised muusikaajakirjad on selletaolisi loetelusid täis. See on rutiin. Aga miskipärast mitte Eestis. Ja nii ma siis proovisingi. Teine küsimus on see, mis tingis selle raamatu just sellisena. Ma arvan, et ma tahtsin uurida, mida Eesti popmuusika mu elus teeb. Tahtsin uurida ka seda, millest mu nn maitse üleüldse koos seisab. Tahtsin uurida ehk koguni seda, millest ja kuidas ma muusika abil mõtlen ja unistan. Ja kui selles isiklikus valikus on mingi sõnum teiste jaoks, siis ütlesin selle ära ka raamatu sissejuhatuses - see ei pidanud tingimata just mina olema.
Igaüks võib muusika kallale minna samasuguste küsimustega ja aeg-ajalt lähebki. Sest minu sügava veendumuse kohaselt kuulub muusika lõppkokkuvõttes neile, kes seda kuulavad, ja mitte neile, kes selle loonud on. Ja minu arust pole selles midagi nukrat.
Minu arust on see ilus.
Kui käisin korra ühe oma raamatuga seotud tehnilise asja pärast Sven Grünbergi pool kodus, sai mulle meie vestluse aegu selgeks, mida ma oma raamatuga teha üritan. Ma võtan heliloojalt tema loomingu ära ja lasen selle oma seoste ja tõlgendustega koos uuesti ringlusse. Ja Grünberg ehk isegi tajus pisut, et vähemalt mõneks ajaks on "Ball" nüüd mingil moel "minu oma".
Ja sedakaudu muidugi ka kõigi teiste oma, kes selles minu poolt soovitatud suunas selle loo sisse soovivad minna. Ühesõnaga - mida kaugemale üks muusikapala oma algallikast jõuab, seda parem.
Kas valik oli kerge või raske? Nelikümmend tundus optimaalne arv?
Jah, nelikümmend oli Eesti olude ja ajaloo ja minu isikliku maitse seisukohalt optimaalne arv. Ja valik polnud päriselt raske sugugi. Raske oli mõnikord ehk vaid see, et kui ma teadsingi, et see või teine lugu peab siin raamatus olema, siis võttis meievahelise dialoogi tekkimine teinekord aega. Mõni lugu on mõjus ja hea, aga temast pole nii kerge kirjutada.
Lugudest on hiljuti kirjutanud ka näiteks Nick Hornby raamatus "31 Songs", või Greil Marcus, kes tegi samanimelise raamatu Dylani loost "Like a Rolling Stone". Oli ka sul mingeid eeskujusid selle raamatu tegemisel?
Hornby raamatu ostsin siitsamast Tallinnast juba p ärast käsikirja üleandmist. Seal võib paralleele olla, ehkki Hornby maitse ja hoiakud mulle ei istu. Marcuse viimast raamatut lugenud ei ole, aga tema viis laulude sees ringi käia on küll midagi, mida tahaksin kopeerida, kui oskaksin.
Kas lugude valimisel nende kaante vahele jälgisid ka mingeid printsiipe peale otsese meeldimise?
Minu eesmärk polnud Eesti popmuusikat kanoniseerida, tema seest mingit "ajatut klassikat" välja selekteerida. Ja kui ma väidan, et see kõik nende kaante vahel on lihtsalt "hea" muusika, siis ei ütle see samuti kuigi palju. Mul on kodus plaadiriiulil kümnete kaupa head muusikat, mida ma lähima paari aasta sees kindlasti ei kuula. Ta lihtsalt ei räägi minuga. Ja kui proovibki rääkida, siis sellisel autoriteetsel, pühitsetud ilmel. Muusika, mida ma hindan - nii siin raamatus kui üleüldse - on probleemne, konfliktne, pingeline. Just nagu elugi, mida me kõik elame. Muusika väärtus pole selles, et tema on seal üleval ja meie siin all, vaid hoopis selles, et ta on seal kus meiegi. Ja tema erilisus ei sünni sellest, mida ta iseenese kohta ütleb, vaid sellest, mida ta räägib meie kohta.
Millist muusikakirjandust/ajakirjandust oleks Eestis vaja? Kas on mõni tendents, mis sind tänaste Eesti muusikakirjutiste juures eriti häirib?
Ma ei ole endale kunagi igatsenud positsiooni, millelt oma kolleegidele ülevalt alla vaadata ja neile öelda, et vaja oleks muusikast kirjutada kuidagi teisiti, kui nemad seda teevad. Ja kellegi rumalus häirib mind vähem kui see, et keegi - olgu Eestist või mujalt - kirjutab midagi nii teravmeelset, et ma oleksin tahtnud ise selle peale tulla, kuid ometi ei tulnud.
Kuidas käituvad kultuuritekstina erinevalt või sarnaselt "album" ja "lugu"?
Album, kauamängiv heliplaat, on popkultuuris tihtipeale tähistanud pretensioone olla päriselt kunst, kuna poplaul peaks toonitama justkui selle kunstivormi ajutisust ja pealiskaudsust. Teisalt jälle on album nüüd paljude arvates surnud: milleks osta plaati, kus kolm head laulu koos täitematerjaliga, kui saad need head lood kusagil netis maha laadida? Ma ei usu tegelikult kumbagi väidet. Ja Eesti olukord on meie plaaditööstuse ajalooliste arenguveidruste tõttu veel hoopis eriline. Kas või näiteks selle poolest, et meil puudub oma edetabelikultuur koos kõige sellest tuleneva (nii positiivse kui negatiivse) hüsteeriaga.
Mis on muusikakriitika roll sinu meelest, ja millist kriitikut tasub usaldada?
Muusikal on võime mõjuda inimesele vahetumalt ja füüsilisemalt kui teised kunstiliigid. Ja sellele mõjuvõimele on just neil põhjustel ka raskem vastu seista. Just nagu neis tuttavates muinasjutumotiivides, kus inimesed vastu tahtmist tantsima kukuvad. Muusikakriitika roll on leida neile ülevoolavatele ja isegi kaootilistele puhangutele sõnalised vasted. Osalt selleks, et distsiplineerida ja taltsutada. Osalt selleks, et aidata inimestel ennast muusika kaudu ajas ja ruumis määratleda. Kriitikut tasub usaldada kui vestluspartnerit. Ja pole vaja temaga kõiges nõustuda. Kogu kultuuriline aktiivsus, olgu see siis muusikaline või muusikakriitiline, tuleneb mittenõustumisest.
Kas meie kriitikud peaks Eesti muusikasse suhtuma teatud positiivse mööndusega?
Muidugi mitte. Siis oleks
meil põhjust ka nende kriitikute arvamustesse mööndustega
suhtuda ja sellest saaks siis mingi vabanduste ja reservatsioonidega
vürtsitatud mõttetus. Kas sa ise näed end ennekõike kriitiku,
teoreetiku, õppejõu, või veel kellegi
teisena?
Ma olen muusikafänn. Need, mida sa nimetasid, on erinevad tööülesanded, millest ma ühtegi ei suudaks täita, kui ma fänn ei oleks.
Miks sa viimasel ajal tihti väidad, et uus muusika sind enam ei huvita, et muusikal pole sulle enam midagi pakkuda?
Ma ei võta sellist väidet sellises sõnastuses kindlasti mitte omaks. Ma olen endiselt uudishimulik ja kui midagi kuulutab, et just tema on see, mis on uus, tahan ma temaga tuttavaks saada. Iseasi, et ma ei usu, nagu oleks uudsus mingi muusikalise väärtuse garantii. Ja päris kindlasti ei taha ma, et selle, mis on uus, määraks minu jaoks ära näiteks algava nädala New Musical Expressi kaanestaar.
Aga siin on huvitav küsimus selle kohta, kas popmuusikakriitik peab olema mingi uue pidevas ootuses või mitte. Äkki on see tõesti tema kvalifikatsiooni jaoks vajalik? Äkki tal pole õigust enam sõna võtta, kui ta midagi sellist julgeks väita? Kujutlus, et kui sa ei võta omaks retro-rock'i à la Arctic Monkeys, pole sa enam uue rock'iga kursis, on midagi tõeliselt naljakat.
Kas see raamat peaks sinu arvates midagi muutma edaspidises Eesti muusikaelus?
Ei, seda küll mitte. Muusika on mulle huvitav just seetõttu, et liikumistes tema sees on ikkagi niipalju seletamatut ja varjatut. Minu roll on seista sellest maailmast eemal ja teda pealt vaadata, mõnikord imetledes, teinekord ehk ka põlastades.
Küll aga kujutan ma ette - just nagu igaüks, kes muusikast kirjutab -, et ma suudan ehk mõjutada natuke seda, kuidas inimesed muusikat kuulavad ja sellest räägivad.
Tõnis Kahu isiklik edetabeliraamat ilmub koos CD-plaadiga. Kahu 40st Eesti paremast loost mahtus plaadile 18 - mitmeid neist ei ole varem laserplaadil avaldatud ja täies rivistuses on plaadil TOP 5:
- Sven Grünberg "Ball"
- Marju Kuut "Raagus sõnad"
- Röövel Ööbik "Here Come Yr Psychic Ikons"
- Galaktlan "Laanetaguse"
- 5. Lu:k "La:v"
