5 plaati
Little Barrie
“Stand Your Ground”
(Genuine)
Segu soulist ja rock’n’roll’ist,
mis kõlab ootamatult hästi.
Miks peaks keegi üldse
sellise plaadi tegema? See küsimus tuli esimesena pähe, kui
nägin plaadipildilt kolme glämmrokk-soengutega verinoort nägu
vastu vaatamas, ja muusika plaadil oli hoopis midagi muud: skeletini lahti
riietatud segu rokenrollist ja soulist, mis mõjub pretensioonitult,
värskelt, ausalt. Paljude asjade kohta seda üldse väita saab?
Väljaandjaks on plaadifirma Genuine, kes on ennegi silma paistnud oma
katsetega päästa soulmuusika välja klantspõrgu
üheksandast ringist, kuhu see edevuse ja ületarbimise tõttu
praegu on sattunud: Amp Fiddleri tahumatu tänavanurkade soul, Peven
Everetti juhusuhe hauss-muusikaga, ja DJ Formati vanade aegade hip-hop –
neile lisandub nüüd veel üks märkimisväärne
saavutus, Little Barrie album, kus on sedasama tunnet kui Tim Buckley
rokiplaatides. Seda ehedat segu enesekindlusest ja pohhuismist, mida Primal
Scream edutult oma rokiaastatel tabada on üritanud. Seda tunnet, et
“peaks selle Galilei ikkagi pikalt saatma, sest maa keerleb tegelikult
ümber päikese, see tähendab meie”.
Play that soul
music, white boy. 9
Tristan Priimägi
The Flowers Of Romance
“Paris”
(Ligo)
Siis, kui kõik on ammu tehtud... Ehk välismaakeelne Vennaskond.
Vennaskond on nähtus. Ning võõrkeelne The Flowers Of
Romance on osake sellest. Alter ego, trikitav kaksikvend või mis iganes.
Aga mis on asja mõte A. D. 2007, kui bändil (ükskõik
millise nime all) on kõik ammu mitu korda tehtud?
Ma ei saa aru,
kas “Paris” proovib olla tõsiseltvõetav
kauamängiv või egotrip. Ühest küljest proovivad sellised
uued lood nagu “School” või “Rainy Streets Of
Paris” pakkuda meile seda vana head kvaliteeti. Paraku ei kõla nad
inglise keeles piisavalt veenvalt. Ka on plaadil nii mõnedki kahtlase
väärtusega kaverid, rääkimata vanade hittide obskuursetest
uusversioonidest, mis panevad ainult õlgu kehitama.
Sofia Joonsi
poolt taani keeles lauldud “Kopenhaagen” võib küll
huvitavalt kõlada, kuid on viisteist aastat hiljaks jäänud.
Või mida arvata The Stoogese “Search & Destroy”
kaverist? “Insener Garini Hüperboloid” prantsuse keeles?
Tundub, et keegi proovib lihtsalt igavust peletada.
Aga samas on meeldiv
tõdeda, et Trubetsky jaoks pole elutöö püha lehm, mida
isegi tema puutuda ei tohi. Ma ei kujuta ette, et näiteks tõsine
rokimees Jass oma bändi identiteedi ning kullafondiga võiks nii
vabalt ümber käia. 5
Mart Niineste
Metropolitan Jazz Affair
“Bird Of Spring”
(Infracom)
Metropolide
võlts fassaadimuusika.
Oh jummel-jummel. Et seda moekat
ajaviitedžässi ka ikka uksest ja aknast peab kogu aeg sisse tungima. Vahel
on isegi täitsa kahju mõtelda, et kunagine värske ja
lõbus acid jazz on nüüd sumbunud sääraseks
väikekodanlikuks tiluliluks. Noorema ja ilusamana meeldis mulle jahe,
retro- ja futusegune tantsudžäss väga, sest eks suss vajas ju
sahistamist. Aga no andke andeks, “Bird Of Spring” on nagu
kümmekond aastat paigal seisnud virtsavesi – mitte just kõige
apetiitsema välimusega ja kergelt kopitanud lõhna ajab ka
välja. Siin on kõik klišeed, mis džässmuusikud iial
välja mõtelnud, pluss ohtralt Hammondit, eurooplaste bossanoovat ja
sambarütme, heaoluühiskonna hip-hoppi, võltsi souli. Aga mida
pole, on kriiskav hingevalu, valguskiirusel kihutav paranoiabiit või
ennekuulmatu instrumendikasutus. Metropolitan Jazz Affair ei veena mind.
Metropoli hing ei koosne ainult Itaalia disainmööbliga kohvikutest,
Cosmopolitanidest ja White Russianitest ning kõrgepalgalistest
elunautijatest. Kohviku eest võib leida nälja- või
külmasurma saagiks langenud heidiku, nurga taga võib sind oodata
süstlaga saritorkaja, magalarajoonide köökides ei lõhna
mitte Pasta Carbonara, vaid prussakamürk, ning võõrsil
“kodumaad kaitstes” segi pööranud sõdur
võib külma näoga terve oma suguvõsa maha nottida. Kas
muusika peab just tingimata reaalsust peegeldama, on omaette küsimus, aga
džäss on minu jaoks alati olnud
piire-lõhkuv-rindejoone-esiotsas-seisev muusika ning selline munadeta
“pühapäevasving” nagu “Bird Of Spring” seda
kindlasti mitte pole. 2
Lauri Tikerpe
Mos Def
“True
Magic”
(Geffen)
Veatu ja ülemäära
korralik hip-soul.
Sellest ajast – millaski 90ndate esimeses jaos
–, kui kodumaise rock-bändi Long Loff liige lasi
muusikafolkloori liikvele räppmuusika definitsiooni “räpp =
neeger koputab ja räägib”, on see muusika pika jupi maad edasi
liikunud. Ja selle käigus muidugi ka – soovi korral – tagasi
läinud või põrganud. Sinna, kust ta “koputamise”
üleüldse kokku laenas. Nii on ka Mos Defi kolmas sooloplaat pigem
pastišš moesolevast 70ndate soulmehemuusikast (vt Gnarls Barkley,
Ghostface Killah) kui katse leida Päikesesüsteemis uusi planeete.
Mos Def tuleb kui Gil Scott-Heron, ja kogu lugupidamise juures tumedate
orkestratsioonide vastu ning täies respektis “asja realina
hoidmise” eest, ei ole midagi teha – valdavas osas on “True
Magic” unine. Ja väga võimalik, et selle põhjuseks on
tema igav vokaal – selline tüütult korralik souli täis MC,
kes laulma hakates meenutab järjekordset Bob Marley poega.
Lo-fi’lt promotud ja pakitud (plaadi ümber on vaid õhuke
läbipaistev plastkarp) album on küpsenud kaheksa produtsendi
stuudios, kaldub paiguti ka tehnitsistlikumaks robot-funk’iks, kuid
jääb kompaktseks – ausaks tõsisevõitu
hip-souliks. Juba on liikvel kõlakad, et plaat on treiler kevadel
ilmuvale pärisalbumile ja sest lo-fi-versioonist saavat ühik
kollektsionääridele. 6
Siim Nestor
Trentemøller
“The Last Resort”
(Poker Flat)
Maksimaalne minimal.
Need, kes veel ei tea ja keda arvatavasti siin
ei ole – minimal on üks spetsiifiline krigin, mis nagu sahiseb,
tiksub ja tinutab ühtaegu, kõik see aeg nagu ulmelises
mängutoosis. Väike ja hõre funk’i sohilaps loob meeleolu
justkui sügavamatest aladest, aga kipub pikapeale tüütama nagu
kõik helividinad, mille müstika lihtsustub lõpuks
standardseks kloonmustriks. Sünnib stiil, mida siis vihatakse või
armastatakse. Usun, et mõni oleks valmis minimali nimel veel täna
tapma, kui võitluseks läheb, mis sest, et eilne minimalikisa on
näiteks homne dub-stepikisa. Keset seda kadu on ka minimali viimne
pelgupaik.
Päeva päästja, taanlane Anders
Trentemøller, kes varem oskas mitte silma paista oma ühtlase
trendilaksuga, on teinud plaadi nagu muiste – siis kauamängiva
terviku. Vaeva on nähtud kõvasti, detaile on palju ja kriginamaailm
ei jookse õnneks omasoodu, vaid muliseb täitsa loomulikul moel koos
ülejäänud nukravõitu kinemaatikaga. Andunud minimalisti
rõõmuks on vokaalidest terviku huvides loobutud. Ühe puue on
teise rõõm ja vastupidi – matkasihi peab siin igaüks
ise valima, sooja otsi, kust sa saad. Õpetlik on, et lõpuks
jõuad aga sinna tagasi kust alustasid.
Asi kisub vahepeal
päris nasty’ks roboti-karnevaaleks, minemata siiski pelgaks
sündirokkimiseks. Ka kõik kurvad vahepeatused keeravad taas
sihikindlamatele radadele, igav hakkab ainult igavlejal. Ununeb ka
küsimus, kas sa reaalselt matkad või mitte, oled unustanud ennast
kuulama või jälgid. See ongi põnev areaal. 9
Erkki Tero
