5 plaati

Ne-Yo
“Because of You”
(Def Jam)
Bobby Valentino
“Special Occasion”
(Disturbing Tha Peace)
Armuvalus mustad poisid.
Määgivast R’n’Bst ei ole mõistlik hea maitsega seltskonnas juttu teha. Säärast ülisuhkrustatud tundepuhangute palangut peetakse küllap üheks alaväärtuslikumaks osaks muusikast. Ja peaaegu võimatu on kedagi veenda, et lakkamatult määgivad Ne-Yo ja Bobby Valentino võivad mõnel puhul head olla.
Valentino oli oma debüütalbumil isegi väga hea. Tema teine, “Special Occasion”, ei loo aga samas koguses öiseid iluvaateid. Produtsenditandemi Tim & Bobi, kes täitsid esimesel korral Bobby aluse muusika hiilivate elektrooniliste kihtide ja säravate valgustega, materjal on seekord paraku koomale aetud ja ruumi tehtud suurtele nimedele – Timbaland, Darkchild. Paberil ehk hea, kuid plaadil üsna halb otsus. Nii et möödunudkordne mõnu tuleb jagada kahega. 7
Bobbyga samast žanrist noormees Ne-Yo on tükk maad populaarsem artist. Ja ka tükk maad igavama häälematerjaliga ning... just! See ongi kogu määgiva r’n’b võti – kas vokaal lingib su sisemusega või mitte. Ne-Yo hääl ei sobi. Tema kõris on liiga korraliku, kogupereliku meelelahutaja võnked. Vastupidi Valentinole, kes kostab tõega haige olevat ja füüsilistest armupiinadest puretud. Sedasi ei tiri ka mitmekesisem lugudevalik – Ne-Yo plaadil on ka rütmikat muusikat, kluppi ja pop-raadiosse suunatud lugusid – kaalukaussi Ne-Yo suunas. 4
Siim Nestor

Rush
“Snakes & Arrows”
(Anthem/Atlantic)
Rock väga hoogsate käe- ja sõrmeliigutustega.
Pungi slogan’id rock’i tõelistest ja algsetest, et mitte öelda kolmeduurilistest väärtustest võisid olla moraalselt ja poliitiliselt vajalikud, kuid nagu igasugune fundamentalism, läks ka see pikapeale tüütuks. Sest rock pole iial olnud pelgalt enesetaandamine. Rock on edev ja ennasttäis, tahab muljet avaldada, tüdrukuid saalis ära rääkida, oma ego välja sirutada, seal kusagil üleval ära käia ja teistelegi kõrgustest alla vaadata.
Põhijoontes võib sedasorti ambitsioone ilmutada kolmel moel – 1) pöörata stuudios tämbreid pahu- ja äraspidi, 2) nihutada laulustruktuure kummastavatesse kooslustesse ning 3) lasta kätel ja sõrmedel käia võimalikult hoogsalt, kuni ilmutus ja imetlus lõpuks pärale jõuavad.
Ma ise eelistan esimest meetodit teisele ja teist kolmandale, ent paraku on kuulsa Kanada trio “Snakes & Arrows” liigagi krestomaatiline näide just tollest viimasest kategooriast. Nad mängivad hästi, muidugi – kah mul üllatus! Probleem seisab selles, et nende muusikas on virtuoossus pelgalt ornament, lisand ja kaunistus. Ning see, mida kaunistatakse, on enamjaolt argine, ehkki poleeritud hard-rokkiv pomp-bluus. Ja isegi kui klišee säravate neoontähtadega üles riputada, on see klišee ometi. 4
Tõnis Kahu 

Ozzy Osbourne
“Black Rain”
(Epic)
Heavy metal’i suurpajatsi lihvitud-lakutud esindustoodet rehabiliteerib veidi Zakk Wylde’i kitarr. “Black Rain” on album eelkõige fännidele, lastele ja naistele. Vanameister annab püüdlikult igale suuremale ostjagrupile just seda, mida nood tahavad. Kuna riff ja rasked helid on moes, määratlevad need suuresti albumi, mille esmaseks sõnumiks paistab olevat “palun ärge kandke mind veel maha” – “Not Going Away” ja raadiosingel “I Don’t Wanna Stop” korrutavad seda vaat et sõna-sõnalt, sama sõnumi saadab oivaline produktsioon. Võiks isegi arvata, et seekord on Ozzy tõepoolest ise tootmistöö juures arvestataval määral kaasa löönud, nagu vaheleht väidab, sest album hakkab täies hiilguses avanema umbes sellisel helitugevusel, millel poolkurt “pimeduse prints” seda ise korralikult hoomata võiks.
Vaiksemal kuulamisel jääb “Black Rain” siiski selleks, mida igasugune kommerts-raskerokk on alati olnud – otseselt mitte häirivaks, aga samas väheütlevaks taustmuusikaks, seda isegi hoolimata Zakk Wylde’i hiilgavatest riffidest. Ja hea ongi! Sest kui süveneda “poliitilisematesse” tekstidesse (“Black Rain”, “Almighty Dollar”), saab selgeks, et “kuningas on alasti” – tänavune plaat võib küll olla Ozzy esimene kaine üllitis, aga selle kainusega paistab kaasnevat teatud nüridus, isegi lapsikus.
Tõeliselt tömbiks muutub muidu lärmakas teos muidugi siis, kui vanahärra härdaks läheb, tuurid maha võtab ja jumal teab mitmendat korda oma üht ja ainsat ballaadi värsketesse hilpudesse rüütab – “Lay Your World On Me” ja eriti “Here For You” on täpselt nii imalad ja etteaimatavad, et ei Ozzy ainulaadne signatuurvokaal ega imeline pillikõla ei suuda peita kommertslikku, osteoporootilist skeletti. Esindusliku toote kategoorias pälviks plaat maksimumpunktid, aga kas sellelt leiab ka väärt loomingut? Minu meelest vähem, kui viisakas oleks. 6
Mart Kalvet

Electric Soft Parade
“No Need To Be Downhearted”
(Truck)
Viie aasta tagused NME lemmikud.
Mull Historical Society, The Cooper Temple Clause, British Sea Power, Electric Soft Parade... Oli aasta 2002 ja kõik need pikkade nimedega ansamblid pretendeerisid surematusele muusikaajaloos. Praeguseks võib nende bändide tegemisi ilmselt leida allahinnatud plaatide kastist. Põhjus ikka vana hea: kui neid hõlmav haip (ehk siis tol ajal britpop-revival, tõmmis tõmmisest) maha vaibus, sai selgeks, et muusika ei paku piisavalt uut, et olla oluline.
Electric Soft Parade’i vennad White’id olid vahepeal rohkem tuntud oma kõrvalprojektiga Brakes, ja nüüd on nad tagasi selle kõrvadele üsna meeldiva plaadiga, mis on enamikus küll veidi liiga tavaline (huvitavamatel hetkedel kõlab nagu Mansun popivõtmes), aga pakub vähemalt ühte tõeliselt head lugu: “If That’s The Case Then I Don’t Know” tuletab meelde, et mõjuv stop-go dünaamika ja lihtne nelinurkne käik ongi kõik, mida teinekord vaja läheb.
Kui teie arvates oli britpopi kujul tegemist Inglise kitarrimuusika kuldajas­tuga, siis tuleb ka siit plaadilt pronks­medal kodumeeskonnale ära. 6
Tristan Priimägi

Manic Street Preachers
 “Send Away The Tigers”
(Columbia)
Kaevuripoeesiast saab pophevi.
Räägitakse, et enne oma kaheksanda albumi kirjutamist olevat veendunud kommunistidest Manicud käinud Kuubal esinemas ja pettunud sotsialismis lõplikult. Seetõttu olevat antud plaadil puhumas väheke teistsugused tuuled. Mitte niivõrd sünge kaevuripoeesia kui Londoni kesklinna kolinud eduka Walesi luuletaja lembelüürika. Viisnurgad ja sirbid-vasarad on taotud pehmeteks südameteks ning poppideks võtmekettideks.
Ma pean tunnistama, et varajane Manic meeldis mulle kõvasti rohkem. 92. aasta “Motorcycle Emptiness” püsib kindlalt minu kõigi aegade indihittide top-10s ja olgugi, et nende sotsialistlikud loosungid olid veidi sinisilmsed, oli neil vähemalt midagi ütelda. Midagi, mis andis neile “unikaalse müügiargumendi”. Nad uskusid millessegi nii jõuliselt, et see puhus hinge sisse kogu nende muusikale ning muutis selle usutavaks. Tänane Manic on aga nagu segaduses teismeline, kes ei tea täpselt, kes ta tahaks olla – punkar, investeerimispankur või gei. Vähesed poliitilised laulud, nagu Iraagi sõja pärast südant valutav “Imperial Bodybags” või kaver John Lennoni “Workin Class Herost”, jäävad nõrgaks ning ebaveenvaks.
Plaadi põhitõmbenumber, Nina Perssoniga tehtud “Your Love Alone Is Not Enough”, on aga muidugi vaieldamatu hitt. Laul, mida ma alguses vihkasin, aga mis on muutunud järjest meeldivamaks, sest olgem ausad, see refrään on üks neist melanhoolia- ja pateetikasegustest “parasiitidest”, mis vastu sinu tahtmist istutavad end sügavale ajukoorde ja siis muudkui kasvavad ning kasvavad... Rõhuv enamik plaadist jääb aga (vähemalt mulle) suhteliselt arusaamatuks ja ilmetuks staadionirokiks, kust ei puudu pophevist nõretavad Guns’n’Rosesi kidrasaundid ega Green Day võltspungi rifid. 5
Lauri Tikerpe