6 plaati

Under Marié
“Step Into Light”
(Forwards)
Järjekindlalt keskmist sihtiv pop-rock.
Ebaoriginaalne rock-muusika mõnuleb hetkel kriitikute – rääkimata publikust – sooja vastuvõtu embuses. Eeldatavasti peaks siis pinnas absoluutselt isikupäratu Under Marié jaoks soodne olema. See kuueliikmeline Tallinna bänd nopib oma debüütplaadile igalt poolt, kust lugupeetud maitset paistab. Sirge rühiga korraliku poisi indie’st peamiselt, aga ka jazz-rock’ist ja pungist, õrnalt isegi salongiõdusustest. Ja kuidagi õnnestub neil kätte saada kõige lamedam summa – tuim keskmine, mis hõljub igavas ja arglikus nii-on-sünnis-nii-on-kombekas-kosmoses – ja sel muusikal pole ühtki nurka, serva või välja lipnevat abinöörikest, millest kinni haarates oleks võimalik seda armastama hakata. Isegi põlata pole võimalik.
Ja sellest on muidugi kahju. Sest albumi kolme avaloo jooksul – smooth-jazz “Step Into Light”, kaevavate süntesaatoritega singlilugu “What What?”, õhku täis produktsiooniga parim eestimaine kummardus New Orderile “That Dance” – jõudsin ma tagasihoidliku “braavo” tarvis häält puhtaks köhima hakata. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas plaat (või siis mina) meenutama tundetut ja külmunud rümpa. Kui Under Marié lugude autor Margus Tammela end muusikas(se) vabaks laseb, mitte ei ürita end sobitada sissekulunud vagudesse, on loodetavasti põhjust, et neist uuesti rääkida.
(Limiteeritud koguses on “Step Into Light” liikvel koos remiksidega [Cloudspeak, Pia Fraus, Chalice, ­Sethh, Chopper jt] lisaplaadiga, mis on emaplaadist juba antropoloogiliselt tükk maad huvitavam.) 5
Siim Nestor

Bright Eyes
“Cassadaga”
(Saddle Creek)
Indie-folk, mis müüb mühinal.
Ameerika alternatiiv-kantri-folk-roki üksuse frontmän Conor Oberst on teinud tööd oma tosin aastat ja on tuntud ka kui üks Winona Ryderi boyfriend’idest. Pole kaugeltki mitte kõigega kursis, aga käesolev on ehk kõlaliselt kõige korralikumalt vormistatud. Segasevõitu avalugu vihjab albumitiitlile ja ühele spiritistlikule kommuunile. Kui sest üle saab, käivitub “Four Seasons”, üks parim pakutavast. Aga edasigi kostab tiksuda kebjakat, maa- ja rahvalähedast kraami. Ise oleks küll nagu kõike seda juba sadu kordi kuulnud, aga las silitab ka laiema ringi kuulaja kõrvu. 7
Tõnu Pedaru

Moby
“Go – The Very Best Of Moby Remixed”
(Mute)
Rutiinne remiksimisprotseduur.
Multimuusikust loomasõbra Moby töödeldud järg tema mullu ilmunud kogumikplaadile. Tundub uskumatu, kuidas üks nii väike mees on sellise hulga maailma tipp-tegijaid suutnud oma remiks-cd-le kokku korjata. No seda küll, eks ta kuulu ise samasse selts­konda ja kes talle nii väga ära ütleks. Olin pundi nimedest meeldivalt liigutatud enne plaadi pöörlema panemist ning seejärel löödud ka pärast mitmendat kuulamist. 18 remiksi suurnimedelt, kuid halvimast päästavad plaadi vaid Taani imelaps Trentemøller ja vana hea CJ Bollandi remiks “­James Bond Theme’ist”. Nendeni jõudmiseks peab enne ära kuulama tosin lugu hästi suvalist maja ja lamedat träna. Lisaks on kõik lood justkui aimuandvad tiiserid ilma normaalsete alguste ja lõppudeta. Kummaline lahendus. Kas poleks siis juba olnud ilusam lihtsalt üks sujuv DJ-miks-album üllitada. Kahju, et hea maitsega mees nii pinnapealse plaadiga maha on saanud. Ehk sobiks “Stop – The Very Last Of Moby” paremaks pealkirjaks sellele kollektsioonkettale. 5
Anders Melts

Blonde Redhead
“23”
(4AD)
Franko-erootiline ülev kunst-rock.
New Yorgi art-rock-trio, mis koosneb Milanost pärit kaksikvendadest Simone ja Amadeo Pacest ning jaapani päritolu lauljatarist Kazu Makinost, on jõudnud juba oma kaheksanda albumini. No-wave bändi DNA loost endale nime võtnud grupi avastas 90ndate keskel Sonic Youthi trummar Steve Shelley, kes andis oma leibeli Smells Like alt välja ka bändi kaks esimest kauamängivat. Seetõttu pole ime, et bändi muusikas võimutsesid algusaastatel no-wave ja SY mõjudega post-punk. Tänaseks on trio oma juurtest järjest enam kaugenenud ja uus plaat (teine 4AD all) näitab bändi seni kõige küpsemat, mitmekihilisemat ja emotsionaalsemat palet. Nagu mitmete 4AD artistide puhul on siingi raske hoiduda sellistest epiteetidest nagu “õhuline” (vokaal, kõlapilt), “uimastav” (helimassiivid) või “ülev” (üldine meeleolu). Läbiv tundlemine kompab aga kohati tuimema eestlase taluvuspiire, seda eelkõige “tänu” Makino ühetaolisele, janebirkinlikule laulumaneerile (BR üks varasemaid plaate oligi pühendatud Serge Gainsbourg’i loomingule). Õnneks leevendab seda maneerset “franko-erootikat” siin-seal vend Amadeo, kes mõjub oma kiretu vokaaliga meeldivalt kainestavalt. Kasuks tuleb ka selle üsna massiivse heliteose lühidus (43 min), mis ei lase plaadil üleliia väsitavaks muutuda. 7
Tauno Maarpuu

Arctic Monkeys
“Favourite Worst Nightmare”
(Domino)
Pingeidmaandav järg plahvatuse korraldanud debüüdile.
Mida teeb noor bänd, kellele muusikapressi poolt antud diplomid enam oma toaseintele ära ei mahu? Enamasti satub segadusse ja hakkab elupõletamisega tegelema, või sulgub stuudiosse ja tegeleb ajupõletamisega, kuni see täiesti läbi kõrbeb. Arctic Monkeys on selle küsimuse lahendanud nii, et on välja andnud oma “teise esimese plaadi” – albumi, millel pole näha erilist sammu edasi avaalbumist (ei variatsiooni ega teemakäsitluse muutumise osas), aga mis on samas sama otsekohene ja vahetu. Tegemist pole kindlasti mingi “rokkmuusika lunastajaga”, nagu mitmed suured ajakirjad meid tahaks uskuma panna. Need on lihtsalt neli noort kutti, kes tahavad teha bändi nagu nende eeskujud, Buzzcocks, The Jam ja teised nurgelised töölisbändid. Arctic Monkeyse tugevuseks on alati olnud laulja ja sõnademeistri Alex Turneri anne detaili näha ja seda demonstreerib ta ka siin: rida “that Bloody Mary is lacking in Tabasco” loos “Fluorescent Adolescent” on noorte seksikogemuste kustuva põnevuse kirjeldamiseks õrn, rõve ja täpne fraas, millele on võimalik välja mõelda vähemalt kolm eri tähendust. See plaat on puhas teismeliste mängumaa, mille teemaks on esimesed kogemused, piinlikud mälestused ja suunamata energia. Samasugune nagu üks teismeline vinnidega huligaan on ka muusika, närviline ja vaheldumisi eba- ja ülienesekindel. Korralik järg debüüdile, millega neil õnnestub ilmselt korraks pinged edukalt maha võtta. Ja täitsa tõenäoline, et nende meistriteos on alles tulemas. 7
Tristan Priimägi

Paul Hartnoll
“The Ideal Condition”
(IHT Records)
Üks Orbitali-vendadest, nüüd juba natuke minevikumehena siiski.
FSOL, The Orb, Massive Attack, Underworld, The Prodigy, The Chemical Brothers, The Orbital. Kes kõik veel muutsid seni vähemusliku tantsu- või ambient-muusika või mõlema korraga 90ndate mainstream’iks, millekski nii iseenesestmõistetavaks.
Pool Orbitalist võib ju siiralt kõnelda, et tema suuresti keelpilliorkestrit ja muid naturaalpille pruukiv sooloalbum on kontseptuaalne või kuidas ta ütleski. Kuid see on järjekordne kurb näide loovisiku kokkupõrkest maailmaga. See võib olla paratamatu, kui su looming, selleni viinud protsessid ja kasutatud lahendused huvitavad ja vaimustavad sind ennast, aga muu maailma jaoks jääb midagi puudu. Midagi on vahepeal, kuni sa stuudios istusid, maailmaga juhtunud. Su tehtav osutub harilikuks muusikaks, heaks, kuid ununevaks vikerviisiks. Mis sest, et “ideaalne”.
Mis sest, et siin on michaelnymanlikku orkestritümpsu, orbitallikku elektronlüürikat, üks valss; ja laulavad (küll põhiliselt ennast tsiteeriv) The Cure’i Robert Smith ja õrnahääleline Lianne Hall ja veel mitu muud külalist... 5
Tõnu Kaalep