60 tundi liinibussis: krimikirjanik Katrin Pautsi suur Praha anabasis*

„Ja nüüd otse Budějovice peale!“ Krimikirjanik Katrin Pauts ostis hetkeemotsiooni ajel edasi-tagasi bussipileti Tallinnast Prahasse ja kirjeldab, kuidas ta üle kuue aasta taas välismaale sattus.

„Liinibussiga saab Prahasse välja?“ usutleb sõber hämmeldunult. Teine sõber saadab kaastundlikult odavate lennupiletite linke, aga need jäävad ikkagi mu eelarvest välja. Ma pole kuus aastat välismaal käinud, tunnen iga ihu- ja ajurakuga, et aeg on rohkem kui käes. Praha on mu vana unistus, eesmärk on jõuda ­Jaroslav Hašeki Švejki-lugudest tuttavale Karli sillale, kus koogutavatest pühakute kujudest kuulsaimat, Nepomuki Püha Johannest katsudes täituvat kõik soovid. Kavatsen talle tsiteerida ülemvälipreester Otto Katzi: mullegi sobiksid hästi tähed ümber pea! Google näitab Tallinna ja Praha vahemaaks üle 1400 kilomeetri. Bussipilet maksab 65 eurot (üks suund), Ecolines sõidab sinna ja tagasi iga päev. Leidsin Florenci bussijaama lähedale soodushinnaga hotelli, terve reis alla 200 euro ja olingi büdžetis!

Kolmapäev, 6.30, Tallinn

Eriti palju sõitjaid kahekorruselises bussis ei ole. Jalaruumi on sama vähe nagu lennukis, aga on ka multimeediaekraan, tualett, võimalus kohvi ja teed tellida ja telefoni laadida. Ecolinesiga sõites on kasulik osata vene keelt, sest eesti keelt kuuled siin sama harva kui Paapua Uus-Guineas. Lätlastest reisisaatjate inglise keelest on võimatu aru saada.

Kui esialgu ei olnud ma mõelnudki, mida ligi 30 tundi bussisõitu õieti tähendab, hakkab midagi kohale jõudma: Pärnu on ikka jube kaugel! Riiga jõudes valutab tagumik korralikult ja tunnen kergendust, et seal tuleb poolteist tundi surnuks lüüa. Bussijaam on uskumatu peldik – tagasi NSV Liitu. Teen tiiru üüratul Riia turul. Kes tunneb puudust Balti jaama turust, nagu see enne euroremonti oli, siis palun – teie uus lemmikkoht! (Tagasiteel näen, et paljud käivadki Eestist kaubareisil – bussi ronitakse tohutute moonakompsudega.) Tahan teele osta kohupiimapirukaid, aga olen peast nii sooda, et ei meenu, mis on „kohupiim“ mis tahes võõrkeeles. Vehin kätega, kuni müüja tuleb putkast tänavale: „Eto što võ hotiite?“ Mulle ei tule ka numbrid meelde ja saan kogemata kaasa kuus lahmakat saia, nende tagastamiseks ei jätku energiat ja asungi teele, saiapätsid süles.

Kolmapäev, 12.30, Riia

Bussivahetus. Salongi ilmub seltskond odavas odekolonnis marineeritud härrasid ja mulle saabub kahetsuse järgmine aste. Leedus suundub buss Panevėžysi, sealt Kaunasesse. Vingerdan istmel, leiutan jaburamaid asendeid kui tantraseksi õpikus. Peatused teel on lühemad kui piletil lubatu, sest buss ei püsi graafikus, mõnes kohas ei lubata üldse välja. Reisisaatja on rahulik ja süsteemne nagu staabiülem, selgitab: teeremondi tõttu võivat vahepeatustesse jõuda, nagu jumal juhatab. Noorukid, keda ootab Varssavis teine reis, lähevad närvi.

Kaunases saan pinginaabri – Varssavini pean taluma lakkamatut vada tundmatus slaavi keeles ja nähtust nimega „manspreading“ (tõlkes „mehine laiutamine“?). Olen kaasa haaranud vale telefonilaadija ja hullemat avastust pole võimalik teha – Google’ist kontrollida, kus parajasti asud, on üksluistel tühermaadel kirjeldamatult lohutav, ja kui seda enam teha ei saa, saabub raske masendus. Poola on talumatult suur, eriti öösel.

Neljapäeva hommik. Tere, Tšehhimaa!

Poola-Tšehhi piiril tervitab lummav vaatepilt. Udust ilmuvad maalilised mäed, orgudes ärkavad külakesed. Google ütleb, et need on Sudeedid. Jõuame Nachodi linnakesse, sealt Hradec Královésse ning kell kümme olemegi Prahas. Florenci bussijaam on kesklinna külje all. Tuigerdan välja, jalad nagu makaronid. Magamatusest uimane, hakkan minema valele poole. On jahe, sajab. Google’ist pole kasu, kui puudub suunataju, ja tänavasiltidega on tšehhid koonerdanud. Pärast tundi ekslemist hotelli jõudes olen külmunud, suudan vaevu rääkida. Treppidel pean keskenduma, kumma jalaga astuda. Magan veidi ja kappan laadijale juhet ostma. Naastes eksin jälle ja tahaksin metsikust väsimusest tänavale heita. Lõpuks avastan end politseijaoskonna eest ja olengi Hašeki romaanis – mind eskorditakse sandarmi saatel! „Kuidas on võimalik Prahas ära eksida?“ imestab administraator.

Reede hommik, Praha

Ärgates on kere ikka kange ja paistes, tunne, nagu oleks pesapallikurikatega peksa saanud. Tenniseid annab jalga toppida. Administraator kuulutab: ainult loll sõidab selles linnas taksoga, ja kõmbin alistunult bussipeatusse. Rõõmustan peagi – bussid käivad tihti ja enamasti saab istuma, isegi tipptunnil. Ühis­transport on Prahas tõesti mega. Transpordikaart 24 tunniks maksab veidi üle 4 euro, sellega võid sõita nii trammi, bussi kui ka metrooga. Karli sillale jalutades põikan läbi Kafka muuseumist, teen tiiru vanalinnas ja sõidan mäkke lossi juurde. Üllatun, kui vähe on Prahas Švej­kiga seotut. Turiste püütakse Kafka, art nouveau kunstniku Alphonse Mucha, nõukanostalgia ja kanepiga. Putkasid, kus müüakse kanepiviina, -muffineid ja -pulgakomme, on igal nurgal. Narkoaine olevat savupeade kurvastuseks neis siiski olematu. Põhilise saan päevaga nähtud küll.

Tagasisõit algab reede õhtul, kulgeb justkui kiiremini kui tulek. Olen õppinud, et tagumikule on säästlik sõita võimalikult palju külili nagu sprott karbis. Saab sooja toitu, kaks grillvorsti, vesised ahjukartulid ja lillkapsas ning vilets kohv maksab kuus eurot. Reisisaatja on nii väsinud, et ajab valjuhääldis kõik sassi, käsib Leedu piiril kella valele poole keerata ja pahvatab laginal naerma.

Laupäeva õhtu, 23. 40, Tallinn

Piin ununeb kiiresti, jäävad vaid mälestused imelisest linnast. Kuigi kibelen tagasi, võtan plaani, et järgmine kord sõidan ühe otsa ikka lennukiga.

PS Ühtki teist poolearulist, kes oleks sõitnud selle bussiga Tallinnast Prahasse välja, ma ei märganudki. Enamik väljus enne, teel tuli aina uusi reisijaid peale.

*Anabasis – ekspeditsioon rannikult sisemaale. Praha ilukirjanduslik suurkuju vahva sõdur Švejk tegi rongist maha jäänult läbi anabasise Česke Budějovicesse, et leida oma rügement.