8 plaati

Tunnetusüksus
“Ida ja Lääne vahel / Between East and West”
(Inglikala Grupp)
­Improvisatsioonilisi meeleolusid galeriikontserdilt.
Ma ei ole Tunnetusüksust aastaid enam kuulnud. See, 2002. aasta hilissügisel Haus Galeriis impro-koosseisu algse löökpillimängija Arno Arraku näitusel salvestatud etteaste tuletab mulle meelde midagi noorusest, uutmoodi muusikast ja vabadusest. Kuigi vaikne ja kohati suisa meditatiivne, on siin peidus ka ootamatusi, eriti Rivo Laasi korra isegi dub’ile vihjavas bassimängus. Kitarrist Mart Soo ja saksofonist-klarnetist Mart Süda lisavad omapoolseid maastikke, Arno Arraku löökriistad käituvad ettevaatlikult, tšellist Eve Pütsepp hõljub nagu teistest veidi eemal. Väga terviklik muusika, kuigi pärit eikellegimaalt jazz’i, popi, etno ja nüüdismuusika vahelt. Isegi flamenko-vihjed ei sega. 7
Tõnu Kaalep

 

Amy Winehouse
“Back to Black”
(Island)
60ndate tüdrukute-pop-soul tõstab jälle pead.
Oma teise albumi lansseerimiskampaania käigus on briti soullauljatar Winehouse lagedale toonud kogu oma ropsise aluspesu. Ei pelga ta rääkida oma maniakaal-depressiivsetest hoogudest, kaklemistest, narkotsi ja alkoholi kuritarvitamisest ega neist tingitud oivalistest episoodidest privaadis või otse-eetris. Ja et Amy näeb veel tipp-sexy ja top funky mereröövlitütar välja, on selge, miks iga hedonismist puretud rock’ikriitik (harilikult paraku meesterahvas) soovib temaga sõber olla. Ideaalne kaaslane öödeks Levikas. Kahtlustan, et see on tugev argument, miks Winehouse’i elukommetest jutustav plaat kriitikute poolt niivõrd hästi vastu võeti.
Hea küll. Amy läheb hästi peale ka publikule ja objektiivselt hinnates on tal kõris räsitud ning suitsune suurepärane lauluhääl. Aga tema plaadil ellu äratatud 50–60ndate ainult-tüdrukud-bändis-pop ja pop-soul, seda viljelevad täna mitmed artistid märksa õrnemalt ja delikaatsemalt ning teisest küljest hoopis loomingulisema provokatiivsusega kui kuulda plaadil “Back to Black”. Vaata Cannonball Jane’i, The Go-Teami, The Pipettesi ja ans.Andurit. Kas või Christina Aguilerat ja Nicole Willist. Amy ja teda abistanud produtsendid Salaam Remi ning Mark Ronson tegutsevad äsja nimetatutega võrreldes tüki igavamalt ning sirgjoonelisema edetabelisihiga. 5
Siim Nestor

 

Kylie
“Showgirl: Homecoming Live”
(EMI)
Popmuusika Lance Armstrong tagasi lavalaudadel.
Kylie Minogue’i “Showgirl”-etendus on muusikalisuguseks valatud kon­tsert tema parimate hittidega. Korra on see ka juba välja antud – aastal 2005 ja DVDna. Selle tema karjääri kõige suurejoonelisema turnee katkestas rinnavähi diagnoos. Maailma pingsa tähelepanu all arsti juurde läinud Kylie seljatas haiguse, bhuh!, ja tõi show’ 2006. aasta lõpus uuesti lavale – uute kostüümide ja täiustatud kavaga, kodumaal Sydneys. Ning üht õnneliku tagasituleku laivi me siin plaadil kuulemegi.
Kuulata Kylie kontserti ilma paabulinnusulgi ja konfeti-rahet, ilma pärleist punutud trussareid, tantsunumbreid ja sellel konkreetsel kontserdil palas “Kids” kaasategevat Bono nägemata, on tagasihoidlikult öeldes juhm. Hea küll: “Loco-Motionit” esitab ta kabaree-jazz’i vormis, muusikasse on lisatud dramaatikat, üht-teist on kokku surutud popurriideks, aga Kylie diskopopis ja lauljarollis ei ole hädavajalikku sisu kandvateks kontsertesitusteks. Musicianship&rsquo ;i, mida artistid ja muusikud live-albumitel näidata soovivad, ei ole siinkohal mõistlik oodata. Ilmselt läheks ma seda tralli vaat ama, aga ei leia ainsatki põhjust miks seda pimesi veel kuulata. 2
Siim Nestor

 

Pet Shop Boys
“Concrete”
(Parlophone)
Triumfaalne BBC-esinemine, laval ka elus trummar!
Mitte et siin midagi uut või huvitat oleks, üks PSB parimate palade valikuvariant lihtsalt, garneeringuks külalised Robbie Williams, Rufus Wain­wright, muusikaliartist Frances Barber. Siiski, seni koonritena näinud Tennant & Lowe on palganud lisaks orkestrile ka taustabändi, mis on nagu Art of Noise’i laiendatud koosseis produtsent Trevor Horni isiklikul juhtimisel. Isegi trummar on laval, väidetavalt esimest korda bändi ajaloos!
Ja orkester ei mõju siin külgekleebitud dekoratsiooni või “sügavuse” ja “tõsiduse” loojana, sest väga paljudes PSB lugudes on ta algusest peale olnud, arranžeerijaiks näiteks sellised korüfeed nagu Angelo Badalamenti või Craig Armstrong.
Pet Shop Boysile võib ka sellise kindla peale mineku andeks anda. Nõrk olen, mis teha. 7
Tõnu Kaalep

 

Gang Starr
“Mass Appeal:
The Best Of”
(Virgin)
Klassikalised räppdelikatessid.
Gang Starr on üks väga normaalne duo. Nad ei räuska ega pane muud moodi jõmmi, ei luba teise liivakasti kamba juhti maha lasta ega kutsu naabritüdrukut libuks. Sellele lisaks on vägagi tõenäoline, et ilma Guru ja DJ Premierita oleks tänase räpi ja hip-hopi paremik hoopis teistsugune, kui ta praegu on. Ma julgeks lausa pakkuda, et tunduvalt ebahuvitavam. Oli ju Gang Starr see, kes ühena esimestest sukeldus džässi­ajaloo põhjatusse kullaauku ning tiris sealt välja ammuunustatud sämpleid, juhatades ühes sellega tuhandeid vihaseid noori räpikummardajaid, kes pahatihti ainult selle ühe stiiliga ka piirdusid, väheke avarama muusikamaastiku poole.
Päris hea valik neist mõjukatest ja klassikaks saanud lugudest on siin plaadil ka ilusti olemas. Alustades 1989. aasta rajust debüüdist “Manifest” ning sellele järgnenud “Step In The Arenast” kuni 2003. aasta albumilt “The Ownerz” pärineva “Skinsini”. Kompvekina veel lisaks viimati mainitud kauamängiva Jaapani importversioonilt pärinevad “Natural” ja “Tha Squeeze”. Kõik need lood kannavad kaugelt äratuntavat Gang Starri kaubamärki, mida juba niisama kellegagi segi ei aja. Guru riimimine on sugestiivselt monotoonne nagu seeneuimas Siberi šamaani manamine, DJ Premieri biidid ja sämplingud selle all aga maitsekalt minimalistlikud, väljapeetud ning peensusteni läbimõeldud nagu Chaneli must kleit. Kes tahab räpi koorekihti limpsida, võib “Mass Appeali” julgelt lauda tellida. 9
Lauri Tikerpe

 

Kling Klang
“The Esthetik of Destruction”
(Rock Action)
21. sajandi post-punk.
Asjalik saksapärane industriaalrokk on viimased paarkümmend aastat olnud kui mitte just päris varjusurmas, siis vähemalt lootusetult moest läinud žanr. Seepärast ongi hirmus südamlik, et 1999. aastal asutatud (ja legendaarse Kraftwerki stuudio järgi nime võtnud) Liverpooli bänd Kling Klang ennast lausa ise krautrock’iks nimetab. Mis veelgi tähtsam: lisaks oma nimele on Kling Klangi neli sündimängijat ja trummar ka muul kombel varastele 80ndatele truuks jäänud. Bändi liikmed manipuleerivad oma instrumentidega otse laivis, ilma mingit s ekventserit või sämplerit kasutamata. Tulemuseks on ülimagusad ja -massiivsed, rikka 70ndate ja 80 ndate värvinguga helindid, mis suudavad samas olla piisavalt karused ja viimistlemata ning toetuda pigem ausale DIY esteetikale kui produktsiooninippidele.
Oma debüütplaadi peale on kunagi triikimislaudadel sünte mängides alustanud (sest päris statiivide jaoks raha ei olnud) noored kokku kogunud kõik oma viimase seitsme aasta jooksul tehtud ametlikud salvestused. Pikale ajavahemikule vaatamata moodustavad need koos võimsa orgaanilise terviku, mis ühest küljest on läbinisti (minimaal)industriaalne, monotoonne ja mehhanistlik, kuid ühtlasi täis topitud säravaid ambient-fragmente, tummiseid bassikäike ja ületamatuid, ideaalseid meloodiaid. Samas: ei mingit homoerootilist glamuuri ega peenutsevat seksikust, mis tänapäeval sedasorti muusikaga vältimatult kaasas käib. Kling Klang on läbi ja lõhki rokenroll live-bänd, mis vähemalt elektroonilises muusikas on üks kiiresti kaduv kunst. 10
Mart Kuldkepp

 

Clipse
“Hell Hath No Fury”
(Star Trak)
Pilguheit rusuvasse crack’i maailma.
Eks siin plaadil ole eeskätt kaks osist: riimid ja biidid.
Palju on räägitud ja ohtralt on kiidetud räpp-duo Clipse’i rääkijate Malice’i ja Pusha T jõhkralt küünilist reaalsust ja ülisüngeid tarkuseterasid crack’i-olmest nende riimides. Endiste a-klassi kraami diileritena nad muidugi teavad, millest räägivad. Kuid ma ei näe neis juttudes – kui tahes meisterlikult sõnastatuna – köitvat meelelahutust või muljetavaldavat dokumentalistikat ees ootamas, et vaevuks tänavapoeesiasse üksipulgi süvenema. No nagu ma ei viitsi relvaajakirja avada. Paraku on Malice’i ja Pusha T kõnemaneeri ja suhu kasvanud ka lame uhkus, tuim üleolek ning paar läikivat autohinnas valehammast, mille tõttu ei ole ülesanne neist ridadest crack’i-palukesi leida just meeldivate killast.
Biidid. Biidid on ainuisikuliselt valmistanud härra The Neptunes ehk Pharrell Williams. Ta pakub oma meistritoa klassikalisi, taktist äratuntavaid hip-hop-rütme ja siis neid keerulisemaid. N-ö uuenduslikke The Neptunesi lõbustusparke trummidest, kus jälgid iga suurema ja väiksema rütmidetaili liikumisi ja vastuliikumisi ning hämmastud, et kuidas sest ebaloogilisusest küll rütm saab. Selle korduvaks nautimiseks on tarvis rohkem kui minimali-mehe kannatust, sest tervik-paketi rõhutatult poosest poosist pelga äraharjumisega läbi ei näri. 6
Siim Nestor

 

Tim Buckley
“The Best of Tim Buckley”
(Rhino)
Jumalik hääl.
Tim Buckley (14.02.1947–29.06.1975) oli ingel, kes väisas hetkeks maailma, laulis ennast inimestele hinge ja läinud ta oligi. Ja et me tema ebamaises olemuses ikka täiesti kindlad oleksime, juhtus peaaegu sama tema poja, Jeff Buckleyga, kes lummas – samuti üürikest aega – õrnahingelisi põlvkond hiljem.
Hea küll, nali naljaks, aga muusikateoreetikud peavad Tim Buckleyt populaarmuusika ajaloo üheks vägevamaks hääleks. Ta oli ühtlaselt tugev läbi kolme oktavi.
Tim Buckley diskograafiaga enam-vähem kursis olles julgen liigitada selle kolme perioodi. Suurim edu saatis teda karjääri alul, mida nimetame tema folgiperioodiks. Vähemnõudliku kuulaja ja eriti plaadifirma meelehärmiks liikus Buckley, kes nimetas oma häält instrumendiks, aga folgi juurest üpris pea eksperimentaalsete helide ja džässi manu. Just siis tegi ta oma hää lega ära ka kõige suuremad imed, kõlades kohati tõesti ebamaiselt, tehes kuulajale ka korr alikult haiget. Enne oma traagilist surma jõudis ta – suure plaadifirma nõudmisel – teha ka paar “normaalset” R&B plaati. Huvitaval kombel rõhub Tõnis Kahu just sellele viimasele Buckley perioodile.
Siinne “The Best Of” annab kolmest erinevast Buckleyst täiesti korraliku pildi ja on ideaalne alustamaks sügavamat tutvust selle jumaliku häälega. 10
Raul Saaremets