8 plaati
Tunnetusüksus
“Ida ja Lääne
vahel / Between East and West”
(Inglikala Grupp)
Improvisatsioonilisi meeleolusid galeriikontserdilt.
Ma ei ole
Tunnetusüksust aastaid enam kuulnud. See, 2002. aasta hilissügisel
Haus Galeriis impro-koosseisu algse löökpillimängija Arno Arraku
näitusel salvestatud etteaste tuletab mulle meelde midagi noorusest,
uutmoodi muusikast ja vabadusest. Kuigi vaikne ja kohati suisa meditatiivne, on
siin peidus ka ootamatusi, eriti Rivo Laasi korra isegi dub’ile vihjavas
bassimängus. Kitarrist Mart Soo ja saksofonist-klarnetist Mart Süda
lisavad omapoolseid maastikke, Arno Arraku löökriistad käituvad
ettevaatlikult, tšellist Eve Pütsepp hõljub nagu teistest
veidi eemal. Väga terviklik muusika, kuigi pärit eikellegimaalt
jazz’i, popi, etno ja nüüdismuusika vahelt. Isegi
flamenko-vihjed ei sega. 7
Tõnu Kaalep
Amy Winehouse
“Back
to Black”
(Island)
60ndate tüdrukute-pop-soul
tõstab jälle pead.
Oma teise albumi lansseerimiskampaania
käigus on briti soullauljatar Winehouse lagedale toonud kogu oma ropsise
aluspesu. Ei pelga ta rääkida oma maniakaal-depressiivsetest
hoogudest, kaklemistest, narkotsi ja alkoholi kuritarvitamisest ega neist
tingitud oivalistest episoodidest privaadis või otse-eetris. Ja et Amy
näeb veel tipp-sexy ja top funky mereröövlitütar
välja, on selge, miks iga hedonismist puretud rock’ikriitik
(harilikult paraku meesterahvas) soovib temaga sõber olla. Ideaalne
kaaslane öödeks Levikas. Kahtlustan, et see on tugev argument, miks
Winehouse’i elukommetest jutustav plaat kriitikute poolt niivõrd
hästi vastu võeti.
Hea küll. Amy läheb hästi
peale ka publikule ja objektiivselt hinnates on tal kõris räsitud
ning suitsune suurepärane lauluhääl. Aga tema plaadil ellu
äratatud 50–60ndate ainult-tüdrukud-bändis-pop ja
pop-soul, seda viljelevad täna mitmed artistid märksa õrnemalt
ja delikaatsemalt ning teisest küljest hoopis loomingulisema
provokatiivsusega kui kuulda plaadil “Back to Black”. Vaata
Cannonball Jane’i, The Go-Teami, The Pipettesi ja ans.Andurit. Kas
või Christina Aguilerat ja Nicole Willist. Amy ja teda abistanud
produtsendid Salaam Remi ning Mark Ronson tegutsevad äsja nimetatutega
võrreldes tüki igavamalt ning sirgjoonelisema edetabelisihiga. 5
Siim Nestor
Kylie
“Showgirl: Homecoming Live”
(EMI)
Popmuusika
Lance Armstrong tagasi lavalaudadel.
Kylie Minogue’i
“Showgirl”-etendus on muusikalisuguseks valatud kontsert tema
parimate hittidega. Korra on see ka juba välja antud – aastal 2005
ja DVDna. Selle tema karjääri kõige suurejoonelisema turnee
katkestas rinnavähi diagnoos. Maailma pingsa tähelepanu all arsti
juurde läinud Kylie seljatas haiguse, bhuh!, ja tõi show’
2006. aasta lõpus uuesti lavale – uute kostüümide ja
täiustatud kavaga, kodumaal Sydneys. Ning üht õnneliku
tagasituleku laivi me siin plaadil kuulemegi.
Kuulata Kylie kontserti ilma
paabulinnusulgi ja konfeti-rahet, ilma pärleist punutud trussareid,
tantsunumbreid ja sellel konkreetsel kontserdil palas “Kids”
kaasategevat Bono nägemata, on tagasihoidlikult öeldes juhm. Hea
küll: “Loco-Motionit” esitab ta kabaree-jazz’i vormis,
muusikasse on lisatud dramaatikat, üht-teist on kokku surutud
popurriideks, aga Kylie diskopopis ja lauljarollis ei ole hädavajalikku
sisu kandvateks kontsertesitusteks. Musicianship&rsquo
;i, mida artistid ja muusikud live-albumitel näidata soovivad, ei ole
siinkohal mõistlik oodata. Ilmselt läheks ma seda tralli vaat ama,
aga ei leia ainsatki põhjust miks seda pimesi veel kuulata. 2
Siim
Nestor
Pet Shop Boys
“Concrete”
(Parlophone)
Triumfaalne
BBC-esinemine, laval ka elus trummar!
Mitte et siin midagi uut või
huvitat oleks, üks PSB parimate palade valikuvariant lihtsalt,
garneeringuks külalised Robbie Williams, Rufus Wainwright,
muusikaliartist Frances Barber. Siiski, seni koonritena näinud Tennant
& Lowe on palganud lisaks orkestrile ka taustabändi, mis on nagu Art
of Noise’i laiendatud koosseis produtsent Trevor Horni isiklikul
juhtimisel. Isegi trummar on laval, väidetavalt esimest korda bändi
ajaloos!
Ja orkester ei mõju siin külgekleebitud dekoratsiooni
või “sügavuse” ja “tõsiduse”
loojana, sest väga paljudes PSB lugudes on ta algusest peale olnud,
arranžeerijaiks näiteks sellised korüfeed nagu Angelo Badalamenti
või Craig Armstrong.
Pet Shop Boysile võib ka sellise kindla
peale mineku andeks anda. Nõrk olen, mis teha. 7
Tõnu
Kaalep
Gang Starr
“Mass Appeal:
The Best Of”
(Virgin)
Klassikalised räppdelikatessid.
Gang Starr on üks väga
normaalne duo. Nad ei räuska ega pane muud moodi jõmmi, ei luba
teise liivakasti kamba juhti maha lasta ega kutsu naabritüdrukut libuks.
Sellele lisaks on vägagi tõenäoline, et ilma Guru ja DJ
Premierita oleks tänase räpi ja hip-hopi paremik hoopis teistsugune,
kui ta praegu on. Ma julgeks lausa pakkuda, et tunduvalt ebahuvitavam. Oli ju
Gang Starr see, kes ühena esimestest sukeldus džässiajaloo
põhjatusse kullaauku ning tiris sealt välja ammuunustatud
sämpleid, juhatades ühes sellega tuhandeid vihaseid noori
räpikummardajaid, kes pahatihti ainult selle ühe stiiliga ka
piirdusid, väheke avarama muusikamaastiku poole.
Päris hea
valik neist mõjukatest ja klassikaks saanud lugudest on siin plaadil ka
ilusti olemas. Alustades 1989. aasta rajust debüüdist
“Manifest” ning sellele järgnenud “Step In The
Arenast” kuni 2003. aasta albumilt “The Ownerz” pärineva
“Skinsini”. Kompvekina veel lisaks viimati mainitud
kauamängiva Jaapani importversioonilt pärinevad “Natural”
ja “Tha Squeeze”. Kõik need lood kannavad kaugelt
äratuntavat Gang Starri kaubamärki, mida juba niisama kellegagi segi
ei aja. Guru riimimine on sugestiivselt monotoonne nagu seeneuimas Siberi
šamaani manamine, DJ Premieri biidid ja sämplingud selle all aga
maitsekalt minimalistlikud, väljapeetud ning peensusteni
läbimõeldud nagu Chaneli must kleit. Kes tahab räpi koorekihti
limpsida, võib “Mass Appeali” julgelt lauda tellida. 9
Lauri Tikerpe
Kling
Klang
“The Esthetik of Destruction”
(Rock Action)
21. sajandi post-punk.
Asjalik saksapärane
industriaalrokk on viimased paarkümmend aastat olnud kui mitte just
päris varjusurmas, siis vähemalt lootusetult moest läinud žanr.
Seepärast ongi hirmus südamlik, et 1999. aastal asutatud (ja
legendaarse Kraftwerki stuudio järgi nime võtnud) Liverpooli
bänd Kling Klang ennast lausa ise krautrock’iks nimetab. Mis veelgi
tähtsam: lisaks oma nimele on Kling Klangi neli sündimängijat ja
trummar ka muul kombel varastele 80ndatele truuks jäänud. Bändi
liikmed manipuleerivad oma instrumentidega otse laivis, ilma mingit s
ekventserit või sämplerit kasutamata. Tulemuseks on ülimagusad
ja -massiivsed, rikka 70ndate ja 80 ndate värvinguga helindid, mis
suudavad samas olla piisavalt karused ja viimistlemata ning toetuda pigem
ausale DIY esteetikale kui produktsiooninippidele.
Oma
debüütplaadi peale on kunagi triikimislaudadel sünte
mängides alustanud (sest päris statiivide jaoks raha ei olnud) noored
kokku kogunud kõik oma viimase seitsme aasta jooksul tehtud ametlikud
salvestused. Pikale ajavahemikule vaatamata moodustavad need koos võimsa
orgaanilise terviku, mis ühest küljest on läbinisti
(minimaal)industriaalne, monotoonne ja mehhanistlik, kuid ühtlasi
täis topitud säravaid ambient-fragmente, tummiseid bassikäike ja
ületamatuid, ideaalseid meloodiaid. Samas: ei mingit homoerootilist
glamuuri ega peenutsevat seksikust, mis tänapäeval sedasorti
muusikaga vältimatult kaasas käib. Kling Klang on läbi ja
lõhki rokenroll live-bänd, mis vähemalt elektroonilises
muusikas on üks kiiresti kaduv kunst. 10
Mart Kuldkepp
Clipse
“Hell Hath No
Fury”
(Star Trak)
Pilguheit rusuvasse crack’i
maailma.
Eks siin plaadil ole eeskätt kaks osist: riimid ja biidid.
Palju on räägitud ja ohtralt on kiidetud räpp-duo
Clipse’i rääkijate Malice’i ja Pusha T jõhkralt
küünilist reaalsust ja ülisüngeid tarkuseterasid
crack’i-olmest nende riimides. Endiste a-klassi kraami diileritena nad
muidugi teavad, millest räägivad. Kuid ma ei näe neis juttudes
– kui tahes meisterlikult sõnastatuna – köitvat
meelelahutust või muljetavaldavat dokumentalistikat ees ootamas, et
vaevuks tänavapoeesiasse üksipulgi süvenema. No nagu ma ei
viitsi relvaajakirja avada. Paraku on Malice’i ja Pusha T
kõnemaneeri ja suhu kasvanud ka lame uhkus, tuim üleolek ning paar
läikivat autohinnas valehammast, mille tõttu ei ole ülesanne
neist ridadest crack’i-palukesi leida just meeldivate killast.
Biidid. Biidid on ainuisikuliselt valmistanud härra The Neptunes ehk
Pharrell Williams. Ta pakub oma meistritoa klassikalisi, taktist
äratuntavaid hip-hop-rütme ja siis neid keerulisemaid. N-ö
uuenduslikke The Neptunesi lõbustusparke trummidest, kus jälgid iga
suurema ja väiksema rütmidetaili liikumisi ja vastuliikumisi ning
hämmastud, et kuidas sest ebaloogilisusest küll rütm saab. Selle
korduvaks nautimiseks on tarvis rohkem kui minimali-mehe kannatust, sest
tervik-paketi rõhutatult poosest poosist pelga äraharjumisega
läbi ei näri. 6
Siim Nestor
“The Best of Tim Buckley”
(Rhino)
Jumalik hääl.
Tim Buckley (14.02.1947–29.06.1975) oli ingel, kes väisas hetkeks maailma, laulis ennast inimestele hinge ja läinud ta oligi. Ja et me tema ebamaises olemuses ikka täiesti kindlad oleksime, juhtus peaaegu sama tema poja, Jeff Buckleyga, kes lummas – samuti üürikest aega – õrnahingelisi põlvkond hiljem.
Hea küll, nali naljaks, aga muusikateoreetikud peavad Tim Buckleyt populaarmuusika ajaloo üheks vägevamaks hääleks. Ta oli ühtlaselt tugev läbi kolme oktavi.
Tim Buckley diskograafiaga enam-vähem kursis olles julgen liigitada selle kolme perioodi. Suurim edu saatis teda karjääri alul, mida nimetame tema folgiperioodiks. Vähemnõudliku kuulaja ja eriti plaadifirma meelehärmiks liikus Buckley, kes nimetas oma häält instrumendiks, aga folgi juurest üpris pea eksperimentaalsete helide ja džässi manu. Just siis tegi ta oma hää lega ära ka kõige suuremad imed, kõlades kohati tõesti ebamaiselt, tehes kuulajale ka korr alikult haiget. Enne oma traagilist surma jõudis ta – suure plaadifirma nõudmisel – teha ka paar “normaalset” R&B plaati. Huvitaval kombel rõhub Tõnis Kahu just sellele viimasele Buckley perioodile.
Siinne “The Best Of” annab kolmest erinevast Buckleyst täiesti korraliku pildi ja on ideaalne alustamaks sügavamat tutvust selle jumaliku häälega. 10
Raul Saaremets