The Horrors
“Strange House”
(Polydor)

60ndate rhythm’n’blues ja garage väga emo välimusega noorte inglaste käes.
Kohati lapsik näib, et juba mõnda aega on Eesti rock-kriitikute seas heaks tavaks New Musical Expressi mitte lugeda – see olevat jube haibimootor ja mõeldud ainult ullikestele, kes ise mõelda ei oska.
No The Horrors on üks korralik NME-bänd tõesti. Nad olid kõigest seitse lugu valmis kirjutanud ja juba ajalehe esikaanel. Ja muidugi see, kuidas nad välja näevad, ajab ühe tõsise kriitiku tati põlgusest vahule. Olgem ausad, kutid näevad tõesti väga emo välja, aga selline söödav šikk gooti-emo, ütleks.
Bänd ise on aga üllatavalt hea. The Horrorsi arusaam 60ndate R&Bst ja garage rock’ist on täitsa adekvaatne ja mõjub teiste trendi-bändide taustal värskendavalt. Kodutöö on neil samuti korralikult tehtud, kui nimetavad eeskujudeks 60ndate veidrikke The Driving Stupidit, mis on ka The Falli saundi mõjutanud. Varajast The Falli meenutab “Strange House” rohkem kui korra, aga eriti meenub meile Birthday Party.
Loomulikult kuulan ma meelsamini eespool mainitud originaale, aga ühe nn NME-bändi kohta täiesti korralik saavutus. 7

Raul Saaremets

 

Earlies
“The Enemy ­Chorus”
(Names)

Karm reaalsus tabas hipikommuuni.
Kuigi Earliese liikmed on Inglismaalt ja kaks Texasest, meenutas nende paar aastat tagasi kollektiivsesse indi-teadvusse jõudnud debüütplaat oma laisa psühhedeeliaga pigem California bände nagu The Mamas and The Papas või Beach Boys. Alguse Earlies oli rannamuusika, aga siin on päike pilve taha läinud: muusika on sama palju proge kui psühhedeelia ja meenutab seda perioodi hipi elus, kui ta aru saab, et ühisfarmis elamine pole pelgalt spirituaalne tripp, vaid vahepeal tuleb ka kartulid maha panna. Siin sõnades on pettumust ja paranoiat, muusikat võiks võrrelda The Beta Bandiga (“No Love In Your ­Heart”), ja kindlasti hipiperioodi The Beatlesiga (kas või “Enemy Chorus”).
Siin plaadil on tunda kogemata edu saavutanud bändi soovi maailma oma teise plaadiga tagurpidi keerata: kihiline ja ülidetailne produktsioon võib end küll avada igal kuulamiskorral täiesti uudselt, aga lugude põhjal võib enam-vähem kohe väita, et terviklikku plaati lood välja ei anna. Osa lugusid on veidi liiga magusad (“The Ground We Walk On”), ja kuigi enamik plaadist on liiga ühesugune, leiab Earliesele iseloomulik segu pehmelt nätsuvast elektroonikast, laiskadest biitidest ja tagasihoidlikest acid-kitarridest mitmes loos uudse väljapääsu meie kuulmekanalitesse, pakkudes kohati Itaalia õudusfilmide saatanlikke niutsuvaid sünte (“Bad Is As Bad Does”) ja kaalukeelena veidrat funki, mida võiks mängida näiteks telesarja “Dünastia” jehoovatunnistajate bänd (“Foundation And Earth”). Vaadates tagasi neile kirjutatud sõnadele, tuleb aga siiski nentida, et kirjeldus tuli veidi intrigeerivam kui asi ise. 7
Tristan Priimägi

 

Finish Me Off
“Seed”
(Forwards)

Elektrooniliste nikerdustega moe-industriaal post-grunge kastmes. Tartust.
Nagu armastab öelda suusakoondise peatreener Mati Alaver: meie meeste allajäämus konkurentidele on pool protsenti ja järgmise treeningtsükli eesmärgiks oleks see nulli viia. Bändi väljama iste analoogidega (Fear Factory jms) võrreldes on neil “seal” ikka sound teravam, rifid särtsakamad, meloodiad meeldejäävamad ja vokaal võimukam. Komplimendi teenib vokalist Jüri Tarkpea versatiilsus ära küll, kuna mees suudab ühtemoodi veenvalt esineda eri registreis (paljukiidetud Gerli Padargi näiteks laulab kõiki lugusid enam-vähem ühes maneeris), samas on laul miksitud liiga tuhmiks ja elektroonilised ülemhelid kipuvad ansambli agressiivsemat poolust ära lämmatama. “Seedi” parimad lood (“Bad Influence”, “Cry Blood”, “Cut The Hand”) jäävad rotatsiooni, teisalt pole n-ö Priit Naruski edestamist vist mõtet väga pikalt tähistama jääda, sest pärast kuuendat kompositsiooni muutub niigi lühike plaat selgelt tüütuks ning debüütalbumi kohta, mida küpsetati viis või enamgi aastat, pole see just hea märk. 6
Andri Riid

 

Kasabian
“Empire”
(Sony/BMG)
Rock’n’roll staadionil tantsimiseks.
Ma ei mäleta, millal viimati saanuks ühe mulle m e e l d i n u d heliplaadi võttu kokku ühe lausega. Ilma, et tunduks, et otsin punnitades lööklauset, või jätaks efektsuse huvides midagi v ä g a olulist välja. Aga Kasabiani teise kauamängiva puhul saab, sest: “Kasabiani “Empire” on pidulikult helisev kogum variatsioone biitlite “Tomorrow Never Knows” teemadel.” Orient, õndsad viisid, sämplitud rütmid, stardikiirendusel pop’n’roll, hipitants. Mõni ime, et Kasabian on ainuke bänd pärast biitleid, keda vennad Gallagherid avalikult oma lemmikbändiks kutsuvad. Mõni ime, et vennad Gallagherid ei julge avameelsusega lõpuni minna ja tunnistada, et kõige vaheldusrikkam ja fantaasiaküllasem traditsioonilist briti suurt rock’i mängiv bänd on praegu Kasabian. 8
Siim Nestor

 

Norah Jones
“Not Too Late”
(Blue Note)
Kui soovid, et oleks rahulik ja tapvalt turvaline.
Pean tunnistama, et kui uue Norah Jonesi albumi peale panin, siis märkasin seda plaati järgmine kord alles siis, kui see otsa sai. Vahepeal oli möödunud kolmveerand tundi. Isegi vaikus ei möödu nii märkamatult. Uuel albumil väidab Miss Jones, et on tahtnud enda ümbert seda turvalist Volvo-tunnet maha raputada, aga tema sisemine “devil” on siin ehk veelgi rohkem peidus kui enne – Norah’lt on küll pealt tõmmatud see soe helitekk, mis teda esimesel kahel plaadil kattis, kuid üllatusi sealt teki alt ei leia. Kui “Not Too Late” võiks olla Norah Jonesi otsinguline album, ja kohati (teisel hoolikal kuulamisel) võib olla sellisena ka tõlgendatav – näiteks “Sinkin’ Sooni” poolmagav ragtime-šansson, või “Little Room”, mida võiks laulda ka Dolly Parton või Loretta Lynn –, siis tegelikkuses on selle muusika ülesandeks siiski sisendada turvatunnet ja mitte sind selle kolmveerandtunni jooksul ühegi valenoodiga eneserahust välja raputada.
Huvitav, kas sobival momendil pressi lekitatud uudis selle kohta, kuidas Norah Jones Shakiraga magada tahaks, peaks meile andma mõista, et ka plaadil võime näha tema “ettearvamatumat” poolt? Võib-olla küll, aga paraku on see mõte palju huvitavam kui plaat. 5
Tristan Priimägi


Kaiser Chiefs
“Yours Truly Angry Mob”
(B-Unique)

Ambitsioonikad trendi-indipoisid teisel ringi l.
Enam ei saa aru, kas need on kuuekümnedad, seitsmekümnendad, kaheksakümnendad, üheksakümnendad või kahetuhandendad aastad, mis koos Kaiser Chiefsiga jälle tagasi tulid, mõni kümnend neist juba teist või kolmandat korda.
Mitmele põlvkonnale vere kaudu tuttavad harmooniad ja meloodiad on muutunud venivaks kliistriks, milles sumades järjekordne vihane ja röökiv indie-bänd endale nime teeb. Kaiser Chiefs ongi nagu need teised kümned või sajad, mida on tulnud nagu rahet ainult selleks, et jälle sulada, nii et maa on must. Chiefsidel on õnneks siiski neid selgelt defineeriv kvaliteet – omapära ja värskus, mis paneb kuulama.
Üliretrolik papist plaadikarp on nagu kunagise menuajakirja Noorus kaasaanne, nõukogude kahvatu “vaese” popi esteetika reinkarnatsioon fontidest kuni visuaalse sõnumini. Limiteeritud versiooniga on kaasas kontsertsalvestuse DVD ja sellest on näha, et bänd rokib ka laval.
See on kaasahaarav, energeetiline ja muganduv muusika, mis näilisest mässulisusest hoolimata ei riku ühtegi konventsiooni. Suurepärane meelelahutus, ambitsiooniga kesta palju kauem, kui talle eluaega on ette nähtud. 7
Priit Hõbemägi

 

Skinny Puppy
“Mythmaker”
(SPV 2007)

Nukrate raukade nüri nühkimine.
Põrandaaluse tööstusmuusika kunagine radikaalne eliit on mandunud oma naba põrnitsevate pragmaatikute viljatuks siseabieluks. Tosina aasta tagune ülitugev ja põhimõtteliselt postuumselt ilmunud “The Process” oleks võinud jääda Skinny Puppy viimaseks plaadiks pärast andeka klahvpillimängija ­Dwayne Goetteli üledoosi-surma.
Ehkki põhimõtteliselt on Skinny Puppy küll multiinstrumentalist cEvin Key bänd, oli pigem Goettel see, kelle panus muutis ansambli tõeliseks kultusrühmituseks. Järele jäänud vanuritele võiks isegi andestada katsed hüpata üle enda varjust, ent Key, ­Nivek Ogre’i ja Mark Walki ponnistused nüüdisaegsuse ja noortepärasuse suunas muudavad “Mythmakeri” üllitamise Skinny Puppy nime all sama kohatuks, kui võiksid olla Arvo Pärdi katsed luua emopunki. Palades nagu “Politikil” ja “Ugli” tõstab hetkeks pead ürgne ja kultuslik kõhn kutsikas, ent lõrin jääb tulemata; Ogre’i tuim ja samas moosine pomin rikub ka muidu huvitavad momendid.
Kurb pole aga mitte see, et taadid tippsaundiga kiretut elektropoppi toodavad (selles kontekstis on “Myth­maker” kindlasti keskmisest parem plaat!), vaid et paljude süngema elektroonilise muusika huviliste jaoks saab “Mythmaker” olema esimene Skinny Puppy plaat, mida nad kuulevad. Hoiatavat pilti tulemustest, milliseid võib anda noorsoo marineerimine hapuks läinud kultusbändi eritistes, pakub ju praegune Eesti noorem peavoolurokk, mis kasvanud suureks Metallica musta albumi mõju all. 4
Mart Kalvet
 

Patrick Wolf
“The Magic Position”
(Polydor)

Täiuslik popmuusika täiuslikult kameeleonilt.
Kui paljudele osutub juba teine album ületamatuks takistuseks, siis 23aastase Patrick Wolfi jaoks pole mingi probleem rabada kõiki jalust ka kolmanda plaadiga. See on perfektne popmuusika, vähemalt minu maailmas. Sümbolirohke, ent samas kahe-jalaga-maa-peal poeesia ja külmavärinaid tekitavad laulumeloodiad, mida ei saa ka magades peast, on laotud põhjale, kus kohtuvad kriipiv retroelektroonika, akadeemilised keelpillikvartetid, futusündid, indikitarrid, ukuleled, trompetid ja muud h elid, mida üks keskmisest arenenuma kujutlusvõimega andekas muusik suudab ühele plaadile kokku segada. Selle kõige juures on eriti lahe ka Patricku laulustiil, mis toob meelde 80ndate uusromantikud – umbes nagu Andy McCluskey või kohati isegi Billy Idol. Põhimõtteliselt on Patrickul kõik eeldused, et võtta üle David Bowie koht popmuusikas. Ta on samasugune kameeleon, kelle jaoks stiilipiire ei eksisteeri. Eksimatult äratuntav, vastuoluline, kirglik ja inimlikult dramaatiline, aga mitte kunagi pateetiline. Plaadi esimese singli “Accident & Emergency” uhkest poseerimisest kuni klaveriballaadi “Augustine” ja ­superdueti “Magpie” (viiul ja klaver, Patrick ja Marianne Faithfull) kuratlikult hingepugeva nukruseni – “The Magic Position” on peadpööritav, sõltuvust tekitav ning ilus reis. See on muusika, mida tahaks ise teha. Ma olen nüüd väga kade. 10
Lauri Tikerpe