!!!
“Myth Takes”
(Warp)
Nende peas on ikka tantsupidu, aga seekord apoliitiline.

2007 tundub olevat heade järgede aasta. Mitmed artistid, kes debüüdiga suutsid ajus keemilise reaktsiooni esile kutsuda – Bloc Party, Arcade Fire, LCD Soundsystem – on sel aastal suutnud sama valemit kasutades oma laborites leiutada uue mõjuva segu. Ka !!! (kelle jaoks on plaat küll kolmas, aga tuntuks said nad rohkem pigem eelmisega) järgib seda traditsiooni ja esitleb oma uut albumit “Myth Takes”, mis ei kaldu oma neuroosides küll nii psühhedeelseks kui tema eelkäija, kuid ei tee samas ka erilisi kompromisse kuulatavuse suunas.
Mis ma ajan: loomulikult on see plaat kuulatav. Ja ka väga tantsitav. !!! kõlab nagu Kihnu šamaanide volbriöö, kus luudade juhtimiseks nõksutatakse jämedaid ja lõtvu bassikeeli. Terve see plaat on nagu pidu, aga kui näiteks Cansei de Ser Sexy taolised bändid on enda vesipiibunurga sisse seadnud seal dance-punk’i kuulajasõbralikumas nurgas, siis !!! on ikka pigem nurgeline, neurootiline ja lohakas andmine ja kõlab seetõttu just nagu elus muusika. Kui LCD Soundsystem” “Sound of Silver” võtab viimase looga tempo maha, siis !!! ei suuda oma närvilisust taltsutada ja viskleb ühest loost teise – heites üle parda senised poliitilised Bushi ja Giuliani vastu suunatud sõnumid, ja asendades need amfetamiinilaksu all seks-libahundi jahilugudega suurlinna ööelus. 9
Tristan Priimägi

Mira Calix
“Eyes Set Against The Sun”
(Warp)
Tehno-panteistlik lahendus; saabub Kumu Ööle.

Kes tahab Mira Calixi arvult kolmandat plaati tunnustada, sellele soovitan oma just äsja siinsamas arvuti taga leiutatud terminit “tehno-panteism”. Mis see on? Panteism on Jumala ja maailma samasus, kitsamalt ka see, et kõrgema vaimsuse leiame ka pealtnäha triviaalsetes asjades eneste ümber. Tehno-liide viitab aga moodsas elektroonilises kultuuris aeg-ajalt ilmnevale veendumusele, et tehnoloogiliste vahenditega on võimalik seda argisuses peituvat suurt jumalikku saladust maailmale näidata.
Mira Calix just midagi sellist teebki – uurib naturaalseid helisid läbi digitaalsete filtrite –, kuid ma ei ole kindel, et ta teie unistustemaailma seeläbi kirkamaks muudab. “Eyes Set Against The Sun” kõlab lihtsalt liiga hermeetiliselt, ülearu laboratoorselt. Siinsetel helidel pole viirastusi ega varje, pole ajalugu ega tunge. Koor siin ja seal, “Because To Why” üksildane viiul, “Eeilo” seest õõnsad, Erik Satie’d meenutavad klaveriakordid, “The Way You Are When” oma peene keelpilliorkestratsiooniga, isegi linnulaul loos “Protean” – need kõik on tegelikult mis tahes müstikast ja fantaasiast puhastatud mikroskeemid, puhtad akustilised faktid, sünteetilised meenutused salvestuse tarbeks tarduma sunnitud reaalsusest. Aga kui teile meeldib tehno-panteistlik lahendus inimtunnetuse probleemidele – Jumal kaob pildilt ja religioossest hõllandusest saab esteetiline mugavus –, siis olete teretulnud selle plaadi tunnise teraapia seltsi. 6
Tõnis Kahu

Brides in Bloom
“Love Criminal”
(Brides in Bloom)
Rokisauruste radadel kondava pundi teine reliis.
Rokkmuusika on Eestis viimastel aastatel olnud kindlalt tõusuteel. Üha uusi ja uusi ambitsioonikaid kollektiive kerkib esile. Üks selliseid gruppe Brides in Bloom, kes olles vähem metalne kui HND ja mitte nii imalalt terminaatorlik kui Paradise Crew, on valinud – ei saaks öelda, et just väga kuldse – rok ikesktee. Oma teisel minialbumil esitletakse kuut klassikalist rokklugu. Eesti uuele rokilainele iseloomulikult on lood lihvitud, kvaliteetselt salvestatud/produtseeritud. Kogu krempel 90ndate skenega võrreldes ka paremini turundatud ja promotud. Lugudest tõuseb positiivselt esile EP viimane rada “Tuleb ette”, mis ainsa eestikeelse loona on aidanud ­eemalduda kulunud I-miss-love-hate-you temaatikast. Hoolimata uudsuse puudumisest kompromissitu suhtumise, pühendumuse ja teatava laulukirjutamispotentsiaali eest 7
Veljo Sepp

Forgotten Sunrise
“Willand”
(My Kingdom Music)
Deathbeat, muusikas hing sees.
“Willand” lindistati juba 2005. aasta sügisel, aga plaadifirma süül albumi väljaandmine venis ja nii peegeldab see plaat praegu mingit pooleteise aasta tagust punkti Forgotten Sunrise’i arengus: nüüdseks on põhjalikult muutunud nii bän­di koosseis kui (vähemalt kuigipal­ju) ka muusika. Mitte et FS eriline tuulelipp oleks, otse vastupidi, hoopis mär­kimisväärselt järjepidev. Kogu FSi loo­ming on juba hallidest üheksakümnendatest peale peegeldanud eelkõige ninamees Kuratino muusikamaitse arengut, mille iga järgnev jonks on bändi muusikale uusi kihistusi peale ladunud, ikka death metal’ile new age, viimasele jälle EBM jne.
Ehkki selles mõttes jätkab uus album juba varasemast tuntud rida, näitab “Willand” enesekindluse ja kvaliteedi koha pealt uut taset. Mitmed lood on FSi tavapärasest tantsitavamad või niisama konkreetsemad, muuhulgas aimub sugemeid tummisest Saksa synthpop’ist à la And One. Samas pole puudust pikemaajalistele fännidele tuntud tantsubiitidega vürtsitatud atmosfäärilisest doom metal’ist ega sämplite ning rütmi­skeemidega eksperimenteerimisest.
Uuele kuulajale on “Willand” vahest kõige parem FSi album: teistest kergemini avanev, ning toob bändis tihti välja parima. Kohatist tantsulist ei tasu valesti mõista, tegemist on põhjalikuks sisseelamiseks mõeldud muusikaga. Mis samas ei pea tingimata kinnisilmi ja tugitoolis aset leidma. 8
Mart Kuldkepp

Radiohead
“Airbag / How Am I Driving”
(Parlophone)
Deprekakunnide eelmisest pearoast üle jäänud palukesed.

Väidetavalt on see minialbum suunatud eelkõige USA turule, sest tegemist on “OK Computeri”-aegsetelt sessioonidelt pärinevate lugudega, millest mõned on avaldatud “eriti limiteeritud” Euroopa singlite b-pooltel, mõned pole aga üldse ilmavalgust näinud. Tegelikult on isegi arusaadav, miks ükski neist lugudest, “Airbag” välja arvatud, ei jõudnud “OK Computerile”. Enamik on tavapärase poplaulu pikkusega ehk siis Radio­headi kohta tavatult lühikesed, ning pigem “Bendsi”-aegse Radioheadi liinis – ainult kaeblikud kitarrid ja trummid, ilma elektrooniliste “vilede ja pasunateta”. Ning loomulikult vana deprekakunn Thom Yorke ise, kes seab jätkuvalt igasuguse eksistentsi mõtte suure küsimärgi alla.
Aga ma pean tunnistama, et mingil viisil suudab Radiohead mulle ikka naha vahele pugeda, sest lugusid oskavad need tüübid paganama hästi kirjutada ja erinevalt kõiksugu emomeeste lamedast enesehaletsusest ning enekapropagandast on Thom Yorke’i melanhoolias alati teatavat küpsust ning eneseirooniat. Aga ega Radioheadile muusika vähem tähtis pole kui sõnad ning sellest annab tunnistust ka see, et tõenäoliselt mõnusaim lugu siin plaadil on instrumentaal “Meeting In The Aisle”, mis kõlab nagu vana Air – uinutavalt voolav, sisekaemuslik ja kajakitarrine lebotamismuusika. Ei, pole midagi ütelda, täitsa norm album. 7
Lauri Tikerpe

Jimi Tenor &
Kabu Kabu
“Joystone”
(Sähko)
Tenor Aafrikas.

Nonii. Maailma kõige mittesoomlasem soomlane on tagasi oma uue plaadiga. Jimi Tenor on vist alati tahtnud olla tumedama nahavärviga. Otsides enda DNAst mustanahaliste muusikageeni, on Jimi Tenor vahetanud värvi nagu kameeleon: “Utopian Dreami” elektroonilisest hõremaastikust “Beyond The Starsi” lopsaka pühapäeva-jazz’ini ja nüüd koos instrumentalistide Kabu Kabuga on ta jõudnud plaadini, mis ühendab endas Fela Kuti hüpnootilise gruuvi ja Pharoah Sandersi ning Ramsey Lewise pärandist pärit päikeselised jazz-installatsioonid, taandades end lauljana siin albumil peaaegu statistiks! Jah, “Joystone” on praktiliselt instrumentaalplaat, mis on ennekõike mõjutatud Aafrika muusikast. Siin on olemas veidrad löökriistad (marimbad, bongod, congad), Aafrika keeltes hüpnootilised laulufraasid (“Dede”) ja positiivselt suvine meeleolu. Kindlasti on tegemist Tenori kõige “globaalsema” plaadiga, mis aga võiks segada kohati kõrva ehk pisut ootamatumate lahenduste ja seadetega. 7
Tristan Priimägi

The Concretes
“Hey Trouble”
(Licking Fingers)
Trendikas Rootsi “kiirpopp”.
Ütleme nii, et Rootsi punt The Concretes pole just kõige õnnelikumas H&M-i t-särgis sündinud. Möödunud aasta mais varastati nende kitarrid, trummid, sündid ja muu kola otse Boweri Ballroomi juurest New Yorgis. Nagu sellest veel vähe oleks, jäi laulja Victoria Bergsman kohe pärast seda nii kõvasti haigeks, et bänd pidi oma USA tuuri katkestama ja Karlssoni juurde tagasi põrutama. Seal teatas Victoria, et tema seda mängu enam kaasa ei tee, ja astus minema. Mille peale ülejäänud septett ennast kohe purju jõi ning otsustas, et kui juba Fleetwood Mac tegi oma paremad plaadid pärast põhiliikme lahkumist, siis suudavad nemad ka. Ja nii see “Hey ­Trouble” sündis. Pesueht Rootsi pop, mis on ühtaegu nii hüpertrendikas kui ka retro. No otsekui Ikea, H&M või J. Lindeberg. Lauljakohustused üle võtnud Lisa Milberg kõlab veidi nagu naissoost Robert Smith – nasaalne ja kaeblik. Suurem osa muusikast on segu hipifolgist, Stereolabist, Galaxie 500st ning Velvet Undergroundist. Ainult et “külma kalkuni” ja musta naha asemel annavad Concretesil tooni väheke lillelapselikumad ja naiivsemad kogemused ning värvid. “Kids”, “A Whales Heart” ja “Keep Yours” on siit laulud, mida võib vabalt ka rohkem kui üks kord kuulata. Ülejäänu jääb paraku aga natsa pealiskaudseks. 7
Lauri Tikerpe

Black Rebel
Motorcycle Club
“Baby 81”
(Island/Drop The Gun)
San Francisco rokkarite neljas tulemine.
Pärast narkoravil maha magatud kolmandat albumit on trummar Nick Jago taas ühinenud BRMCga, et teha lõpp “Howlil” valitsenud akustilisele gospel-folk-kantrile ja anda bändile tagasi pisutki oma nime õigustavat street credibility’t. Teataval määral see ka õnnestub, kuid ammuilma läbitöötatud valemeid ja rokk-klišeid kasutades ei suuda BRMC enam millegagi üllatada. Kus on rebel, kus on mäss? Motoklubi liikmete parimad hetked saabuvad siis, kui gaas keeratakse põhja ja suurem hoog võimaldab seljataha jätta argielu uimasuse. Sellise d helgemad momendid tabavad kuulajat eelkõige lugudes “­Berlin”, “Need Some Air”, “Not What You Wanted” ja albumi esiksinglil “Weapon of Choice”.
Võib lõputult viidata BRMC mõjutajatele biitlitest ja The Doorsist The Verve’i ja Jesus and Mary Chainini ning iga loo puhul tuua paralleeli minevikust, kuid ühelgi korral ei suuda BRMC esivanematele midagi lisada. BRMC ei näi hoolivat, et sellist muusikat on nüüdseks produtseeritud gigatonnide kaupa, ja künnab uljalt ja irooniavabalt sedasama rada, mille kunagi eelkäijad juba laavani läbi on sonkinud. Pretensioonitu rokkraadio menüü BRMC kahe esimese albumi vaimus, mis arvatavasti töötab väga hästi laividel, kuid eraldi kuulamiseks on liiga igav ja taustaks keerutamiseks liiga tüütu. 6
Veljo Sepp