8 plaati
Queens Of
The Stone Age
“Era
Vulgaris”
(Polydor)
Kõrberokk kõrbeb, ei
kõrveta.
Nii nagu plaadi pealkiri on võimalus
öelda “pärast Kristust” isikunimesid kasutamata, on
sellele sattunud kraam Josh Homme’i (kitarr, inin, ajuti õnneks ka
laul) katse teha pop-rokk-muusikat rokk-esituse ja pop-produktsiooni
klišeesid püüdlikult vältides. Tulemuseks on lahja,
närviline, kramplik ja laialivalguv, ent ometi otsustavalt
süngemeelne modernistlik grunge. “Era Vulgaris” on QOTSA
kõige raskem plaat – seda on raske kuulata ja raske mõista,
ent pärast süüvimist on sellele ometi ka üsna raske selga
pöörata.
Kindlasti on siin pisikesi kingitusi bändiga
kokku kasvanud austajaile, kellele suund, mis eelmise albumiga “Lullabies
To Paralyze” valitud sai, omaseks muutunud; mina nende hulka paraku ei
kuulu, mistõttu jääb üle vaid nentida: tegu on halva
plaadiga, millel pole ühtegi halba pala. Nii nagu “Make it Wit
Chu” on end juba korra varem – 2003. aasta The Desert Sessionsil
– pööraselt hea loona tõestanud, on ka teised laulud
juppideks võetuna ja enda jaoks ümber mõelduna väga
ülevad ja põnevad (personaalseteks pärliteks settisid
“Sick, Sick, Sick” ja boonusträkk “The Fun Machine Took
a Shit and Died”), ent paistavad kannatavat just ebatraditsioonilise
või koguni tuima esituse käes. Loodetavasti jäävad aga
meelde eelkõige lood ise, mitte esitus. Väiteid, et
kontsertbändina on QOTSA maailma parim, ei saa ma kogemuse puudumisel
paraku ei kinnitada ega ümber lükata. 5
Mart
Kalvet
Bob Marley &
The Wailers
“Exodus: 30th Anniversary Edition”
(Island/Universal)
Suur klassik juubelirüüs
Juubelijutte
räägitakse, kuni kõik usuvad – see, mida
päevakangelane iial ette on võtnud, on olnud loogiline edenemine
tolle praeguse graniitse staatuse ja sedakaudu surematuse suunas. Võtke
või Bob Marley. Või ei, veel enne võtke too teine
klassikust Bob – Dylan. Mõlemat toetav müüt kipub olema
terviklikkuse ja lõpetatuse lugu, võitleva visionääri
lugu. Ja seejuures unustatakse või ei taheta märgata, kui
konfliktsed, sisemiselt tasakaalust väljas meie kangelased oma erinevatel
loomehetkedel olnud on. Siit tuleb ideaalne illustratsioon, tänaseks
kolmekümnene “Exodus” - erutav, ehkki ebatasane.
Bob
Marley oli sünnimaal Jamaikal just üle elanud vigastustega
lõppenud atentaadi ja kolis oma viiendat stuu-dioplaati
plaadifirmale Island valmistama Londonisse. Minu lemmik oli ja on plaadi
seitsmeminutiline nimilaul – oma rahvast maailmast koju Siionisse
(Etioopiasse) kutsuv funk, mis tänu supervormis Wailersile James Browni
ennastki väärt. Samas on Marley hääles ka siinsete
võitlusvaimulisemate lugude aegu emotsionaalset haavatavust või
ehk isegi jälgi möödalibisenud surma hingusest. Juba avalugu
“Natural Mystic” näib teadvat midagi sellist, mida Marley enne
ei teadnud.
Plaadi teine pool oli omal ajal mitmetele pettumus –
mitte kõik ei tahtnud Marley näol kohata lembelüürikust
soulilauljat – kuigi mitu hitti siit saadi. Neist “Waiting In
Vain” on minu maitsele parim – ikka on ilus, kui armidega
vabadusvõitlejad naiste pärast nutavad. 7
Tõnis
Kahu
Sophie Ellis Bextor
“Trip
The Light Fantastic”
(Fascination)
Patuvaba diskomuus
ika
Disko on ohtlik. Siin pannakse narkotsi ja kepitakse
superklubi peldikus võõraid. Tõelise disko säravamad
kostüümid on sellised, et ajavad loomulikus keskkonnas hirmu nahka
igale metsloomale. Disko on dekadentlik hägu, kus elatakse üks
öö korraga.
Võib-olla ongi see just see, millest Sophie
Ellis Bextor päris hästi aru ei saa. Oma kõrgete
põsesarnade ja kõrgklassi kostüümidega. Ei piisa ainult
poosist, rahvas saab aru, et sa valetad. Sa pole neid asju kunagi teinud, ega
neid riideid (vabatahtlikult, stilisti abita) kandnud. Sulle tegelikult meeldib
ju must värv?
Jah, siin plaadil on rohkem elektrot. Samas oleme
jõudnud aega, kus ilmselt isegi madame Dion treib juba elektrolugusid.
Jah, siin on paar head lugu. “Me and My Imagination” näiteks
on täitsa kobe hitike. Samas enamikel sellistel plaatidel on paar head
lugu. Sellistel, kus lood kirjutab keegi teine ja sõnad artist ise.
Arvestades Sophie Ellis Bextori minevikku (moodsad indiebändid ja moodsad
hausihitid), oleks eeldanud, et ta suudab oma produtsente paremini valida.
Peter Rossi ei tahtnud võtta või? 4
Tristan
Priimägi
The Police
“The Police”
(A&M)
Korralik, kaheplaadine, kogumik
reahuvilistele.
Kui vanasti olid imed kõrgemalt poolt
korraldatud, siis tänapäeval teeb uskumatu teoks raha. Ja The Police
on taas veerand sajandi järel koos tuuritamas! Ühtlasi
tähistamaks oma 30. sünnat on üllitatud kogumik kahel diskil.
The Police oli 70ndate-80ndate huvitavamaid bände, kes suutis meinstriimi
murda üsna iseendaks jäädes. Trio minimalistlik reggaest
inspireeritud, poppi, jazzi ja muud taolist sissesulatav saund oli eristuv. Nii
kitarrist Andy Summers kui trummar Stewart Copeland olid ühtaegu meistrid
ja friigid. Lust on kuulata lugude rütmikihistusi ja kidrakäsitlust.
Mõlemad suutsid ohjeldada Stingi ja tema loomingule omapärase
tausta luua. “Vabanenud” soolo-Sting ei ole enam huvitav artist.
Kõik 28 lugu plaadil on täismäng. Fännide jaoks ei
ole aga midagi uut, neil on pundi viis albumit olemas ja ka singlite B-pooled
on kättesaadavad. Miinus boonust. Tavahuvilise jaoks on see parem kogum,
kui kunagi varem ilmunud. Kui keegi just boksi pole soetanud. Kindlasti oleks
CD-le mahtunud kaks-kolm lugu lisa. Kas või “When the World is
Running Down...”, “I Burn for You”, “The Bed’s
Too Big Without You” või muudki. 9
Tõnu Pedaru
Armand Van Helden
“Ghettoblaster”
(Southern Fried)
Ajalootund
tantsumuusikas
Kui Pronksiööst tuttava
püstolreporteri Jürgen Fogeli käest küsiti ajalehes tema
iidolit, siis vastas mees: Armand Van Helden. Mida?
Ma ei oska küll
tema tegevuse ja Van Heldeni loomingu vahele konkreetseid punktiirjooni
tõmmata, aga kui püüda, siis võiks ju väita, et ka
Armand Van Helden siin plaadil “teisaldab tantsumuusika ajaloost
tuttavaid tükke teise ajastusse” või siis “seisab
vapralt tantsumuusika frondil, kus vihisevad hetkel munad ja tomatid”.
“Ghettoblaster” teeb tantsumuusikas umbes sama, mis Missy
Elliott tegi kunagi hiphopis oma plaadiga “Under Construction”.
Võttes elemente tantsumuusika ajaloost – reivikultuurist,
klaverihausist, varasest tehnost, acid-hausist, new wave elektrost – loob
ta uue kaasaegse terviku, mis mõjub vahetult ja kaasakiskuvalt, aga
lisab ise vanadele valemitele veidi liiga vähe, et mõjuda uudsena.
Lugusid on siin igale maitsele, aga kõige maitsetum, parem ja
otsekohesem on ilmselt
“I Want Your Soul”, mis sobiks ilusti mõne Hi-NRG hiti ja
Mylo “Dr. Pressure” vahele.
Pealegi on Van Helden ju
ilmselgelt see mees, kelle pealt kopeeris välimuse kunagine Inglise
kolkaräppar-koomik Ali G. Niiet, Booyakasha! 6
Tristan
Priimägi
Rihanna
“Good Girl Gone Bad”
(Def Jam)
Võidukas
kommerts-R’n’B
Iga suvi justkui vajab üht
neetult kummitavat ja pisut ajuvaba pop-hitti. Õuesoleval suvel on see
Rihanna “Umbrella” (tuntud ka kui “ella ella, eh eh eh, eh eh
eh!”), hetkel planeedi raadioeetris konkurentsitult kõige
sagedamini kõlav lugu. Ning tõtt öelda ei ole Barbadoselt
pärit Rihanna - kes kindlustas äsja oma jalad miljoni dollari peale -
kolmandal kauamängival ainsatki pala, mida ei võiks tabada
“Umbrellaga” sama massiivne saatus. 4/4-rütmist
aeroobika-r’n’b “Don’t Stop the Music”, esimese
hiti kajamajäämise-trikki kordav “Breakin’ Dishes”,
kõik kolm siinset Timbalandi meisterdust... – Rihanna juhendaja ja
Def Jami kubjas Jay-Z on kindla käega hoolitsenud, et iga hammustus
“Good Girl Gone Bad” küljest oleks plaattinaläikega. Ja
teemantkõva.
Tõenäolise grandioosse kommertsedu
kõrval on albumi kerge dancehallivarjuga pop-R’n’B
harjumuspäraseid standardeid arvestades väga taltsa ja keerukusteta
produktsiooniga. “Good Girl Gone Bad” laulupõhine, neid
neetult kummitava jäävaid noodi- ja häälitsuste
järjekordi otsiv muusika, mitte stuudio hookus-pookusega virutav
helitulestik. Ja äkki, väga võimalik, on see isegi boonus.
8
Siim Nestor
Tiit
Kikas
“String Theory”
(Elwood)
Folkviiuli ja Pink
Floydi kokkusulamine.
Keelpill on keelpill, ükskõik
kuidas seda mängida, taipan seda plaati kuulates. Viiuldaja Tiit Kikas
lahkub siin mängleva kergusega talle loogiliselt kuuluvalt mängumaalt
– folk, Dagö, tavaviiuldamine, Tubin ERSOga isegi, mis veel –
ja hakkab tegutsema, käivitab masinaid, haarab vahepeal poogna hambusse ja
mängib viiulit nagu kitarri. Ka soundilt. Meeletud helimassiivid
pääsevad valla, näppimine tundub olevat eelistatud võte,
kuid alati on ka abiks elektroonika. Mitte alati just moodne
lõpptagajärg, vahel meenuvad isegi Pink Floydi katsetused, kuid
selgroogsed, iseseisvad.
Pretensioonikas, kuid nauditavalt tõsine
parimail hetkil. 7
Tõnu Kaalep
Ryan Adams
“Easy Tiger”
(Lost
Highway)
Südamlik, kuid eklektiline retro-americana.
Teatud kanada laiatarbeartistist eristab seda lauljat puuduv B-täht ja
žanriline avarus, suutlikkus teha laia ampluaaga kantripõhist
retro-folk-pop-rocki. Neil Young ja Warren Zevon, aga ka Grateful Dead
näivad Adamsi mõttekaaslastena. Emotsionaalselt toodab ta
meloodilisi, traditsionaalse kantri- ja folgikõlaga laule (näiteks
“Oh My God, Whatever, etc”), aga ka peaaegu psühhedeeliat
(“Goodnight Rose”) ja ühel juhul nimega
“Halloweenhead” suisa 80ndaisse kiskuvat staadionirocki. Veel
üks klots juurde minu mitte nüüd just määravasse, kuid
siiski reaalsesse americana-huvisse. Pretensioonitu, kuid hästi tehtud.
8
Tõnu Kaalep