Amp Fiddler
"Afro Strut"
(Genuine)

R&B ja džäss kaubanduskeskuste ning mikihiirte maitse järgi.

No ma ei tea nüüd - Fiddleri teiselt plaadilt oleks tõega oodanud midagi rohkemat. Kui inimesele on ikka antud nii seks hääl, siis ei peaks siukest Viru Keskuse keskpäevadžässi ja teismeliste mikihiire-huinamuinat tegema. Ausalt, noh.

Tõsi. Oma parematel hetkedel suudab Amp Fiddler silme ette manada Omari pahelise R&B ning Andre 3000 hip-hop-tsirkuse ("If I Don't"). Enamikku plaati koormab aga ümmargune ja rahalõhnaline U-Popi produktsioon ning Craig Davidilt laenatud hale ingumine. Kasva suureks ja võta nina täis või mida iganes. Peaasi, ära hala.

Minu esimene tutvus Fiddleriga oli mõni aasta tagasi, kui Justin Crawford, üks pool Manchesteri super-DJ-kombost Unabombers, tegi Fiddleriga mõned vägagi seeditavad hausipalakesed. Crawford on ka uuele plaadile paar lugu visanud ("Right Where You Are" ning "Ridin'"), aga need on ikka sihuke juustune haltuurahauss, et anna olla. Häbi peaks olema. Tegelikult teeb Justin Crawford Grand Central Recordsile ju eriti head abstraktset hip-hoppi (Only Childi nime all). Ja vot sinna võiks Amp Fiddler hoopis peale laulda. Sellest võiks saada parema muusika algus. 4
Lauri Tikerpe

Slayer
"Christ Illusion"
(American)

Thrash-veteranide karm, neurootiline ja raju tagasitulek.

Just praegu on Slayeri aeg. Võite ju neid metal-veterane ühekülgseteks kõlupeadeks nimetada, aga just neil õnnestub rabava täpsusega (ja mitte esimest korda oma karjääri jooksul) tabada sotsiaalset närvi - Slayer peab globaalsete konfliktide põhjuseks kokkupõrget kahe religiooni vahel ning süüdistab tänastes sõdades religiooni, kirikut ja jumalat. Iraak ja Ameerika? Iisrael ja Liibanon? Klapib ju! Slayer on nagu metal'i-maailma Ramones - muutuvad ajad, stiilid ja moevoolud, aga nemad ajavad ikka järjekindlalt oma rida. "Christ Illusion" on mitmes mõttes naasmine klassikalise Slayeri juurde: pärast 15 aastat on tagasi tulnud algne trummar Dave Lombardo ja plaadikaane eest on vastutav Larry Carroll - seesama, kelle kunst kaunistab ka "Reign in Bloodi" ja "South of Heavenit".

Esimesest loost peale on selge, et tegemist on Slayeri ühe kõige kiirema ja rajuma plaadiga: karmid rifid ja neurootilised häälest ära soolod vallandavad Tom Araya vihapurske sõja ja usu aadressil. 38 minutit hiljem tabab vaikus, mis on veelgi kurdistavam. Classic Slayer. 9
Tristan Priimägi

Various
"The World Is Gone"
(XL)

Various ehk Various Productions kõlab kunstlikult.

Seda ei tarvitseks vahest öeldagi, et igasugune muusika on konstruktsioon ja võib täitsa vabalt kõlada kunstlikumalt, kui me seda ehk sooviks. Kuulaja esitatav kontrolliv küsimus artistile, seestpoolt tulenevast vajadusest, vormilistest mängudest ja mõnele laineharjal olevale liikumisele kaasajooksmisest, jääb kunstlikkuse määra kohtumõistjaks. Selles plaanis võiks teada küll, mida sisaldab näiteks grime, uus folk, futuristlikuna näiv r'n'b, Dave Taylor või mis iganes. Mida sisaldab Various, et ta ikkagi kunstlikuna kõlab?

Various sisaldab laineharja ehk dubstep'i, vormilisi mänge ja kollaaživoolimisi ehk grime'i raw kõla ja nukrutseva folgi plus s trip-hopi ristamist ning seestpoolt tulenevat nõuet sellist kompotti üldse teineteise sisse sulatada. Various sisaldab minu ettekujutust grupist, kes tahab huvitavat panna, ja mul on kindlasti oma õigus. Ja veel sisaldab see lootust, et muusikutel - v.a professionaalsed muusikud - pole kadunud ind uusi märklaudu sihtida, isegi kui see eriti välja ei kuku. Ühesõnaga, kunstlikus kõlas on süüdi nende enda pooloriginaalse plaani kokkukukkumine, eks ole! 7
Aleksander T. Yostafa

Guillemots
"Through The Windowpane"
(Polydor)

Londoni eepilisem pool.

Inglane, šotlane, brasiillane ja kanadalane. Kõlab nagu halva anekdoodi algus. Tegelikult pole see rahvusvahelise kooslusega Londoni nn avangardpopi kvartett muidugi mingi anekdoot. Kaugel sellest. Suurejooneline orkestratsioon, perfektselt ülevad popmeloodiad ja eriti proff pillikäsitsemine teeb sellest plaadist omamoodi 21. sajandi pommihirmus vaevleva Londoni "suurvormi", mis on iga kell eepilisem kui "Nibelungide laul". Väidetavalt olevat nad varajase REMi ja Björki ristsugutis, aga mulle tuletab Guillemots pigem meelde 90ndate keskpaiga indie-ilutsejaid, Pale Saintsi näiteks. Eriti kui need oleksid saanud Sebastien Tellieri juures käia arranžeerimiskunsti õppimas.

"Made Up Love Song # 43", "Trains To Brazil" ning "Sao Paolo" on ühed neist lugudest, mis suudavad ka kõige paadunumalt küünikult välja peksta tunnistuse, et tegelikult on ta filmi lõppedes poetanud varrukasse nii mõnegi pisara. Fyfe Dangerfieldi kaeblev hääl suudab mõjuda nii südantlõhestavalt romantilisena kui (paraku) ka kombaini alla jäänud sea ruigamisena - "Blue Would Still Be Blue" on kindlasti plaadi kõige nõrgem ja ikka väga-väga tüütu lugulaul.

Dangerfield ütles ka, et kui sellel plaadil on armastuslaulud, siis järgmine album saab koosnema mahlakatest seksipaladest. Laske käia! 8
Lauri Tikerpe

Apocalyptica
"Amplified // A Decade of Reinventing the Cello"
(Universal)

Apocalyptica tagurpidi apokalüpsis.

Kunagine kurioosum, tšellodel Metallica lugusid mängiv bänd, on nüüd jõudnud millegi greatest hits'i taolise väljaandmiseni. Topeltalbum peegeldab Apocalyptica arengut üsna põhjalikult: alates kõige varasematest puristlikest tšelloeksperimentidest (mille seas leidub nii kavereid kui originaalheliloomingut) kuni esinemisteni koos saatepillidega ja lõpuks väljajõudmiseni eri lauljate vokaalidega rikastatud, üpris tavapärase metal-sound'ini, kust kõrv vaevalt et enam tšellot ära tunnebki. Olulisem osa sellest hilisemast loomingust kuulub power-ballaadi žanri ning tipneb koos Nina Hageniga valmistatud Rammsteini-kaveriga. Põnevam osa muusikast on aga siiski algusaegade instrumentaallood, millest osa võib isegi avangardistlikuks nimetada. Nutvatele ja krigisevatele tšellodele arranžeeritud metal-klassika kõlab mõnikord kurjemalt, kui see kitarride peal kunagi võimalik oleks. Ka teine pool Apocalyptica muusikalisest karjäärist pole halb, pakub aga midagi pigem hevimeestest kaunishingedele kui päris-tšellosõpradele. 7
Mart Kuldkepp

Celtic Frost
"Monotheist"
(Century Media)

Celtic Frost vastuvaidlemist ei kannata.

Vana kooli metal'i avangardistlikum suund tõstab Celtic Frosti uuel plaadil taas pead. 80ndate black metal-legend on oma seitsmendal albumil sisenenud taas teedrajavate "To Mega Therioni" ja "Into the Pandemoniumi" maailma, bändimeeste endi sõnul eesmärgiga lindistada "Celtic Frosti kõige süngem album senimaani". Mööndustega nimetatud klassika suhtes võib eesmärgi isegi saavutatuks lugeda. Eelkõige üllatab bänd massiivsuse ja energiaga, mis ei tähenda aga ülepeakaela kitarrimürinasse sukeldumist, vaid eelkõige muljetavaldavat totaalsust ja konkreetsust nii muusikas kui sõnas. Põrgulikult täpne helipilt suhestub laulutekstide religioosse temaatikaga äärmiselt orgaaniliselt, rõhuasetused on pandud just nimelt sinna, kus vaja. Seejuures on plaadil leiduvad lood kurjuses põrmugi ohverdamata ka väga mitmekesised, ulatudes agressiivsest BMist atmosfäärilise doom'ini; kuulda võib nii ülibrutaalseid kitarrikäike kui sünte ja gootilikku naisvokaali. Oma osa kogukogemusest kuulub meeldivalt toorele, kuid selgele produktsioonile.

Comeback on kahtlase väärtusega ettevõtmine, mida auga läbi teha õnnestub vähestel. "Monotheist" liigitub selles mõttes kindlasti plusspoolele, tegemist on Celtic Frosti ühe kõige kõvema albumiga läbi aegade. 9
Mart Kuldkepp

Joan As Police Woman
"Real Life"
(Reveal)

Johnsonsite Antony ja Wainfright Rufuse taustalaulja tegi ka plaadi.

"Anyone can see trough me, but you're not anyone"... Ja seda albumi "Real Life" eelviimasest loost pärit lauset Joan kordab ja kordab ja kordab, mängides oma käheda - à la Nina Simone - häälega. Taustaks rahulik kitarritinistamine. Põhiliselt laulab kollektiivi Joan As Police Woman liider armastusest ja muudest pehmetest väärtustest. Tegelikult, valetan - ainult armastusest. Joan võtab seda asja väga tõsiselt, "Real Life" ikkagi. Kindlasti on ta kraadi võrra vaimukam kui iga viisaka perekonna plaadiriiulil end mugavalt sisseseadnud Norah Jones, aga oiii, seda mõnd lugu ehtivat klaverihäält - ausõna, tundub et Joan ja Norah on lapsepõlves eraldatud kaksikud.

Peab siiski tunnistama, et mõni pala on üsna mahlaka kõlaga, eriti poeb südamesse "Eternal Flame". Kui aga blokeerid kuulmismeelt hellitavat Joani ja meeslaulja duot ja süvened teksti, ehk siis - "in case you never knew, i can't be the lighter of your eternal flame" -, võlu kaob. Arvata võib, et tunnetest rohkem ja vähem reserveeritult laulev Joan leiab oma publiku iseseisvusele pretendeerivate tugevate daamide seas, kes sügaval südamepõhjas ihkavad lapsi, Volvot, labradori ja Seda Õiget. 6
Anne Vetik

Erinevad esitajad
"Delicious Café Moskva - mixed by Dave Storm"
(Ceremony)

Trendikohviku jahtunud majakook.

Hiljuti nägin seltskonnaajakirjas pealkirja: "Uuenenud kohvik Moskva avab taas uksed". Tõlgendusvea tõttu lugesin esimeseks sõnaks "ununenud" ja ei pannud viga esialgu tähelegi. Ilmselt sellepärast, et muusikaliselt on kohvik Moskva ikka täiega ajale jalgu jäänud. Vaatame siis, mis meil siin on: valge, steriilse kujundusega ilulev disainerümbris, päritoluaasta umbes 2000, Hed Candi ja Café del Mari taoliste kogumike kõrgaeg. Selles maailmas on plaat esteetiline trendiobjekt millegi muu müümiseks - antud juhul müüakse siis pealinna üht moodsat ko h vikut. Superägedale avaloole (rootslaste Deeplay all välja lastud Physicsi loo dub-versiooni) järgneb täiesti piinlik rastamehe-jutt ja sealt edasi jääb kogumik tükiks ajaks tapeeti imetlema. Järgmine nats eredam hetk - kaheksas lugu Bass & Penn "Dancin'" - ja sellest järgmine on minu arvates kogumiku kõrgpunkt, hüpnootiline tribal One Track Minds "Voices". Korra vaatan, et tohoh, kas tõesti megamehed Spirit Catcher on miksinud Dave Stormi?? Aei, lugesin valesti (jälle) SpiritCHASER, ja lugu on EBAhuvitav. Ülejäänud lood vormistavad selle plaadi oma leigel moel täpselt selleks, mis ette nähtud - turundusideeks.

Ahjaa, filtrikrudin selles Rulers Of The Deepi loos oli ka päris hea. 3
Tristan Priimägi

Honey Power
"Macrosilly"
(Seksound)

Rokkivalt lõpetamata pop.

Õudne plaat. Kriibib kõrva ning käib muidu närvidele. Kuula ükskõik millises asendis, ikka on täpselt selline tunne, nagu ehitaksid sipelgad pükstesse pesa. Indi sõna kõige hullemas tähenduses, ää.

Laias laastus võib Honey Poweri kõlapilti võrrelda lapsega, kes on sattunud omapäi mänguasjade poodi. Siin ta nüüd on - silmad peas põlemas, tormab kaugjuhitavate mudelautode juurest Playstationi kallale, et siis värvimisraamatus lõvi pooleldi punaseks sodida. Kõik, mida hing iganes igatsenud, on korraga käeulatuses. Ole ainult mees ja mängi! Aga kõike korraga ei saa ning et mitte millestki ilma jääda, näib ainus lahendus kõike natuke proovida. Pidu, noh.

Vot niimoodi, sest teistmoodi ei oska ma sellest plaadist kirjutada. Targutada, et Ameerika kolledži-indie, varajane R.E.M., post-pungi mõjutused... Milleks? Rokib niisamagi. 7
Mart Niineste