„Püsiekspositsioon ei ole näitus. Püsiekspositsioon esitab hitte. Tema mõte ei ole selles, et kõik oleks väljas, vaid siia on koondatud niivõrd tugevad kunstnikud niivõrd tugevate töödega, et nõrgemad asjad ei jääks siin lihtsalt ellu,“ räägib kuraator Eha ­Komissarov. Just tema pani kokku Kumu kunstimuuseumis 16. veebruaril publikule avaneva 1990. aastate eesti kunsti püsiekspositsiooni.

J.M.K.E laulunimest pealkirja saanud „Tulevik on tunni aja pärast“ muuseumi 4. korrusel toob Kumu püsiekspositsioonide sekka täiesti uue ajastu – 1990ndad; tormilise muutuste aja, kui vahetusid nii riigikord kui paljud kunsti loomise vahendid, hakati tegema videoid ja installatsioone, tõmbama ligi välismaiseid kuraatoreid, kes tulid Nõukogude ikkest vabanenud Ida-Euroopast otsima seda, mis värske ja vaba. Eesti kunst jõudis nii Veneetsia biennaalile kui teistele olulistele rahvusvahelistele näitustele, toimus Eesti esimene feministlik kunstinäitus, õitses reklaam ja reivikultuur ning pintsakutes mehed kulutasid Eesti kroone kunstnikelt tellitud kommerts-performance’itele.

JAAN TOOMIK: Kaader videost „Isa ja poeg“, 1998.
Foto: Eesti Kunstimuuseum
„Me ei tegele selles püsiekspositsioonis ilusa pildi ideoloogiaga. Publik saab Kumus ülevaate 1990ndate kunstipöördest – kuidas demokraatlikes tingimustes, s.t ilma riikliku sekkumiseta ja tsensuurivabas olus­tikus mõtestatakse kunsti; millised olid kunstnike prioriteedid, mida peeti tähtsaks,“ räägib Eha Komissarov. „Meie ülevaade oleneb Eesti Kunstimuuseumi üheksakümnendate kunsti kogudest ja peale mõne erandi (näiteks pole väljas Kai Kaljo tuntud videot „Luuser“ (1997), mis kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse – K. K.) leiab meie kogudest ajajärgu enda poolt kõrgelt hinnatud kunstnike olulisi töid.“
RAOUL KURVITZ: Pentatonic Color System. Programmid 01, 02 ja 03. 1994/1999/2020. Installatsioon 20 monitorile.
Foto: Stanislav Stepashko / Eesti Kunstimuuseum

Kui 2018. aastal toimunud näitus „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ (kuraatorid Eha Komissarov, Anders Härm) otsis kümnendi peidetumaid kihte ja tõi näitusesaali unustatud ja pisut varju jäänud teoseid ja loojaid, keskendub „Tulevik on tunni aja pärast“ suuresti hitt-töödele ja kümnendi staaridele. Esindatud on nüüdseks klassikustaatuses Jaan ­Toomik, Ene-Liis Semper, Raoul Kurvitz; uut fotokunstilainet esindab Mark ­Raidpere ikooniline fotoseeria „Io“; oma koht on Liina Siibi, Toomas Volkmanni, Laurentsiuse, DeStudio töödel; publiku ette jõuab Kiwa värvitud kipsportreede seeria „The Kings of Pop“ kunstniku esimeselt näituselt aastal 1996. „Eksponeerime uuesti ka näitusel „Salatoimikud“ suurt tähelepanu pälvinud Mare Tralla üht esimest interaktiivset digitaalkunsti teost „Laula minuga“ (2000), milles vaataja peab hõikama mikrofoni ja see käivitab ridamisi tegevusi Tralla esituses,“ räägib Komissarov. Püsiekspositsioonis on leidnud koha ka ­Inessa ­Josing, kelle kujundatud vaateaknaid kauplusele „Sinine kangur“ sõideti 90ndatel vaatama teistestki Eesti paikadest. „Vaatasime palju ERRi videoarhiive läbi ja minu jaoks oli täielik avastus, et Inessa Josingu kuulsad aknad Viru tänaval on kõik seal talletatud,“ räägib Komissarov. Näituse jaoks on režissöör Raimo Jõerand pannud arhiivikaadritest kokku ka video, mis avab kümnendi ühiskondlikku tausta.

ENE-LIIS SEMPER: Kaader videost „Oaas“, 1999.
Foto: Stanislav Stepashko / Eesti Kunstimuuseum
Kuraator hindab üheksakümnendate eesti kunsti taset väga kõrgeks. „20. sajandi viimase kümnendi kunst Eestis oli väga eriilmeline, saame tema unikaalsusest tänapäeval selgema ülevaate, kuivõrd mitmed asjaolud, mis 1990ndatel kunstnikku mõjutasid, on lakanud olemast või pole neil enam seda mõju mis tollal, kui kõik oli uus ja ebaharilik. 1990ndatel oli vabadusemõõde piiramatu, tänapäeval reguleerib ühiskonda palju rohkem keelde ja piiranguid.“

Piirangutega puutusid kokku ka püsiekspositsiooni tegijad, lisaks Komissarovile nüüdiskunsti kogu juhataja Annika Räim ja koordinaator Tiiu Parbus. Nimelt ei ole osa 90ndatel loodud kunstist tänapäeval ilma kaasajastamiseta lihtsalt eksponeeritav. Näiteks Raoul Kurvitza „Pentatonic Color System“ ehk installatsioon 20-le monitorile vajas uut riistvara, mis kolm aastat ehk püsiekspositsiooni minimaalse eluaja vastu peaks. Selleks aga, et 25 aastat tagasi loodud programm neis seadmetes ka mängima saada, tuli kõvasti vaeva näha. Eritähelepanu nõuavad ka mõnedes uue püsi­ekspositsiooni teostes kasutatavad materjalid, näiteks Ene-Liis Semperi teoses „Nimeta“ akvaariumis olev vesi (mille sees võivad hakata vohama mitmesugused organismid) ja Inessa Josingu teose osaks olev poolik leib (mis kipub tavaoludes hallitama ja mida selle eest kaitsmiseks tuleb plastilaadse materjaliga immutada).
KIWA: „Plastic Surgery: Before“. Sarjast „The Kings of Pop“, 1996.
Foto: Stanislav Stepashko / Eesti Kunstimuuseum
MARK RAIDPERE: Foto autoportreelisest seeriast „Io“, 1997.
Foto: Stanislav Stepashko / Eesti Kunstimuuseum

„1990. aastate kunstis on uudsuse kõrval levinud ka pettumuse teema,“ ütleb Komissarov lõpetuseks. „Toonased kunstiarengud valmistasid osale publikust ja kaaskunstnikest pettumuse – pärast nõukogude perioodi igatseti normaalset kunsti, kuulumist Lääne kunsti juurde, ja sellise siira suhestumisega oma majandus- ja kultuuriruumiga polnud avalikkus harjunud. Ida-Euroopa kunstitegelikkus ja -kontekst olid sel kümnendil laetud majanduslike ja poliitiliste raskustega ning mingi osa uuest kunstist nägi oma rolli selle suhtes seisukoha võtmises. Mina ootaksin omakorda, et aastal 2020 vaatab avalikkus kunstiaruannet 1990. aastate keerukusest suure huviga ja õnnitleb toonaseid kunstnikke avameelse dialoogi eest ühe ajalukku vajunud ajastuga.“