Air "'Love 2"'
AIR on bänd, mille nimi suudab muusikat väga hästi edasi anda. Õhuline ja kergelt lendlev helidevoog puhumas ümmarguste nurkadega saundide vahel. Probleem on aga selles, et teised assotsiatsioonid õhuga peavad sama hästi paika. AIRi on küll ilus kuulata, aga kaalu pole sel muusikal mitte mingit, nii otseses kui ülekantud tähenduses. AIR on nii kerge, et kaob kohati täiesti olematuks. Vajaka jääb substantsist (mida ei toonud ka progeroki-otsingud), tõsiseltvõetavusest, aegumatusest. AIRi on aga täielikust juustustumisest alati päästnud oskus vajalikul hetkel kirjutada mõned vastupandamatult mällu sööbivad popphitid, tõestamaks, et võrdlused Burt Bacharachiga ei olegi täiesti alusetud.
Nüüd on AIRi eksirännakud, olgu see siis hea või mitte, nad tagasi toonud just sinna, kust "Premiers Symptomes" ja "Moon Safari" dekaadi eest alustasid. Täpselt sarnaste saundidega album vastab kõigile neile ootustele, mis inimestel ühe AIRi plaadiga seoses olla võivad, see on ehk kõige "airilikum" plaat selle viimase kümne aasta jooksul. Tänaseks on AIR mõneti muutunud iseenda paroodiaks, aga teisest küljest pole ka siit plaadilt puudu paar kõrvust kergitavat lugu, mis lennutavad kuulaja retropop-kitš-kosmosesse - võtke näiteks lugu "Love", või lõpetaja "African Velvet". Samas on osas teistes lugudes kõik kämp-klišeed nii peensusteni lihvitud, et loost endast ei jää muud järele kui puhas formaalsus. "Love 2" pakub nii AIRi tugevad kui nõrgad küljed täie enesekindlusega välja ja tuleb tunnistada jällegi, et klišeedest olenemata on messieurs Dunckel ja Godin teinud üsna normaalse tarbemuusikaplaadi. 6
