22.11.2007, 00:00
Aja meistrite jälgedes
Nukufilmi silmapaistva lavastaja Mait Laasi (37) teekonda iseendani jälgis Birgit Püve.
Ökonoomne mesinik: Mait Laas armastab vanade aegade asju ja nendes peituvat maagiat. Nukkudele elu sisse puhumise kõrval kõpitseb elule ka vanaisa talu ja peab mesilasi. INGMAR MUUSIKUS
Eesti Nukufilm tähistab oma 50. juubelit. Mait Laas
püüab sel puhul mahutada ühte tundi Eesti animatsiooni ajaloo
koos vanameistrite Elbert Tuganovi ja Heino Parsiga. Tegemist on Nukufilmis
valmiva mõneti sümboolse ja eri põlvkondade energiaid liitva
projektiga – dokumentaalfilmiga meestest, kes on pannud aluse Eesti
Nukufilmile sellisena, nagu seda teatakse. See on lugu kahest erinevast
loojanatuuriga mehest, Peetrikese, operaator Kõpsi ja kuulsa Kosmose-Oti
loojatest, kes vaatamata muutlikele oludele on teostanud end aja kuningatena.
Ja seda nii otseses kui kaudses tähenduses, ütleb filmi
režissöör Mait Laas, ja sarnast nime, “Aja meistrid”,
kannab ka valmiv film.
Mis filmi kõrvaltvaatajale põnevamaks teeb, on asjaolu, et legendidest jutustavas dokumentaalis kasutatakse animatsiooni elemente. Seda enam, et Maitu ennast peetakse Nukufilmi noorema põlvkonna üheks andekamaks esindajaks. Paljutõotav sümbioos. Ent Mait ise eelistab jääda tagasihoidlikuks.
“Pean ausalt tunnistama, et huvitav materjal osutas ettearvamatult enam vastupanu, kui ma algselt oodata oskasin.” Ikkagi kahe mehe lugu ühes loos.
Praegu seisab ees filmi helindamine ja pilditöötlus. “Sel aastal tahaks veel kuusele Elbert Tuganovi mälestuseks küünla panna ja filmile punkti,” ütleb Mait, kelle kanda on ka sel nädalalavahetusel finišeeruva Nukufilmi 50. juubeli kunstilise juhi roll. “Aja meistrite” esilinastus jääb tõenäoliselt uude aastasse Elbert Tuganovi sünnipäeva aega.
*
“Kaheaastane filmitegemise protsess on küll lõpusirgel, ent ometi on kahe suurkuju elu minus paralleelselt elamas,” ütleb Mait, sest keeruline on end filmitegemise protsessist distantseerida. “Kuid selge on see, et aeg, mis kulus teiste elusid enda jaoks mõtestades, ei möödu jälgi jätmata.” Ja siin ei pea Mait silmas ainult reaalselt viit mesilasperet ning mesilaste suminat, mis nüüd tema maakodus on (kaks vana mesilastaru on talle kinkinud Heino Pars).
“Üha enam tunnen, kuivõrd oluline on meie jaoks esivanemate poolt elatud elud ja teatud järjepidevuse tunnetamine, mis ei ole ainult kaukaaslastele aukohuseks...”
Dokumentaalfilmi tegemise protsess on Maidu jaoks olnud igas elemendis õppimine. “Kui nukufilmis on sul film suurel määral enne võtete alustamist peas-paberil valmis ning nukke saad sa animaatoritel paluda väänata nii, nagu idee seda ette näeb ja animaatori fantaasia võimaldab – siis reaalsete inimestega dokumentaalfilmis on teisiti. Sul võib küll töö paberil ja peas valmis olla – kuid inimestest kiirgav materjal dikteerib oma.”
Filmi tegemise käigus lahkus filmi üheks peategelaseks olnud Elbert Tuganov. “Loomulikult oli lootus ühel päeval kuulata Tuganovi arvamust filmi kohta, kuid tema, sirge seljaga härra, kes veel alles mõned aastad tagasi tantsis noorte tüdrukutega kankaani ning ratsutas maneežis, otsustas kõrgematesse sfääridesse siirduda... Aja meister on ajameister ja ta ei tule teiste käest küsima õige aja kohta. Kuid eks ta andis sellest märku ning, tõele au andes, on ta talletanud oma hinge filmidesse.”
*
Vanad asjad ja vanad inimesed ei ole Maidu viimaste aegade teema. “Sa elad nagu mungana millegi nimel ja uurid teemat iseenda jaoks,” ütleb ta. “Nagu meditatsioon, mõtisklus. See kõik on väga isiklikult seotud. Nagu su oma vanaisa huvitab sind. Üritad maal vanaisa talu taastada ja kisud seinast tema löödud naela välja: “Mida ta k& ;uum l;ll võis mõelda, kui ta selle sinna lõi?”” (Ka Pars mõtles omal ajal “Naela”-filmi idee välja just suvilas, Raudojal ehitades...)
“Hea on mõelda, et sa oled nagu aborigeen. Küll teist põlve linlane, aga on siiski koht, kus esivanemad on tegutsenud ja toimetanud. Vanad inimesed ja vanad käsitööriistad – see on põnev maailm. Ka filmi tehes oled sa nagu puulusika voolija. Kui sa väga hoolikalt voolid, siis leiab lusikas ka inimese, kes seda kasutab – ja kõik on õnnelikud,” mõtiskleb Mait.
“Ma olen mõelnud, et kui inimkond unustaks korraga ära noodikirja, mis siis saaks? Üks põlvkond jääb vahele ja kui see nüüd uuesti leitakse, võib see tunduda inimeste jaoks nagu müstika või maagia. Mul endal ei ole vanavanemaid alles. Ja võibolla sellepärast tulebki taaselustada seda maailma? Nagu interpreet muusikas? Kadunud on vanade sümbolite lugemise oskus.” Sedasama vanade asjade maagiat püüabki Mait koos kolleegidega elus hoida.
*
Seni on Maidu filmid olnud temaatikalt kõik väga erinevad – lastefilmidest põlvkondade sidet sisaldava “Generationi”. Ühel lühifilmide festivalil Saksamaal tulid pärast tema filmi “Teekond Nirvaanasse” (mis on mitme Parsi ja Tuganovi filmi kõrval ka Jaan Ruusi nukufilmide esikümnes esindatud, vt lk 10) linastumist tema juurde kaks saalis olnud tütarlast ja küsisid nukralt: “Miks te olete nii kurb?” Mait polnud enda meelest silmapaistvalt õnnetu. “Me nutsime ainult... Miks te tegite nii kurva filmi? Te peate ikka väga nukker inimene olema.”
Vastukaja Maidu esimesele rahvusvaheliselt läbi löönud filmile oli seinast seina. Paljude jaoks oli “Teekond Nirvaanasse” ulmefilm. Täielik eksperimentaal. Miksimine sümbolitega. Ometi kaasnes selle filmiga 2001. aasta Saksamaa Oberhauseni filmifestivali grand prix ning hulganisti festivalikutseid. Millest see film rääkis? Vabadusest? Teisest reaalsusest?
Narkootikumidest? Eksperimenteerimisest iseendaga? Soovist olla seal, kus meid pole?
Millestki hoopis muust?
Alates budismist ja lõpetades narkootikumide teemaga on õigupoolest kõik variandid õiged. See psühhedeelsena mõjunud film “räägib noormehest, kes püüab saavutada kontakti teispoolsusega, minna horisondi taha”, ütleb filmi sünopsis.
Režissöör ise ütleb, et jääb sõnastamisel hätta: “Argiselt su tekst vohab igasugustest vetikatest ja kasvudest, aga pildis suudad sa kõntsa ja parasiidi sealt välja selekteerida.”
Südame sisemuses äratas see film siiski Maidus teadmise, et “kui sa tõesti usud millessegi ja paned energiat selle sisse ja arvad, et see jääbki ainult sinu enda teada, siis ometi keegi kuskil tunneb selle ära.” Samas ei saanud näiteks inglased filmist üldse aru. The Guardiani kriitik Tom Bussman kirjutas, et selleks peab olema kindlasti eestlane, et näidata ja vaadata rongis istuvaid nunnasid, kellel on läikivad ämbrid süles.
Mait ise suhtub kriitikasse leebelt, pealtnäha vähemalt. Sellest tähtsam on tema arvates vastukaja olemasolu. Puudutus. Prantsusmaa keskkonnaalaste filmide festival asetas Nirvaana-filmi aga hoopis teise konteksti, see üllatas teda ennastki: “Nähti, et inimese keskkond ei ole ainult väline ning keskkonnaprobleemid ei ole mitte ainult õhu saastatus, vaid see kõik tuleneb inimese enda sisemise keskkonna kvaliteedist. Kuivõrd meie enda maailm ja mõtted on saastatud.”& lt; br />
*
Kummaline, et selle kõige juures on Mait äärmiselt vähenõudlik inimene, restoranis joob ta tihti vaid rohelist teed. Samas on tema filmid vägagi nõudlikud. Näiteks Nirvaana-filmi võtetel oli koht, kus ta palus osadel oma “näitlejatel”, 80aastastel näitlejakutseta pensionäridel ronida kirstu. Paari sekundi filmimiseks tuli lamada kirstus talumatult kaua aega, vahel kulus kümne sekundi ülesvõtmisele rohkem kui pool päeva. Maidu puhul tundub täiesti uskumatu, et ta on võimeline – suurest austusest vanema generatsiooni vastu – üldse midagi taolist paluma.
Selle filmi tegemisel kasutas ta pilksillatsiooni tehnikat. Tehnikat, kus inimene on nagu nukk ning üles võetakse iga tema liigutus kaader kaadri haaval. Sellest ka meeletu ajamahukus.
Peategelaseks oli moekunstnikku Jaanus Orgusaar, veel kasutas ta “nukkudena” toonast ajakirjanikku-toimetajat Lii Unti, modelliagentuuri pidajat Beatrice´i, kulturist Ott Kiivikast... Natuke numbrimaagiat ka: filmi pikkuseks tuli täpselt 13 minutit ning 13 sekundit.
Sõber ja mõttekaaslane Paavo Matsin ütleb Maidu filmide kohta, et kuigi neid saab vaadata ka kasvõi tugevamaid rütme jälgides (kellukesed, vee liikumine, makrokosmosesse ja mikrokosmosesse üleminekud jne), siis mingid põhirütmid ja kollektiivse alateadvuse asjad on Maidu filmides universaalsed.
“Siit vast ka rahvusvaheline edu. Kuigi ta pildikeelele on ette heidetud liigset keerukust, on tegu nii tema filmide kui ka tema isiku puhul pigem äärmise ökonoomsusega, liialduste vältimisega,” arvab Matsin.
*
Pärast Nirvaana-filmi kutsuti Mait osa võtma juba Ida-Euroopa noori filmikunstnikke ühendavasse projekti Lost and Found, kus teemaks põlvkondade erinevus.
Kui teised projektis osalejad näitasid oma nägemusi põlvkondadest, siis Maidu lugu “Generatio” astus sammuke tahapoole – sündimise juurde – sellepärast kujunes sellest raamistus teiste filmidele.
Muide, selles filmis olevat ühte stseeni peetakse Eesti Nukufilmi ajaloo kõige erootilisemaks.
Silmas peetakse vannitoastseeni musta kassi ja tütarlapsega (viimast kehastas tantsija ja koreograaf Krõõt Juurak). Film tekitas poleemikat juba stsenaariumi tasemel. Mait: “Peale minu filmi pidi monteeritama Serbia ja Montenegro film “Stjuardess”. (Lõbusalt) Režissöör oli väga ärevil, et tema film asetub justkui kerge porno võtmesse. Aga see on nagu haiku, see ei saa olla brutaalne, pigem on see nagu poeesia minu jaoks,” kinnitab ta. “Kust läheb piir sündsuse ja sündsusetuse vahel? See on sümboolne – üks osa elust enesest, konnad tiigis kevadel ei ole ju sündsusetus, vastupidi, see on kaunis osa elust. Ja tänu sellele me üldse eksisteerime.”
*
Kord viibis Mait Laas Paavo Matsiniga Peterburis filmifestivalil. Paavo tahtis osta kellapoest baroklikku kella ning üritas selleks puuduolevat raha laenata sõbralt. “Ta kuidagi väga tervemõistuslikult ning seega maidulikult libises teise teemasse. Kell jäi ostmata, ja eks see niimoodi õige oligi. See on Maidu suhtumine asjasse,” ütleb Matsin. Kokkupuuted Maiduga tavaliselt lihvivad sind, ütlevad teda tundvad inimesed.
Väga maidulik on ka juhtum, kus ta kupatas Matsini üksinda Kairo filmifestivalile esindama temaga kahasse kirjutatud multikat “Tulelaeva kulid”. Matsin meenutab: “Nimelt algas tagasisõidupäeval Iraagi sõda, lennud jäeti ära ja algasid minu katsumusterohked seiklused Idamaades. Pära st Mait naeris pikalt ja arvas, et see tuli mulle vaid kasuks.”
Maidu ökonoomsus avaldub ka tema töömeetodis. Tema jõudlus on meeletu, võib tulla ette olukordi, kus ta praktiliselt ei söö ja talub tundidepikkusi pingutusi äärmiselt kergelt nagu golem. “Selles mõttes võiksin võrrelda teda vaid ühe vanatädiga, kes mulle Usuteaduse Instituudis heebrea keelt õpetas, kelle juures tavaline eksam ühele inimesele kestis ilma pausideta kaheksa ja pool tundi,” võrdleb sõber. Ja kõike seda teeb Mait entusiastlikult.
Selliseid inimesi on väga vähe, linnakeskkonnas või noorte hulgas praktiliselt vist enam mitte. “Enamus on ju laisad ja käsutavad oma naisi,” muigab Matsin.
Jah, ja kui arvestada, et linnainimese Maidu kireks on jätkuvalt loodus ja rahvakultuur – loodusest eelkõige juba mainitud mesilased; rahvakultuurist kõik, mis seotud puiduga, pole juhus, et ka sõpradele võib ta kinkida sünnipäevaks hoopis puidufööni. Ja põlvkondadest rääkivas filmis annavad inspiratsiooni ikka mesilased...
Mis filmi kõrvaltvaatajale põnevamaks teeb, on asjaolu, et legendidest jutustavas dokumentaalis kasutatakse animatsiooni elemente. Seda enam, et Maitu ennast peetakse Nukufilmi noorema põlvkonna üheks andekamaks esindajaks. Paljutõotav sümbioos. Ent Mait ise eelistab jääda tagasihoidlikuks.
“Pean ausalt tunnistama, et huvitav materjal osutas ettearvamatult enam vastupanu, kui ma algselt oodata oskasin.” Ikkagi kahe mehe lugu ühes loos.
Praegu seisab ees filmi helindamine ja pilditöötlus. “Sel aastal tahaks veel kuusele Elbert Tuganovi mälestuseks küünla panna ja filmile punkti,” ütleb Mait, kelle kanda on ka sel nädalalavahetusel finišeeruva Nukufilmi 50. juubeli kunstilise juhi roll. “Aja meistrite” esilinastus jääb tõenäoliselt uude aastasse Elbert Tuganovi sünnipäeva aega.
*
“Kaheaastane filmitegemise protsess on küll lõpusirgel, ent ometi on kahe suurkuju elu minus paralleelselt elamas,” ütleb Mait, sest keeruline on end filmitegemise protsessist distantseerida. “Kuid selge on see, et aeg, mis kulus teiste elusid enda jaoks mõtestades, ei möödu jälgi jätmata.” Ja siin ei pea Mait silmas ainult reaalselt viit mesilasperet ning mesilaste suminat, mis nüüd tema maakodus on (kaks vana mesilastaru on talle kinkinud Heino Pars).
“Üha enam tunnen, kuivõrd oluline on meie jaoks esivanemate poolt elatud elud ja teatud järjepidevuse tunnetamine, mis ei ole ainult kaukaaslastele aukohuseks...”
Dokumentaalfilmi tegemise protsess on Maidu jaoks olnud igas elemendis õppimine. “Kui nukufilmis on sul film suurel määral enne võtete alustamist peas-paberil valmis ning nukke saad sa animaatoritel paluda väänata nii, nagu idee seda ette näeb ja animaatori fantaasia võimaldab – siis reaalsete inimestega dokumentaalfilmis on teisiti. Sul võib küll töö paberil ja peas valmis olla – kuid inimestest kiirgav materjal dikteerib oma.”
Filmi tegemise käigus lahkus filmi üheks peategelaseks olnud Elbert Tuganov. “Loomulikult oli lootus ühel päeval kuulata Tuganovi arvamust filmi kohta, kuid tema, sirge seljaga härra, kes veel alles mõned aastad tagasi tantsis noorte tüdrukutega kankaani ning ratsutas maneežis, otsustas kõrgematesse sfääridesse siirduda... Aja meister on ajameister ja ta ei tule teiste käest küsima õige aja kohta. Kuid eks ta andis sellest märku ning, tõele au andes, on ta talletanud oma hinge filmidesse.”
*
Vanad asjad ja vanad inimesed ei ole Maidu viimaste aegade teema. “Sa elad nagu mungana millegi nimel ja uurid teemat iseenda jaoks,” ütleb ta. “Nagu meditatsioon, mõtisklus. See kõik on väga isiklikult seotud. Nagu su oma vanaisa huvitab sind. Üritad maal vanaisa talu taastada ja kisud seinast tema löödud naela välja: “Mida ta k& ;uum l;ll võis mõelda, kui ta selle sinna lõi?”” (Ka Pars mõtles omal ajal “Naela”-filmi idee välja just suvilas, Raudojal ehitades...)
“Hea on mõelda, et sa oled nagu aborigeen. Küll teist põlve linlane, aga on siiski koht, kus esivanemad on tegutsenud ja toimetanud. Vanad inimesed ja vanad käsitööriistad – see on põnev maailm. Ka filmi tehes oled sa nagu puulusika voolija. Kui sa väga hoolikalt voolid, siis leiab lusikas ka inimese, kes seda kasutab – ja kõik on õnnelikud,” mõtiskleb Mait.
“Ma olen mõelnud, et kui inimkond unustaks korraga ära noodikirja, mis siis saaks? Üks põlvkond jääb vahele ja kui see nüüd uuesti leitakse, võib see tunduda inimeste jaoks nagu müstika või maagia. Mul endal ei ole vanavanemaid alles. Ja võibolla sellepärast tulebki taaselustada seda maailma? Nagu interpreet muusikas? Kadunud on vanade sümbolite lugemise oskus.” Sedasama vanade asjade maagiat püüabki Mait koos kolleegidega elus hoida.
*
Seni on Maidu filmid olnud temaatikalt kõik väga erinevad – lastefilmidest põlvkondade sidet sisaldava “Generationi”. Ühel lühifilmide festivalil Saksamaal tulid pärast tema filmi “Teekond Nirvaanasse” (mis on mitme Parsi ja Tuganovi filmi kõrval ka Jaan Ruusi nukufilmide esikümnes esindatud, vt lk 10) linastumist tema juurde kaks saalis olnud tütarlast ja küsisid nukralt: “Miks te olete nii kurb?” Mait polnud enda meelest silmapaistvalt õnnetu. “Me nutsime ainult... Miks te tegite nii kurva filmi? Te peate ikka väga nukker inimene olema.”
Vastukaja Maidu esimesele rahvusvaheliselt läbi löönud filmile oli seinast seina. Paljude jaoks oli “Teekond Nirvaanasse” ulmefilm. Täielik eksperimentaal. Miksimine sümbolitega. Ometi kaasnes selle filmiga 2001. aasta Saksamaa Oberhauseni filmifestivali grand prix ning hulganisti festivalikutseid. Millest see film rääkis? Vabadusest? Teisest reaalsusest?
Narkootikumidest? Eksperimenteerimisest iseendaga? Soovist olla seal, kus meid pole?
Millestki hoopis muust?
Alates budismist ja lõpetades narkootikumide teemaga on õigupoolest kõik variandid õiged. See psühhedeelsena mõjunud film “räägib noormehest, kes püüab saavutada kontakti teispoolsusega, minna horisondi taha”, ütleb filmi sünopsis.
Režissöör ise ütleb, et jääb sõnastamisel hätta: “Argiselt su tekst vohab igasugustest vetikatest ja kasvudest, aga pildis suudad sa kõntsa ja parasiidi sealt välja selekteerida.”
Südame sisemuses äratas see film siiski Maidus teadmise, et “kui sa tõesti usud millessegi ja paned energiat selle sisse ja arvad, et see jääbki ainult sinu enda teada, siis ometi keegi kuskil tunneb selle ära.” Samas ei saanud näiteks inglased filmist üldse aru. The Guardiani kriitik Tom Bussman kirjutas, et selleks peab olema kindlasti eestlane, et näidata ja vaadata rongis istuvaid nunnasid, kellel on läikivad ämbrid süles.
Mait ise suhtub kriitikasse leebelt, pealtnäha vähemalt. Sellest tähtsam on tema arvates vastukaja olemasolu. Puudutus. Prantsusmaa keskkonnaalaste filmide festival asetas Nirvaana-filmi aga hoopis teise konteksti, see üllatas teda ennastki: “Nähti, et inimese keskkond ei ole ainult väline ning keskkonnaprobleemid ei ole mitte ainult õhu saastatus, vaid see kõik tuleneb inimese enda sisemise keskkonna kvaliteedist. Kuivõrd meie enda maailm ja mõtted on saastatud.”& lt; br />
*
Kummaline, et selle kõige juures on Mait äärmiselt vähenõudlik inimene, restoranis joob ta tihti vaid rohelist teed. Samas on tema filmid vägagi nõudlikud. Näiteks Nirvaana-filmi võtetel oli koht, kus ta palus osadel oma “näitlejatel”, 80aastastel näitlejakutseta pensionäridel ronida kirstu. Paari sekundi filmimiseks tuli lamada kirstus talumatult kaua aega, vahel kulus kümne sekundi ülesvõtmisele rohkem kui pool päeva. Maidu puhul tundub täiesti uskumatu, et ta on võimeline – suurest austusest vanema generatsiooni vastu – üldse midagi taolist paluma.
Selle filmi tegemisel kasutas ta pilksillatsiooni tehnikat. Tehnikat, kus inimene on nagu nukk ning üles võetakse iga tema liigutus kaader kaadri haaval. Sellest ka meeletu ajamahukus.
Peategelaseks oli moekunstnikku Jaanus Orgusaar, veel kasutas ta “nukkudena” toonast ajakirjanikku-toimetajat Lii Unti, modelliagentuuri pidajat Beatrice´i, kulturist Ott Kiivikast... Natuke numbrimaagiat ka: filmi pikkuseks tuli täpselt 13 minutit ning 13 sekundit.
Sõber ja mõttekaaslane Paavo Matsin ütleb Maidu filmide kohta, et kuigi neid saab vaadata ka kasvõi tugevamaid rütme jälgides (kellukesed, vee liikumine, makrokosmosesse ja mikrokosmosesse üleminekud jne), siis mingid põhirütmid ja kollektiivse alateadvuse asjad on Maidu filmides universaalsed.
“Siit vast ka rahvusvaheline edu. Kuigi ta pildikeelele on ette heidetud liigset keerukust, on tegu nii tema filmide kui ka tema isiku puhul pigem äärmise ökonoomsusega, liialduste vältimisega,” arvab Matsin.
*
Pärast Nirvaana-filmi kutsuti Mait osa võtma juba Ida-Euroopa noori filmikunstnikke ühendavasse projekti Lost and Found, kus teemaks põlvkondade erinevus.
Kui teised projektis osalejad näitasid oma nägemusi põlvkondadest, siis Maidu lugu “Generatio” astus sammuke tahapoole – sündimise juurde – sellepärast kujunes sellest raamistus teiste filmidele.
Muide, selles filmis olevat ühte stseeni peetakse Eesti Nukufilmi ajaloo kõige erootilisemaks.
Silmas peetakse vannitoastseeni musta kassi ja tütarlapsega (viimast kehastas tantsija ja koreograaf Krõõt Juurak). Film tekitas poleemikat juba stsenaariumi tasemel. Mait: “Peale minu filmi pidi monteeritama Serbia ja Montenegro film “Stjuardess”. (Lõbusalt) Režissöör oli väga ärevil, et tema film asetub justkui kerge porno võtmesse. Aga see on nagu haiku, see ei saa olla brutaalne, pigem on see nagu poeesia minu jaoks,” kinnitab ta. “Kust läheb piir sündsuse ja sündsusetuse vahel? See on sümboolne – üks osa elust enesest, konnad tiigis kevadel ei ole ju sündsusetus, vastupidi, see on kaunis osa elust. Ja tänu sellele me üldse eksisteerime.”
*
Kord viibis Mait Laas Paavo Matsiniga Peterburis filmifestivalil. Paavo tahtis osta kellapoest baroklikku kella ning üritas selleks puuduolevat raha laenata sõbralt. “Ta kuidagi väga tervemõistuslikult ning seega maidulikult libises teise teemasse. Kell jäi ostmata, ja eks see niimoodi õige oligi. See on Maidu suhtumine asjasse,” ütleb Matsin. Kokkupuuted Maiduga tavaliselt lihvivad sind, ütlevad teda tundvad inimesed.
Väga maidulik on ka juhtum, kus ta kupatas Matsini üksinda Kairo filmifestivalile esindama temaga kahasse kirjutatud multikat “Tulelaeva kulid”. Matsin meenutab: “Nimelt algas tagasisõidupäeval Iraagi sõda, lennud jäeti ära ja algasid minu katsumusterohked seiklused Idamaades. Pära st Mait naeris pikalt ja arvas, et see tuli mulle vaid kasuks.”
Maidu ökonoomsus avaldub ka tema töömeetodis. Tema jõudlus on meeletu, võib tulla ette olukordi, kus ta praktiliselt ei söö ja talub tundidepikkusi pingutusi äärmiselt kergelt nagu golem. “Selles mõttes võiksin võrrelda teda vaid ühe vanatädiga, kes mulle Usuteaduse Instituudis heebrea keelt õpetas, kelle juures tavaline eksam ühele inimesele kestis ilma pausideta kaheksa ja pool tundi,” võrdleb sõber. Ja kõike seda teeb Mait entusiastlikult.
Selliseid inimesi on väga vähe, linnakeskkonnas või noorte hulgas praktiliselt vist enam mitte. “Enamus on ju laisad ja käsutavad oma naisi,” muigab Matsin.
Jah, ja kui arvestada, et linnainimese Maidu kireks on jätkuvalt loodus ja rahvakultuur – loodusest eelkõige juba mainitud mesilased; rahvakultuurist kõik, mis seotud puiduga, pole juhus, et ka sõpradele võib ta kinkida sünnipäevaks hoopis puidufööni. Ja põlvkondadest rääkivas filmis annavad inspiratsiooni ikka mesilased...
Marakrattide taltsutaja
Oma filmide mitmetähenduslikkusest ja keerukusest hoolimata mõjub Mait Laas ise äärmiselt lihtsalt. Koguni pailapselikult. Ta on ka Nukufilmi lastestuudio üks käivitajatest. “Mõnes mõttes on see omakasupüüdlik,” ütleb Mait tagasihoidlikult. “Kes meist oleks nii väga valmis iga hetk viima end lapse tasandile? Saavutama selle vabaduse tunde, mis stardimomendis on olemas?”.
Lastega suhtlemine on olnud tema jaoks üks viise hoida end laste maailma lähedal. “Animatsioon on nähtus, sünteesiv mõte, meeskonnatöö. Ja kui isegi kõige suuremad marakratid, kellele tahaks võibolla vahel harjavarrega üle küüru anda, kes on allumatud ja parajad suslikud ja marodöörid, istuvad ning imevad seda pliiatsit ja saavad osa sellest müsteeriumist – seda on lahe jälgida.”
Nukufilmi Miriami-seriaali puhul, mis on samuti suunatud lastele, peab Mait oluliseks positiivset sünergiat, mis selle seriaali tegemise käigus Nukufilmis on tekkinud. “Tundub, et mida rohkem inimesi asjaga tegeleb, seda parem on tulemus.” Ja mis kõige tähtsam, see ei ole adaptsioon või sisseostetud film, vaid Eesti algupärane asi. Ja isegi, kui Mait ütleb, et on hetki, kus võibolla olekski lihtsam olla mööbliposterdaja: “Tuled hommikul kell kaheksa, lööd kaheksa tundi klambreid ja lahkud õhtul ning oled jälle teinud diivani, mille peal üks perekond saab õhtul end ühtsena tunda ja midagi head vaadata,” siis ka selles on midagi üdini maitlaasilikku.
Oma filmide mitmetähenduslikkusest ja keerukusest hoolimata mõjub Mait Laas ise äärmiselt lihtsalt. Koguni pailapselikult. Ta on ka Nukufilmi lastestuudio üks käivitajatest. “Mõnes mõttes on see omakasupüüdlik,” ütleb Mait tagasihoidlikult. “Kes meist oleks nii väga valmis iga hetk viima end lapse tasandile? Saavutama selle vabaduse tunde, mis stardimomendis on olemas?”.
Lastega suhtlemine on olnud tema jaoks üks viise hoida end laste maailma lähedal. “Animatsioon on nähtus, sünteesiv mõte, meeskonnatöö. Ja kui isegi kõige suuremad marakratid, kellele tahaks võibolla vahel harjavarrega üle küüru anda, kes on allumatud ja parajad suslikud ja marodöörid, istuvad ning imevad seda pliiatsit ja saavad osa sellest müsteeriumist – seda on lahe jälgida.”
Nukufilmi Miriami-seriaali puhul, mis on samuti suunatud lastele, peab Mait oluliseks positiivset sünergiat, mis selle seriaali tegemise käigus Nukufilmis on tekkinud. “Tundub, et mida rohkem inimesi asjaga tegeleb, seda parem on tulemus.” Ja mis kõige tähtsam, see ei ole adaptsioon või sisseostetud film, vaid Eesti algupärane asi. Ja isegi, kui Mait ütleb, et on hetki, kus võibolla olekski lihtsam olla mööbliposterdaja: “Tuled hommikul kell kaheksa, lööd kaheksa tundi klambreid ja lahkud õhtul ning oled jälle teinud diivani, mille peal üks perekond saab õhtul end ühtsena tunda ja midagi head vaadata,” siis ka selles on midagi üdini maitlaasilikku.
FILMOGRAAFIA
- ”Ja õitseski...” (1993)
- ”Keegi veel” (1996; koos Hardi Volmeriga)
- ”Päevavalgus” (1997)
- ”Teekond Nirvaanasse” (2000)
- ”Tulelaeva kulid” (2001)
- ”Miriami jõulupäkapikk” (2003; seriaal)
- ”Generatio” filmiprojektis Lost and Found (2005)
- Lõpusirgel dokumentaalfilm “Aja meistrid” Nukufilmi kahest suurkujust Elbert Tuganovist ja Heino Parsist.
Heino Pars: Mait on suurem mesinik kui mina
Akadeemia tee pisikese korteri uksele ilmub Heino Pars ja juhatab edasi elutuppa. Madalal diivanilaual on õunad, kapsapirukad ja Napoleoni kook. Ja muidugi omatehtud õunamahl. Pars on külmetusest kosunud.
“Muidugi on meeldiv, kui vanu rauku meeles peetakse!” Parsi huumorimeelega on kõik korras. “”Animatsioon on suurte võimaluste maa, fantaasia on võimalik muuta nähtavaks,” ütleb Pars, ja Maidust rääkides ei tee pikka juttu: “Suurepärase mõtlemisvõimega mees, täiesti väljakujunenud isiksus”.
Ta on veendunud, et Mait on otsinud ja leidnud endale õige koha. “Järelkasv, mis Nukufilmis peale tuleb, on andekas... Samas ei tee režissöör üksi filmi, vaid selleks vajab ta ka andekaid kaaslasi.” Tegelikult on neid põlvkondi ja aegu muidugi võimatu filmitegemise seisukohast võrrelda. Ja Nukufilmi 100. juubelil, ütleb Pars, “mängib temagi juba inglitega korvpalli”.
“Aja meistrite” filmi tarbeks käis Mait mitu korda Parsi suvilas Raudojal. Pars kinkiski siis talle oma kaks vana mesilastaru. “Mait on juba suurem mesinik kui mina. Temal on viis peret, minul ainult kaks,” naerab Pars.
Akadeemia tee pisikese korteri uksele ilmub Heino Pars ja juhatab edasi elutuppa. Madalal diivanilaual on õunad, kapsapirukad ja Napoleoni kook. Ja muidugi omatehtud õunamahl. Pars on külmetusest kosunud.
“Muidugi on meeldiv, kui vanu rauku meeles peetakse!” Parsi huumorimeelega on kõik korras. “”Animatsioon on suurte võimaluste maa, fantaasia on võimalik muuta nähtavaks,” ütleb Pars, ja Maidust rääkides ei tee pikka juttu: “Suurepärase mõtlemisvõimega mees, täiesti väljakujunenud isiksus”.
Ta on veendunud, et Mait on otsinud ja leidnud endale õige koha. “Järelkasv, mis Nukufilmis peale tuleb, on andekas... Samas ei tee režissöör üksi filmi, vaid selleks vajab ta ka andekaid kaaslasi.” Tegelikult on neid põlvkondi ja aegu muidugi võimatu filmitegemise seisukohast võrrelda. Ja Nukufilmi 100. juubelil, ütleb Pars, “mängib temagi juba inglitega korvpalli”.
“Aja meistrite” filmi tarbeks käis Mait mitu korda Parsi suvilas Raudojal. Pars kinkiski siis talle oma kaks vana mesilastaru. “Mait on juba suurem mesinik kui mina. Temal on viis peret, minul ainult kaks,” naerab Pars.
