Esmalt ühest kummalisest nähtusest – peaaegu üldrahvaliku ulatuse omandanud arutlustest, kas rahvused on loomuldasa olemas või on need kellegi poolt sihikindlalt loodud.

Esimene vaatepunkt on tähistatav kui „essentsialism“, teise ­kohta öeldakse „konstruktivism“. Vaidlused nende leeride vahel on sama raevukad nagu eurolaulikute kleidilõike või aktsiisimaksude Lätisse viimise patriootlikkuse üle. Kui 23. märtsi Õhtulehes esinenud orientalist Peeter Espakrõõmustas meid võitlusliku artikliga „Rahvus on päriselt olemas“, mis on kirjutatud essentsialistlikelt positsioonidelt, siis on see vaid jäämäe veepealne tipp. Põhiline haguandmine käib sotsiaalmeedias, see tähendab, ­ikkagi väga „rohujuuretasandil“. Mõned kõrgelaubalised kaaskodanikud peavad seda anomaaliaks, sest need vaidlused peaks toimuma ülikoolide auditooriumides ning akadeemilistes väljaannetes. Ent võta näpust: asja kohta on arvamus olemas tädi Maalil, raadiotegelasel Elmaril ning isegi onu Heinol.

Ma ei arva, et see oleks anomaalia. Meenutades 19. sajandil puhkenud vaidlusi darvinistide ja kreatsionistide vahel, siis need andsid samuti Õhtulehe-taolistele väljaannetele ainest pamflettideks, illustratsiooniks Darwinit ahvina kujutavad karikatuurid. Inimese loomine jumala poolt ning rahvuse n-ö looduslik pärinemine on seisukohad, mille toetuseks on laiadel rahvahulkadel tarvidus sõna sekka öelda.

Ei taheta põlvneda ahvist, ei taheta olla „kõigest“ pooleteise sajandi vanuse rahvustunde kandja. See pole väärikas, see pisendab meid, ­õõnestab minakeskset maailma.

Kumus olev näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ on ilmselgelt konstruktivistlikel seisukohtadel põhinev ettevõtmine. Näituse väljapanekuid selgitav samanimeline raamat (asjatundjate kadedavõitu õhkamist uskudes rohkem kui ühe doktoritöö ainest sisaldav), mille on kirjutanud Linda ­Kaljundi ja ­Tiina-Mall Kreem, ei jäta selles mingit kahtlust.

Mõned nopped sellest 367-leheküljelisest käsitlusest.

« Avalehele 0 Kommentaari