Polegi vist seni ühtegi korralikku peo-garage’i plaati tehtud. MJ Cole,
Wookie, kõiksugu crew’d ja Streets on olnud äärevoolud. Loota võis, et kui
keegi lõpuks selle õige teeb, siis just Ed, kes remiksis tuntuks
Gorillaze.
Ent jälle tuleb alustada sõnaga “kahjuks”. Ed on oma nime
vääriline halvas mõttes – Pea Valu oli see, mis mind tabas singli “Good Times”
ja “Mayhemi” vokalisti ära tundes. Skin Anansie, võetud ilmselt vihase rokimuti
kuulsuse pärast. Well, guess what – need kaks ei segune. Mida siis veel Saffron
Republica loost – see naisterahvas ju niigi nätsupop.
Lood siin nimekirjas
võiks juba külaliste ja pealkirjade järgi ära lahterdada. Need jagunevad
neljaks, ja me alustame halvimatest: 1) vt eelmist lõiku, 2) Artful Dodgeri
stiilis turvalised, soulivokaaliga: “September Sun” Ming Xiaga, Alexis ja
“Understand Love”, Fahan Hassani “Better Late Than Never”.
3) Juba tugevama
bassiga, kuid endiselt kuidagi lodevad, vaid kaudselt ähvardavad “Bounce” feat.
Pluto, Robbie Craig “Be Yourself”. Ragga jungle “Who Ya Wanna Be” ja “Deal With
the Matter” on juba peaaegu, viimase juures ei meeldi lihtsalt isiklikult Ms
Dynamite (nagu Eve, napib midagi).
Ja 4) tuhatnelja suristava bassi ja
energilise vokaaliga lood, mis leiavad üles isegi meesterahva g-koha: E. Troy
“Only You” (petlik esitaja, petlik laulu nimi!), “When I Roll” Harveyga, Seali
meenutava häälega Shaun Escoffery “Indigo” (ja Seal mulle meeldib). Vahelduseks
veel pulbitsev 4/4 speed garage “Blazin” leedi Biancaga, parem kui mõni
shit-hop vahepala.
Ja ometi: nagu drum’n’bass’is, nii ka 2-stepis ei
võimalda suurfirmad muusikat true head’idele. Nemad mõtlevad laiemalt (kas mu
iroonia jõuab ikka teieni?)! Aga teie vanemad ei osta ju seda plaati niikuinii.
4
MÄRT MILTER
Roger Waters
“The Flickering Flame: The Solo Years Vol 1”
STRONG>
(Sony)
Roger Waters on Pink Floydi paranoiline alateadvus, hüsteerikust
ortodoksne pinkfloydlane ettearvatavate heliefektidega, tuntud kitarri-,
saksofoni- ja hammondisaundidega, hüsteerilisse falsetti tõusev laulja. Pärast
tema lahkumist muutus Pink Floyd rahulikumaks, peaaegu pretensioonituks.
Sooloplaatide materjalist koosnev kogumik püüab olla esinduslik, kuid kannatab
lugude kontekstist välja kiskumise all, minu arust on Watersi kogu
soolo-looming terviklikud kontseptalbumid.
See on ilmalik, poliitiline ja
isiklik gospelmuusika. Nii gospellik vorm – solistile/jutlustajale
sekundeerivad kohustuslikud naishääled – kui ka sisu (kosmilise tasandini
kistud isiklikud mured ja ennekõike mure maailma pärast) teevad Watersi
kogumikust küllalt pealetükkiva nähtuse, kuigi näiteks “Three
Wishes” (iseenesest ka kohutavalt pateetiline lauluke) näitab üles mõningast
eneseirooniat; Waters ütleb seal kolme soovi küsivale džinnile, et tahab rahu
Liibanonis, oskust seesama laul lõpuni kirjutada; ja et tema isa ei oleks sõjas
surma saanud (keskne psühhotrauma W. elus) – ja siis möödub akna tagant vana
armastus ja selgub, et soovid on läbi.
Valitsevad aeglus ja majesteetlikkus,
rahulikus tempos jutustamine, vaid pea diskolik “Radio Waves” langeb välja.
Suurejooneline plaat suurejoonelisusesse kui rock-muusika omadusse uskujaile. 7
TÕNU KAALEP
Jah Wobble’s Solaris
“Live in Concert”
(30 Hertz
Records)
Supergrupp: kaks bassisti, vana hea Jah Wobble teeb seda, mida ühelt
bassistaarilt oodatakse, need on massiivsed põhjad, tagasihoidlikud, aga neile
keskendudes siiski heroilised kandekonstruktsioonid. Veel kuulsam Bill Laswell
teeb kurat teab mida, see kõlab pigem nagu veidi hendrixlike kitarrisoolode
jada. Lisaks metronoomina täpne Cani trummar Jaki Liebezeit, kelle teravus ei
hävi ka pärast Laswelli manipuleeritud kajamasinatest läbi käimist,
elektrooniliselt iseend töötlev kornetimängija Graham Haynes ja lõpuks minu
lemmik, vana ambient-minimalist Harold Budd klaveri ja süntesaatori taga. Ta
mängib vähe noote, aga milliseid! Kujutan ette, kuidas ta minutite kaupa hoiab
üleval üht akordi, ja teeb siis pooletoonise nihke, ja miski pole enam endine.
Kõige intellektuaalsem näpuviskamise muusika, mida tean. 7
Tõnu Kaalep
Andreas Moras / Igor Cavalera / Andreas Kisser
“No Coracao Des
Deuses – Soundtrack”
(Mascot)
Brasiilia gootika. Sepultura trummar (Cavalera) ja kitarrist (Kisser)
mängivad kellegi Morase filmimuusikat. Ütleme, et huvitav. Äkki prooviks isegi
nii, et “kui midagi säärast veel poleks välja mõeldud, siis tulnuks seda teha”
või kuidas to klišee kõlab? Aga nüüd on see tehtud, kuulatud ja ausalt, ma
ikkagi veel ei tea, miks. “No Coracao Des Deuses” ei tundu orgaaniline plaat.
Ta kõlab, nagu mängiks Sepultura tarbetut unplugged session’it kammerorkestri
saatel. Nagu oleksid kõik osalised teadmatuses, milleks see kõik, piiluksid
teineteise poole, kobaksid sünkroonset sammu otsida ja rahuneksid alles mõnel
voogavalt turvalisel pompöössel hetkel, nagu soundtrack’id neid ikka
sisaldavad. Metal olgu kõikeõgiv, garneeringuna ta mind ei huvita – justkui
külaline, kes lävelt edasi ei saa. Ja kui siin korraks saabki, pole
külalissolist Mike Pattoni lauldud “Procura O Cara” ka tingimata teab mis. Oh
sa raisk, milline raiskamine! 5
TÕNIS KAHU
