Äratundmisretk 70ndate psühhedeelse roki maailma.
Peaaegu oleks see ansambel minust mööda libisenud. Sest pärast live-plaati võib bändilt tulla nii rodu häid albumeid kui mitte midagi peale mõne näruse “best of”- kogumiku. Kontsertsalvestus ise võib aga olla hea tutvustus seniavastamata bändi kultuslikku maailma.
Alguses on raske uskuda, et tegemist on 90ndate muusikaga. Taolist psühhedeelset jämmimist värsketelt pop-bändidelt naljalt ei kuule. Muidugi ei jää Cul de Sac lõpmata kaugele rajuma suuna post-rokkaritest, olgu need siis Chicagost või Montrealist. Kui aga nonde pärusmaa on siiski jazzi-, britpopi- või leinamarsi-maiguline levimuusika, siis Cul de Sac teebki täpselt seda mida hoogusattunud Pink Floyd, Can või eel-elektrooniline Kraftwerk. Ehk Jessamine/ Fontanelle või Trans Am on lähimad naabrid hetke muusikamaastikul, Isotope 217 või Chicago Underground Quartet on oma jazz-indie vahele samuti sarnasele maastikule eksinud. Sekka pakub “Immortality Lessons” orientaalseid käike ja moog-süntesaatorit, gootilikke tumedaid jõude ja narkootilis-elektroonilisi eksperimente. 8
SIIM KALDER
Linkin Park
“Reanimation”
(Warner Bros)
Ja nii nad remixisid Linkin Parki ära.
Ma ei arva, et Linkin Parkil oleks midagi olulisemat või uuemat öelda kui see, mida Limp Bizkit juba miljon korda lausunud on. Remikside plaat “Reanimation” pole suutnud kahjuks midagi muuta. Ajal mil mõned vanade ideede ees kabuhirmu tunnevad, pelgavad teised noid uusi. Ja mida päev edasi, seda suurem too teine grupp näib olevat. Millest on muidugi kahju. Sest olgem ausad – remiksimine on neil päevil pigem dogma. Sellisel kujul vähemalt.
Olgu, ühtpidi loovad kõikvõimalikud elektroonilsed vigurid ning raskekõlaliste kitarride vahele kiilutud rap uudsuse illusiooni ja nii mõnigi Linkin Parki andunud fänn võib õnnelikult õhata, et näe – mehed liiguvad julgelt edasi! Ent meelepetteks kogu see värk paraku ka jääb. Loomulikult oleks tore süntesaatorist kui Ameerika rocki päästajast (sic!) rääkida, kuid selleks läheb vaja tugevamat vundamenti kui Linkin Park. Aga noh, keegi ei keela ju Rob Zombie’t tolle üsna lahjavõitu reanimatsiooni asemel kuulata. 4
MIHKEL RAUD
Suede
“A New Morning”
(Sony)
Brit-pop-gläm hoiab lippu kõrgel.
Brett Anderson sai 29. septembril 35aastaseks. Palju õnne!
Mitte et ma seda astroloogia-värki ülemäära tõsiselt võtaks. Aga niipalju küll, et vaatan neid, kes sündinud minuga ühel päeval, mõnevõrra teistsuguse pilguga. Usun, et tegemist on ikka korralike inimestega. Ning mitte kordagi pole see tunne mind alt vedanud.
Kõige parema sünnipäevakingi tegi Anderson endale ise. Siin see on, Suede’i uus album. Teil veab roppumoodi, et omate juurdepääsu sellele suurepärasele teosele. Te kuulete häält, mis kuulub õnnelikule, targale mehele, kes on vaba narkootikumidest, jamaksläinud minevikusuhetest ja kohustusest olla hull klassik. Te kuulete laule, mis kinnitavad romantilist seisukohta, nagu polekski laulukirjutamine töö, vaid inspiratsiooni ajel sündiv looming. Te kuulete muusikat, millele võib sildi “britpop” külge kleepida ainult paadunud müügimees.
“A New Morning” on esimene Suede’i plaat, mille puhul enam ei pruugi meenuda kitarrist, kes bändi aastaid tagasi hülgas. Lõppude lõpuks, kaua võib Butlerit taga kurta? See on nagu abielulahutus, mis tuleb läbi teha ja unustada. Suede’i hääl on Andersoni hääl ja Suede’i nägu on Andersoni nägu.
Oh jah, neetult hästi kõlab see neetult hea ansambel oma parimail päevil. 9
MART JUUR
Death In Vegas
“Scorpio Rising”
(BMG)
Superstaarid ja indie-inglid külas elektroonik-rock nõidade hämaras stuudios.
Sügise hakul sain Death In Vegase duubelsingli “Leather”/”Girls”. Hmmm, tegin kohe mitu korda, hmmm, instrumentaalne pomp-rock? Death In Vegas? Huvitav. Nädal hiljem suunati mind internetti kuulama veel uuemat singlit “Hands Around My Throat”. Oot-oot. Electroclash? Adulti Nicola laulab? Huvitav-huvitav. Ja siis saabus päev, mil ma olin sunnitud üle pika aja mahutama ühte lausesse sõnad “huvitav” ja “Oasis”. “Scorpio Rising” koos Liam Gallagheriga. Death In Vegas. Mis toimub?
Richard Fearless ja Tim Holmes askeldavad big beat-varemetel, hinges kontseptuaalse progerokkari pühendumus, näol sündinud nihilisti irve. Nemad on arhitektid ja töödejuhatajad ning “Scorpio Rising” on maja, mida ma tahan.
Miks üldse kutsuvad ansamblid enda plaadile mingeid külalisesinejaid? Aga miks teie kutsute enda koju mingeid poolvõõraid tegelasi rügama? Miks te ise ei pane torusid ja elektrit, plaate ja tapeeti? Rääkimata kunstnikest – lisaks ülalnimetatuile on Death In Vegas enda maja erinevaid ruume palganud kujundama Paul Welleri, Dot Allisoni ning muinasjutulise Hope Sandovali. Viimane – koos segase India viiuldajate kambaga – disainib ka majaesise aia. Albumi lõpulugu “Help Yourself” on linnulennult vaadates üks karm lilledega ajukepp! Mmmm!
Jah, haruldaselt nauditav on see koostöö. Hip-hop-albumitel näiteks on ka palju külalisi, aga need ei tee tavaliselt muud kui joovad ja vahivad kella. Aa, ja ütlevad iga kahe minuti tagant oma nime. Mitu tähemärki veel??
Oh pagan, eelnevalt olen vist rämedalt eksinud paari hea tava ja enamiku ajakirjanduse reeglite vastu, nii et siit tuleb meeleheitlikult stiilipuhas punkt!
Kui teil oli sel aastal plaanis osta Death In Vegase album, siis nüüd on õige aeg! 9
ERIK MORNA
Beenie Man
“Tropical Sun”
(Virgin)
Alternatiiv Shaggyle. Jääb kuivaks.
Jamaikalane Beenie Man on hetkel suurim reggae-täht maapalli peal ja rahvusvahelises plaanis kaugelt mõjukam tegija kui eestlaste megalemmik Shaggy. Eelmise plaadi eest saadud Grammy-büst ja ootamatu kommertsedu USAs on innustanud-võimaldanud Tropical Stormile sebida neli märkimisväärset nime – urban-tootmise tippsõna Neptunes, endiselt kenamagusat häält kandva superstaar Janet Jacksoni, R&B korporatiivprodutsendi Irv Gotti ja UKG röövlibande So Solid Crew. Otsest kvalitatiivset kasu nimetatutest aga ei tõuse.
Neptunesi produtseeritud palad on küll eriomase kvaliteediga, kuid kuuluvad nende aina tüütumaks muutuva konveiertoodangu keskmikku. Janet laulab küll ilusti, kuid suht-koht tavaliselt ja ilmse eesmärgiga pääseda jälle edetabeli esimikku (sinna singel “Feel It Boy” Ameerikas ka sai). So Solid kaagutab naglanäoga nagu alati, kuid huumor ja bass puuduvad täiesti. Irv Gotti – R&B-sound’is momendil sama libe kuju kui P. Diddy räpis – produtseering kõlab lamedalt ja nüsitult.
Seega igav ja kuiv album, mille parimad osad on vaieldamatult andeka Beenie Mani ragga- ja dancehall-maneeris vokaalpartiid. Aga see täna ei päästa … 4
KOIT RAUDSEPP
