Khia
“Thug Misses”
(Dirty Down)

Lakkuv, kleepuv, märg ja boss räpp-bitch

“Uus Missy?” küsis keegi, kes seda esimest korda kuulis. Kaugeltki mitte. Tõsi, Khia on naine, ta räpib, ta näib ülbe, ja tihtipeale päris ropp. Aga ta on midagi muud.

“Thug Missesi” andis välja väi­ke plaadikompanii Artemis. Büdþett oli nii olematu ja ettevalmistus nii kõva, et Khia lindistas kogu oma panuse täpselt ühe päevaga. Plaadi kujundus on välja peetud “tere-see-on-minu-kodukaz”-stiilis, kaanel roo­mava Khia väljanägemine karjub kõike muud kui “ghetto fabulous!”. Ütleme nii, et esmamulje on tõesti üpris räme ja eemaletõukav.

Aga tee, mis tahad, esimesed 20 minutit hoiavad mind küll peos. “The K-Wang”, “You My Girl” ja “Jealous Girls” lähevad kõik erine­vat teed ja pea sama kaugele kui plaadi parim, “My Neck, My Back”. Ma ei tea, kui hästi sobib “Thug Misses” mainstream-hip-hopi praegusse pilti, aga ootamatul kombel haakub see (sarnaselt paljude teiste Floridas toodetud biitidega) palju­kiidetud electroclash’iga. Eriti ilmne on klapp viimase 3 minuti jooksul (“When I Meet My King”), mil kaasprodutsent Taz jäetakse üksi masinatega möllama. Uus Princess Superstar? Uus Peaches? Kaugeltki mitte, aga sinnapoole. 7

ERIK MORNA

LHB
“Tell ’em Who We Are”
(Telstar)

Klubimuusika – nii hea, nagu oleks perfekt-pop!

Kas su elu oleks vaesem ilma plaa­tideta nagu “Ghost In The Machine”, “Discovery” või “Darkdancer”? Kui jah, siis siin on midagi, milleta ta oleks vaesemgi veel!

Kujuteldavas elektroonikute maa­­võistluses, kus ühel pool an­na­vad vokoodritele, sämpleritele, rütmimasinatele ja süntesaatoritele valu Air ja Daft Punk ning teiselt poolt Basement Jaxx ja Les Ryth­mes Digitales, on ülekaal jälle ing­laste käes. Giles Barton ja Lee Wilson Wolfe, kes siiamaani veetsid oma elupäevi Londoni klubides plaate keerutades ja väikesetiraaþi­lisi singleid ning EPsid nikerdades, said valmis suure albumi. Tõepoolest väga suure.

Kardan, et üsna pea kuuleme LHBd häälitsemas kõigis meie planeedi internetiga ühendatud piir­kondades ning isegi nendes Jumalast hüljatud urgastes, kus lokkab rumalus ja mängib SKY Pluss, kõlab “Everybody Sees It On My Face” või “Sometimes”. Võib täitsa vabalt juhtuda isegi nõnda, et eskvaier Berk leiab lõpuks üles nimetu “ideaalpopi”, mida tema-mees tulutult eluaeg taga on otsi­nud, justkui koer oma kassi. Jah, nii see läheb. Sest “Tell `em Who We Are” ongi ideaalpop aastal 2002. 10

MART JUUR

Oxide & Neutrino
“2 Stepz Ahead”
(eastwest)

Üllataval kombel on UK-garage’i karmid pojad juba teise albumi valmis saanud.

Keda huvitab, milline on hetkel kuum ja trendikas Briti noortemuusika, peaks ära kuulama just selle plaadi siin. Kellel aga – nagu mul endalgi – on sellest võrdlemisi kama, võiks kuulata ometi. Sest “2 Stepz Ahead” on plaat, mille kõige magedam koostisosa on tema püüdlikult cool pealkiri.

Stiilisilt UK Garage tähistab kõigepealt regionaalset vastasseisu – Ameerika r&b ning hip-hop töötleb siin Briti popteadvust, selle helisid ja kõnepruuki. Teiseks kestab siin igiammune klassikonflikt, kuna taas kord sekkub tänavakultuur altpoolt sellesse, mida elitaarne underground peeneks ja rafineerituks peab. Oxide ja Neutrino’l on nii laiavaid poose (“Hands Up” ja veel mõned) kui ka kommertslikke ambitsioone (meloodiad a la Backstreet Boys siin ja seal, “They Think It’s Easy” neist ehk kõige vastupandamatum). Nad võtavad drum & bassi ja electro, r&b annab neile nii oma sümfoo­nilise pompöössuse kui kohatise magu­suse ja sinna peale räpitakse bravuurikamalt kui Ühendatud Kuningriigis seni tavaks. Igatahes panevad nad stiilisegusid plahvatama sealgi, kus klubikultuuri elitaarid harjunud maestropoose harjutama.

Seda kõike on tunni ja veerandi jagu ja mõni hea idee saab kuidagi liiga tutta­vaks. Kuid kolmveerandtunnine miks sel­lest plaadist kõlaks seda kõrvetavamalt. Mina valiksin massiivse, lohiseva liikumisega “Rap Dis (U Can’t Stop Dis S**t)”, süngelt elegantse “War” ja kõige krooniks Godzilla mõõtu biitidele konstrueeritud tumeda eurovisiooni “Amsterdam”, mis kõlab nagu Rammsteini cover. 7

TÕNIS KAHU

Golden Boy with Miss Kittin
“Or”
(Illustrios)

Järjekordne jätk põrandaalusele electro-disko epideemiale.

Miss Kittin on electroclash scene’is sama ihaldatud tegelane kui Neptunes hip-hop-seltskonna seas. Igal räpparil on tarvis, et Neptunes teda produtseeriks. Ning electroclash-prodjuusseritel on levinud kom­beks paluda Miss Kittinit enda laule laulma.

Pop-prominendiks sai electro-sireen Felix Da Housecati viimasel albumil; tema parim sõber on teadagi The Hacker; ning pärast mitmeid guest-vokaale 12tollistel on dominatress platsis plaadil, mille põhi­mõtteliselt valmistas ðveitslane Stefan Altenburger. Ehk Golden Boy (electro­clash’i kontakti kinky seksiga arvestades võimalik seos Golden Showeriga).

Plaadi tuntuima loo “Rippin Kittin” me­­lanhoolia meenutab nii oskuslikult 80ndate euro-disko tundeid (Laid Back? Desireless?), et sobiks üleeestiliseks me­ga­hitiks. Vähemasti kliendisõbralike öiste taksosõitude soundtrack’iks küll. Kittiniga “Autopilot” ja “1234” on kah päris head.

Aga enamasti õpetab meile “Or”, et mis jääb elektrokläðist alles, kui tema küljest ära võtta see robotlik ja pornograafi­li­ne, piitsaga kõditav, tuimalt sugestiivne ja forsseeritult chic vokaalosa. Golden Boy puhul – kasinalt; kui Kittin on vait, jääb al­les üsna simpel, väheütlev, ülemäära naiiv­ne Kraftwerk ja glitch-techno. Ilma vo­kaali-ättitjuudita tundub see muusika, noh, veidi mõttetu.

Vältimatu vaid siis, kui sa ostad kõik sel aastal ilmuvad electroclash-plaadid . 6

SIIM NESTOR

Slum Village
“Trinity”
(Capitol/EMI)

Nigela käekäiguga põrandaalune hip-hop-kolmik. Kummaliselt soulful.

Väga rikkaliku muusikapärandiga Detroiti linnast tulev Slum Village oli paar-kolm aastat tagasi üks põnevamaid debüteerijaid USA underground-hip-hopis. Mäletan, et vastava ala ajakirjades oli kõva high üles aetud ja siinkirjutaja ajas plaati tikutulega taga. Tikk põles lõpuni ja “Fan­tastic Vol. 2” – nii oli nende de­büüdi nimi – oli mingit imeteed pidi käes, kuigi Euroopas tuli plate ametlikult müüki alles aastajagu hiljem.

See siin on järg, kuid mitte esimesega sada prossa vääriline. Slum Village’ile eriliselt hõrgu ja hüpnootiliselt hingelise rütmi produtseerinud Jay Dee on bändist läinud (mõned tema enne lahkumist tehtud tegemised siin siiski on). “Trinity” peal üritavad ülejäänud tüübid küll oma jõudude, küll Roots-liikme Scott Storchi abil Jay Dee pärandit säilitada. Eriti hiilgavalt see siiski ei õnnestu, kuigi mitmeid toredaid rõõmumomente leidub ka siin ja ilma, et väga leida punnitaks. Minu täielik-täiuslik lemmik on “Dis­co”. Lummav harmoonia, lootusetu optimism ja cool hääldus – nad ref­räänivad “diskot” kui “diska”. Ja siis on veel paar päris sügavalt sõulilik­ku rada, kus hing on sügavate hip­hop biitide peal üsna alasti. Mõnusa üllatuse pakub agressiivne ja vinge minekuga “Get Live”, seal kuulen jõulist araabiakeelset räppi – esi­mest korda ameerika bändilt post-11 septembri perioodil. Aijaa, ühel tüübil ongi muhameedlik turban peas. Näh, mida kõike ka vasakpoolsed oma protestivaimus välja ei mõtle. 7

KOIT RAUDSEPP

DJ Jazzy Jeff
“The Magnificent”
(BBE)

Kinostaar Will Smithi kunagine bändikaaslane; nüüdne respekteeritud nu-Philadelphia nupukeeraja ja tema esimene korralik nn produtsendi-album.

Yo! Pass me da rizzla. Check dis. Jazzy Jeff on elukõva DJ ja “The Magnificent” – da album – on da shit. DJ Jazzy Jeffi production team – A Touch of Jazz – on da team. DJ Jazzy Jeff on elukõva scratch’ija. Siin on ülikõvad guest appearance’id, supersmooth’id: Jill Scott, Erro, Raheem, V, Masters At Work etc. Nii, kus mu bemari võtmed on?

Tegelikult tahtsin ma öelda, et kui kokku saavad väike Inglise plaadifirma ja üks hetke tugevamaid ameerika hip-hop-produtsente, siis tulemuseks on üks, kuidas seda nüüd öeldagi... dope album. 7

RAUL SAAREMETS

Clipse
“Lord Willin’”
(Star Trak)

The Neptunesi proteþeed, kodukohaks Virgina Beach.

Star Trak on uus plaadifirma, mille peremeheks Chad Hugo ja Pharrell Williams – kõikjale jõudvad / igal pool ettejäävad geeniused The Neptunes. Firma andekas juhatus on ka kogu räpp-kaksiku Clipse debüütteose (kahe duo koostöös juba 1999. aastal valminud LP “Exclusive Audio Footage” pole ametlikult ilmunud) kirjutamise ja saundide taga.

Siin on… kuidas nüüd öelda… innovatiivne pala (kuula seda jumaldatud rütmidega minimalismi “Grindin’”), lihtsalt väga head lood (“Young Boy”, “Ma, I Don’t Love Her”, “Ego”, “Gangsta Lean”), ent kokkuvõttes matsub plaadil väga keskmine, väga standardne The Neptunesi küpsetusahju kraam. Vä­ga selline, mille nad une pealt kokku keeravad. Aga et nende stiil, touch ja funk on senini löömatu, siis ei saa madalamat hinnet kirjutada kui 8.

SIIM NESTOR

Low
“Trust”
(Kranky)

Lo-fi mormoonid teevad aeglaste sekka kiire loo ja löövad trummi kõvemini kui enne.

Suurepärane plaat Low’lt. Julge tagasipöördumine nonde Vernon Yard Recordingsi välja antud indie-kõlaliste üllitiste manu, mis 90ndate esimesel poolel Duluthi bändi mõnedele huvilistele hinge pookisid. Makstes lõivu kasvavale kuulsusele ja sagenevatele katsetustele grupi muusikas, kolis Low Chicago plaadifirma Kranky alla; selle märgiga plaate on nüüdseks ilmunud neli.

Eesti keeles oleks Low nimi arvatavasti hoopis “Vähe”, sest töövahendeiks näikse olevat valitud pigem ruum nootide vahel või sees, instrumentide nappus, kõlade riukalikkus. Yo La Tengost või Galaxie 500st eristab seda viimistletud pseudo-lo-fi bändi aga tubli kaks-kolm korda tasasem tempo, lugude ahastav-ängistav toon ja teatav pühalikkus, mida grupi liikmete religioosseid tõekspidamisi meeles pidades neile piisavalt sageli ette heidetakse.

“Trust” sisaldab hulgim Ry Cooderi moodi kitarrinoppimist, omajagu lihtsat laulu – abielupaar Sparhawk-Parker on mõlemad tugevad vokalistid –, sünget ja monotoonset trummitagumist ning ühe suisa rokkiva hiti nimega “Canada”, mis nõuab mitmekordset ülekuulamist, et lihtsas käigus peituv energia kõrvus lahustuda jõuaks. 9

SIIM KALDER