Foto: Maris Savik

Eesti holaroki kujuteldaval koordinaatteljestikul joonistuvad esile kaks tähelepanuväärsemat kobarat – Viljandi Kultuuriakadeemia maiguline, intellektuaalsete ambitsioonidega, viksim-viimistletum-hillitsetum suund, mida esindavad rühmitused nagu Oort, Black Bread Gone Mad ja Diskreetse Mango Trio, ning animaalsem, brutaalsem, käsitsipargitud sikunaha hõnguga kunstiline isetegevus, millega on hiilanud metalsed Metsatöll ja Raud-Ants ning pungiga tiiba ripsutavad Zetod. Rokitaadist logopeedi välja mõeldud kõneharjutust meenutava nimetusega duo Riffarrica „muskelfolk“ kõõlub hajusas tasakaalupunktis kusagil nende mõtteliste koolkondade vahel piisavalt omanäolisena, et mitte sobituda kummassegi sulgu. Usun, et eponüümset esikalbumit täitev mörisev-mehine, ent samas peenelt komponeeritud-helindatud, allikmaterjali suhtes aupaklik regirokk kõnetab nii Finntrolli pusaga habetunud festivalihunte kui ka plikaohtu rahvaluulekogujatare.

Õnneks ei ole see eklektilisus kuidagi ponnistatud; Riffarrica ilmselgelt naudib enda loomingu esitamist – avapala, verist tõurastamishümni „Härg“ läbiv lõõtsapartii koos hingestatud vokaalidega manab mõnujudinad selga ka veendunud veganile, sõnatute „Kaerapeo“, „Torusaani“ ja „Jassi“ kerge folk­tronica-garneeringuga eleegiatel on rammu ajada silmanurk niiskeks ka pühendunud Garmarna või Hedningarna austajail ning mõõdetud sammul marssiv „Tõbine naine“ mõjub aegadeülese auavaldusena Aleksander Sünteri pärandile. Kulno Malva (akordion, torupill, laul) ja Kristjan Priks (trummid, laul) on Clockwork Stuudios Silver Lepaste helirežissöörikäpa all valmis treinud kadestusväärselt täidlase esikalbumi, kus ei leidu minutitki igavust, küll aga kamaluga tegemislusti, nii et kohe pärast mõtlikku lõpuinstrumentaali „Helletus“ tekib kihk plaat uuesti algusest peale pöörlema panna.