Amarcord ehk Tallinna endised kinohooned
Partisan, Rahu, Lembitu, Võit, Oktoober/Helios, Pioneer/Skandia, Pirita, Kaja, Koit, Eha, Lindakivi ... Ma mäletan neid kõiki. Mulle meeldib kinos käia. Ja mulle meeldib käia erinevates kinodes. Ilma popkornita. Ja mulle meeldib ajaloo ilu.
Kui ma kirjutan neid ridu, on viimane PÖFF taas ajalooks saanud. Kuid meie nälga filmikunsti järele aastas korra hulgirahuldava PÖFFi jaoks justkui eksistentsiaalse mõõtme võtnud korralduslikud probleemid, mis korduvad aastast aastasse, on jäänud samaks. Need on teravad ja asjakohased küsimused kinokohtadest, ruumidest, kus saaks filme näidata. Need on küsimused Tallinna kinode ning kinotehnika saatusest. Aasta lõpul väitis Ilmar Raag, et kobarkinod on moodne trend, nende lisandumist ei väära ükski jõud ning väikesed ühe saaliga kinod on paratamatult määratud minevikku. Tiina Lokk teatas omakorda, et filmisaale pole piisavalt ning tehnika veab endiselt alt.
Eks mõlemal kinogurul ole omajagu õigus, kuid Raagi seisukohtades on ka populistlikku kommertsretoorikat ning mugandumist kujunenud olukorraga, millega ma ei saa nõustuda. Kobarkinod ei ole ainus lahendus kinoruumide defitsiidi kaotamiseks ning jutt sellest, et kogu maailm orienteerub kobarkinodele, ei vasta tõele. Miljonilinna Berliini keskuses on küll uue Potsdami platsi ümbrusse kontsentreerunud mitu kobarkino, kuid mujal linnas töötab ka mitukümmend ajaloolist kino - klapptoolide ja tillukese puhvetiga. Amsterdamis mõne aasta eest avatud kobarkino ei vähendanud ajalooliste kinode populaarsust ega arvu. Vastupidi, restaureeriti varase art déco sisekujunduse hiilgav näide, 1920. aastatel ehitatud paari saaliga kino Tuschinski, kuhu sisened tänagi justkui igavesti elavasse legendaarsesse meelelahutuspaika.
Üks teine mu sealne lemmikkino, 1930. aastatel uksed avanud funktsionalistlik Kriterion, teeb koostööd üle tee asuva Amsterdami ülikooliga ning see kulunud välimuse, kuid suure ajakirjade sortimendiga kohvikuga kino on konkurentsitult soosituim tudengipubliku seas.
Berliiniga polekski ehk õige Tallinna võrrelda, üks on teise kõrval ju Koljat, kuid Amsterdamiga võiks küll. Nagu vanasti Tallinnas, asuvad Amsterdamiski kinod linna mööda laiali - nagu linna normaalsele infrastruktuurile kohane. Kinosse minek tähendab ühtlasi uue linnaosa avastamist. Ka Tallinnas võis mõne filmi pärast sõita Koplisse ja Pääskülla, Piritale ja Mustamäele, mitte ainult liikuda kesklinna trajektooril Kosmos, Sõprus, CC Plaza nagu nüüd. Viimaseks PÖFFiks võeti uuesti kasutusse - kuigi ajutiselt - Tallinna omaaegne esinduskino Gloria Palace Vabaduse väljakul, kuid mõelgem ka võimalusele, kui näiteks vasakpoolseid filmiprogramme oleks demonstreeritud nonkonformistide ideoloogiale iseloomuliku nimega kinos Partisan Paldiski maanteel, puulobudikega agulimiljöö kultuuritemplis.
Möödunud kümnendil lansseeris Hasso Krull eesti ühiskonnakäsitlusse prantsuse moodsast filosoofiast pärit katkestuse kultuuri mõiste. Lühidalt öeldes, katkestuse kultuuriga püüti seletada kultuurilise järjepidevuse katkemist sõjaeelse ja nõukogudeaegse eesti kultuuri vahel. Mulle tundus siis ja tundub järjest enam praegu, et katkestuse kultuurist saame eesti kultuuriajaloos ja mentaliteedihoiakutes rääkida siiski alles 21. sajandil. Läbi nõukogude aja pärssis katkestust ju suuline pärimus ja mälu. Katkestus ehk Eesti Wabariigi ja ka ENSV ajaloo t eadmine või mäletamine muutusid problemaatiliseks 1990. aastate teisel poolel, taandudes uute pealetulevate institutsioonide ja informatsiooni ees. Nii nagu üleöö kadusid esialgse vaimustusega taastatud ajaloolised nimed Kultas, Helios, Skandia, "Kaarmani pood", sulas kiiresti kokku Tallinna kinode arv. Kurb statistika näeb välja alljärgnev.
Ka Nõukogude ajal suleti kinosid, seda peamiselt tehnilistel põhjustel. Kõigepealt lammutati 1960. aastate lõpul kino Pelgurand - barakitaolises endises sõjaväekasarmu sööklas asunud Kopli kino, kus jõudsin kord multifilmiseansil käia, ning 1977 kino Forum (vana nimega Apollo) Narva maanteel.
Umbes 1974-75 pandi kinni Partisan, mu elu esimene kino. Põhjus oli ülimalt proosaline: kinofikatsioonivalitsuse puutöökoda pidi välja kolima dominiiklaste kloostrist ning ainsad sobivad ruumid leiti Partisani majas. 1930. aastatel ehitatud ning tollal Orioni nime kandnud funktsionalistliku kubatuuriga kinohoone on aga raudteetammi ääres säilinud siiani ega olegi raudtee vibratsioonist kokku kukkunud, nagu mitukümmend aastat tagasi ennustati. Muide, 1966 asutati Partisanis TPI filmiklubi.
1991 oli Tallinnas 12 kino. Neist tegutsevad siiani Kosmos, amputeeritud Sõprus (kino tegutseb ühes saalis kahest), Kinomaja ja äsja uuesti avatud Lindakivi. Kuid spetsiaalselt kinomeediumiks ehitatud majad tuletavad endiselt meelde, et alles viisteist aastat tagasi oli Tallinn kinolinn. Mõni neist tühjalt seisvatest hoonetest on isegi eesti kunstiajaloos kirjas kui vaieldamatu arhitektuurimälestis, näiteks elegantne Helios (Nõukogude ajal Oktoober). Mis oleks üllam kui need kinohooned uuesti kasutusele võtta? Kas või ajutiselt.
Viru tänava keskel oli tilluke Pioneer ehk Skandia, tollal Tallinna vanim tegutsev kino. Kunagist kino reedavad siiani hiiglasuured plakatite nišid fassaadil teisel korrusel. Vana turu alguses kangi all paiknev Helioseks taasristitud kino, projekteeritud Edgar Johan Kuusiku poolt, oli aastast 1939 Tallinna esinduskino. 1990. aastate alguses vaesel ajal, mil inimestel polnud kino tarvis raha, kohandati kino rõdu tõusikute jaoks lauakestega loožideks, kuid see ei hoidnud ära thacheristliku majanduspoliitika valguses kino sulgemist ja kummalist privatiseerimist, mille tõttu seisab eesti funktsionalistliku kinoarhitektuuri suurtöö endiselt suletuna ja laguneb. Heliose olukord tuletab kõrvaltvaatajale meelde Tallinna vesilennukite angaaride ning Skoone bastioni erastamissaagat.
Balti jaama juures 1935. aastal avatud Lembitu (algse nimega Diana) kavandas teine funktsionalismi staararhitekt Eugen Habermann. Miks on juba kümme aastat kinoruumes Päästearmee, on sama mõistetamatu kui 1996. aastal suletud kino Eha (avati 1973) uskumatu moondumine pangaks, kaltsukaks, siis rularajaks ja lõpuks toidupoeks. Ehk teab vastust tollane vastutav kultuuriministeeriumi ametnik Jaak Kaarma. Nõnda arvas telefonivestluses Ahto Vesmes, omaaegne tuntud filmitutvustaja.
Nõmme keskusse ehitati eesti ajal, aastail 1931-1934 kaunis funktsionalistlik kino (arhitektid Edgar Velbri ja Friedrich Vendach), mida Nõukogude ajal teati Võiduna. Lausa linna piirile Pääskülla ehitati 1960. aastatel Koit (praegune Pääsküla noortekeskus). Kui kesklinna kinodes olid filmid kavast maha võetud, jooksid need edasi Koidus, kuhu sõideti nagu maale - rongiga. Koidu projekti prototüübiks oli aga 1963 valminud Kaja (arhitekt Raul-Levroit Kivi) Mustamäel (praegu vaba aja keskus, kus aeg-a ja l t näidatakse ka filme).
1957-1959 ehitati Kopli keskusse hilisstalinistlikus stiilis kino Rahu. Seal on nüüd kasiino. Stalinistlik on ka 1940. aastate lõpul avatud väike kino Pirita. Uutmistuultes muudeti kino kevadel 1988 Eesti Reklaamfilmi ja Soome firma Multimedia OY ühisettevõtteks kohvik-kino Pirita ning vaatesaali toodi ümarad lauad. Seoses noortenäitusega "Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis" toimus 1988. aasta suvel Piritas esimene ametlik Tallinna ja Helsingi noorte kunstnike ühispidu. Viimasena ehitati 1987-1989 Lasnamäele kino Lindakivi. Vabariigi saabudes loobuti sealgi kinoseanssidest...
Aga kino näitasid ka igasugused kultuurimajad ja asutuste klubid. Skoone bastionil Balti Laevastiku Ohvitseride suveteatris jooksid venekeelsed filmid, kuid Vene okupatsiooni sõjalist kohalolekut sümboliseeriva Laevastiku Ohvitseride Maja kinosaalis (tänaseks ümber ehitatud) eestikeelsete subtiitritega. See kino jätkas traditsiooni, sest kuni 1944. aasta märtsipommitamiseni asus samal kohal Eesti suurim kino Grand Marina. Nõukogude okupandid töötasid aga Grand Marinas juba varem - 1941 asus hoones Küüditamise Vabariiklik Staap.
Omamoodi armsa kurioosumina lisan siia ritta veel 1980. aastate teisel poolel Lühikeses jalas tegutsenud videokino (tänapäeval töötab samades ruumides Georg Bogatkini keraamikapood).
Läinud aastal tähistati 110 aasta möödumist esimesest filmiseansist Tallinnas, Suurgildi hoones. 1908 ehitati esimene statsionaarne kino; selle maja on ammu läinud looja karja. Kuid 1911 avatud kinost Kasino (hilisem ujula) Aia tänaval on siiani alles efektne ja kordumatu fassaadifragment kullipaariga. Hoopis teine tera kui anonüümse arhitektuuri musternäide CC Plaza.
Kino kui seiklus
Kino on praegu justkui too jääklaasist ukseklaas Jüri Üdi luuletuses, mida kopsuhaiglas "enam ja veel polnud". Sellest, mis kinos vanasti päeva sisustas (lasteseanss 10 kopikat, aga tavaline, pärast tunde kella kahene või kolmene 25 kopikat), võib nõukogudeaegne laps lõputult rääkida, nii palju, et mõni poliitiliselt tundlikum liigitaks selle kogunisti nõuka-nostalgia virilasse varasalve. Aga kino oli kahtlemata taskukohane ja igas elurajoonis "kohal". Louis de Funes, Alberto Sordi ja Jean-Paul Belmondo olid nõukogude lapse kõige kindlamad sõbrad. Aga näidati ju ka auahneid kunstilisi filme, olgu või Itaalia suurte lavastajate plejaadi - Fellini, Visconti, De Sica, Antonioni... Kurvastaval kombel ei viitsi neid klassikuid praegu enam palju keegi vaadata. Sõprus ja Kinomaja katsuvad väärtfilme näidata, aga üsna hõredale publikule.
Need, kes arvavad, et kino veel pole, on kinovaba interregnum, unistavad filmihõrgust kobarkinost, kus moekas ja mugavas keskkonnas saaks nautida visuaalset vaimusuurust. Ma muidugi ei tea, kas kinode aeg pole plasmaekraanide pealetungil lootusetult suitsutarede sekka sattunud, aga oletagem, et ikka veel leidub seiklusteotsijaid, kes vaimunäljast õhtul linna peale lähevad. Popkorni-soojast CC või Rävala kinopaleest palju põnevam ja kunstilisem oleks jalutada mõnda äärelinna ajaloolisse kinomajja, kus aastakümneid pildi-illusiooni pakutud.
Võtkem või otse raudteetammi taha varjatud Partisan, silmatorkamatu kamuflaažhoone, kus lisaks filmile on võimalik aeg-ajalt tunda ka kerget raputust ja mürinat, justkui tsitaati filmiloo alguspunktist, vendade Lumiére'ide "Rongi saabumisest". Teadet, et oleme selles ajaloos kinni. Või Balti jaama tagune Lembitu - milline kummaline teekond kunstini läbi Päästearmee koridoride. Vahepeal vanaks saanud uuslinnarajoonides võiks olla kino projektorisilm valgusekiir - kui mitte pimeduse, siis vähemasti igava isikupäratuse riigis.
Või võtkem ajalooline ja idülliline, praegu rahavoolus tõusev Nõmme linnake. Kas Nõmme ei saa siis endale kino lubada - liiatigi, kui see headel aegadel, kaunitel kolmekümnendatel on sinna ehitatud.
Minu kadunud vanatädi meenutas ikka, kuidas ta oli seal istunud ühe 1944. aasta päeva - tollal võis ühe pileti eest vaadata sama filmi päeva jooksul nii kaua, kui tahtsid - ja mõelnud, kas minna ära Saksamaale või mitte. Minemata ta jäi. Küllap see oli tema elu saatuslikem (kino)päev. Kas meie päevil jääb saatuslike otsuste tegemine teleka ette?
