Minu Lenna: Rait (Tõnu Õllek) soovib veeta elu viimased tunnid Lenna, oma esimese armastusega. (Urmas Mand)

“Täitsa lõpp”
Režissöörid-juhendajad Rasmus Merivoo, Ilmar Raag, René Vilbre, Jaak Kilmi, Arbo Tammiksaar ja Mikk Rand.
Osades Märt Koik, Ester Korkiasaari, Tõnu Õllek, Lenna Kuurmaa, Ott Sepp jpt.
Film avab 1. jaanuaril ETV ekraanil Eesti filmi juubeliaasta.

Eesti talgufilmi tulem on ulmelugu kahe poisi ja tüdruku seiklustest päikselisel jõululaupäeval, mil peaks saabuma maailmalõpp. Triiviva kontseptsiooni ning arvukate osalejatega eklektiline palagan viib vaataja läbi 15 maakonna ja esitab Eesti elu üsna kireva mosaiigina. Road movie autos number 11 meenutaks mõneti nagu Jan Uuspõllu seiklusi teel Tartusse. Kollektiivse loomingu tulemusena esile kerkinud tegelased on küll mitu kraadi värvikamad – endistest Viljandi paadimehe armastatuist koosnev mutikeste kisakoor; kihutava rongi ette enesetapupikniku korraldanud lotomiljonär; hädaolukorras tankis küüti pakkuvad seksikad blondiinid; arvutis pasjanssi laduv kaardimoor, kes enesele surma ennustades käivitab ahela, mis temalt elu viib; ranniku poole suunduvad meediausulised, kes usuvad televiisorist saadud vihjeid, et seal toimub maailma päästmine – need on vaid mõned näited teekonnal kohatud kangelastest. Karakterite värvikus jääb siiski rohkem idee tasandile ning tegevus mõjub kohati konarlikuna ning pöörded jälle liiga teravatena.

Talgufilmi esmane ja olulisim väärtus aga ei seisnegi niivõrd tulemis, kuivõrd protsessis eneses. Seda võib käsitleda omamoodi (sub)kultuurilise praktikana.

Tänapäeval räägitakse piiride hägustumisest kultuuri tootmise ja tarbimise vahel ning “kultuuriline praktika” on muutumas järjest olulisemaks mõisteks “kultuuritoodete” kõrval. Spekuleerides võib üritust vaadata (sub)kultuurilise praktikana, kuna olulisim on olnud ühine tegemine ja kogemine. Samas annab laiemate hulkade kaasamine ka valmisproduktile laiema kõlapinna. Väikeses kultuuriruumis nagu Eesti annab 1500 inimese aktiivne osavõtt ühisloomingust ning 100 000 passiivne protsessi jälgmine suurele osale elanikest tunde, et neil on asjaga isiklik side – igaüks tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes on kuidagi kaasa löönud.

Mitte, et see oleks Eestis midagi põhimõtteliselt uut – mõnegi raamatu edu põhjus on olnud terve põlvkonna samastumisvõimalus tegelastega mitte vaid ideede, vaid ka isiklike sidemete kaudu. Bourdieu’d parafraseerides: rahvafilmi teeb väärtuslikuks suurearvuline publik, kes selle omaks võtab. Suurema kultuurilise elamuse osaliseks võrreldes hilisemate vaatajatega said kahtlemata need, kes talgufilmi valmimisel osalesid. Mitte et ka selles oleks midagi põhimõtteliselt uut. Mis tahes loomingulise tegevuse puhul kaldub suurem “kaif” kuuluma pigem tegijale kui hilisemale viljade nautijale. Tegemist on vaid loomingulise katarsise laiahaardelisema ning sellega seonduvalt ka lahjendatuma versiooniga.

Tänapäeva võrgustikumeedia soosib amatöörlust ning uuest tehnoloogiast mõjutatud mentaliteeti võib samuti interpreteerida talgufilmi kaudse mõjutajana. Amatööride pealetung on äärmuslikes käsitlustes kaasa toonud isegi hirmu Lääne kultuuri hävimise ees, sest arvukaid isetegijaid nähakse professionaalse kultuuri lämmatajana, kes oma reegeleid peale surudes kõike lihtsustavad ning labastavad.

Kuivõrd amatöörid üldjuhul siiski ei konkureeri professionaalidega, on selline hirm ilmselt liialdatud. Talgufilmi ka päris omaalgatuslikuks amatööride projektiks lugeda ei saa, sest meeskond koosnes lisaks vabatahtlikele ka (juhtival positsioonil) olevatest professionaalidest. Ja Eestis, kus globaalsel tasemel tipp-professionaale on vähe ning nagunii levib arusaam, et igaüks võib olla kirjanik, disainer või režissöör, on piirid asjaarmastajate ja ning proffide vahel nagunii hägused.

“Täitsa lõpp” ei pretendeeri olema killuke kõrgkultuurist, vaid on end algusest peale esitanud kaasava rahvafilmina. Kahtlemata on lihtne idee, mis oma eesmärgi saavutab, parem kui pretensioonikas ambitsioon, mis enese asetatud kõrge latini lõpuks ei küündi. Välja hüütud “meelelahutuslikult hariva projekti, mille käigus aktiviseeritakse kogu ühiskond, tegemaks Eesti teemadel üks ühine film” tulemuseks on lubatud lihtne ja lõbus film, mida ei ole piinlik vaadata ning mis kutsub oma jabural viisil kaasa elama.

Läbi iroonilise prisma saavad puudutatud teemad nagu armastus, sõprus, andestus ja vabadus. Erinevad poisid on kleepunud erinevate tüdrukute külge, olgu selle põhjuseks siis silmad kinni oodatud suudlus või mälestus öisest pissimisest. Zombilike sanitaride eest põgenev kaunitar võitleb kätte oma sõltumatuse ja leiab armastuse. Maailmalõpu eest võib pageda lendama läinud saarele, kosmoselaevale või üksildasse majja. Traagelniitidega kokku pandud ideejupid loovad pigem paljude võimalustega lugude võrgu kui ühtse moraali ja sõnumiga loo.