Andres Maimik

filmitegija

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
“Avameelselt abielust”. Kuidas muidu oleks leidnud meie põlvkond lahendused nimetule pakitsusele ja vastused igavikulistele küsimustele. Pealegi oli selle aja ainuma legaal­se seksiõpiku lugemine nagu detektiivromaan – ükskõik kuhu ma seda ema eest ei peitnuks, leidis ta ikka selle üles, ja ükskõik kuhu ema seda minu eest ei peitnuks, avastasin ma ikkagi peidupaiga.

Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-lahedad-mälestused?
Teate küll neid raamatuid, mida teatud õrnal arenguetapil neelatakse, uskudes, et neis on peidus olemasolu essents ja lahendus igale probleemile. “Dorian Gray portree”, “Meister ja Margarita”, “Lendas üle käopesa”. Küpsemaks saades ­Georges Pereci “Asjad”, Hanif Kureishi “Intiimsus”. On raamatuid, mis on just nagu kirjutatud meist endist. Nad ironiseerivad meie elustiili üle, jagavad meie vaateid, mõtlevad lõpuni meie mõtted. Raamatuvald seguneb minasfääriga, nii et sa lõpuks ei saa aru, kas need vaimukused ja targutused, mis ma seltskonnas loobin, on mu enda looming, või raamatust loetu.

Parim enne-und-raamat, mille võib kas või kaissu võtta?
Mu voodipeatsis kõrgub klassikalise väärtkirjanduse kuhil. Günter Grassid ja Proustid ja värgid. Need on raamatud, mida justkui oleks kohustuslik lugeda. Enamasti on nad nõnda roiutavad, et ma esimesest sajast leheküljest kaugemale ei jõuagi. Kaissu ei anna neid kah võtta, sest nad on rasked ja kandilised ja võivad vigastada pehmeid kehaosasid. Woody Alleni kalambuuridega on aga täitsa paslik igapäevasele mõttevoole punkti panna.