Androgüünsed kummitused Ibseni müstikas
Tuglas on Ibseni müstikat nimetanud “saksa kateedri” omaks ja paraku tuleb sellega nõustuda. Tohutud tekstimassiivid, mille käigus lugejal-vaatajal juba kõik selge, tegelastele hakkab ka pärale jõudma, kuid autor ise veel mõttesabast kinni ei näi saavat, on tänapäevases teatrikunsti maailmas tõepoolest raskesti vastuvõetavad ning sellele on ka “Kummituste” kavalehel viidatud. Ibseni elustamiseks on vist tõesti tarvis pildilisust ja kärpelist kontsentreeritust ning see ei tähenda ainuüksi triviaalsüüdistust, et kaasaegne vaataja on oma tekstielustamisvõime MTV, interneti ja koomiksitega ära maganud, vaid ka seda, et ka klassikul endal on sellelaadset ballasti, mille kõrvaldamine või “edasikerimine” ainuüksi auditooriumi küündimatusele ei viita. Tšehhovi tühikuid on kuidagi lihtsam ja samas põnevam täita, neisse annab sisse lugeda rohkem, sest nad ise ulatavad end avatutena. Ibsen sõidab puise agressiivsusega sisse ja sul tuleb otsustada, kas võtad verbaalselt esitatud sõnumi omaks või vastandud sellele. Selleks peab see sõnum aga tõepoolest aktuaalne olema. Selles mõttes olen Ibseni loomingus alati hinnanud nn sümbolistlikku lõpuperioodi, eriti vahest näidendit “Kui me surnud ärkame”, mille kaudu Ibseni “üldinimlikkus” kõige ehedamalt ja mõjuvalt väljendub ning mille sugemeid ka varasemas loomingus leida võib. Eriti just “Kummitustes”.
Ilmselt on see ka põhjuseks, mis häiris “Kummituste” põhjalikes eeltutvustustes, milles panustati sotsiaalse sõnumi kaardile. Ma ei eita, et näidendi probleemistik on teatud piirini igihaljas, kuid ei söanda kaasa kiita sellele, et sugupoolte võrdõiguslikkus või vastastikune ahistatus, ühiskondlik mehekesksus või ibsenlik feminism antud loo ning tänapäevase ühiskonna taustal see kõige põletavam probleem oleks. Ometi oli lavastus mõjuv isegi siinkirjutajale, kel Ibsenisse jahe suhe.
Võib-olla kõnetaks kaasaega rohkem suguelulise lõtvuse probleem, millele ju osaliselt isegi viidati, kuid kindlasti mitte peamise teemana. Hooramise hukatuslik mõju Ibseni “Kummitustes” võiks mõnele Nekrošiuse laadis lavastajale üsna huvitav ülesanne olla, kuid sisetunne ütleb, et sellise kontseptsiooni puhul ei jääks lavastuse naistegelased meestegelastest rohkem kannatama. Ibseni feministlikku alget on vast kõige jõulisemalt teravdanud Mati Undi “Norbert”, mis ei ole ju pelk travestia ega ka mitte sugupoolte teineteisele vastandamine, vaid ahistatuse toime laiemas mõttes ning kõverpeegeldatult. Samuti ei saa tänane vaataja rahulduda Ibseni-aegsete teadussaavutuste publitsistlike dramatiseeringutega näiteks pärilikkuse vallas. Probleem on valus ja ajakohane, kuid enam ammu mitte Ibseni sõnastuses.
Ometi olid selles lavastuses kõik eelnimetatud kummitused veenvad. Feministlik lähtepunkt oli esitatud maskuliinse jõuga, milles kummitused ise muutusid androgüünseteks ja “asotsiaalseteks” ehk teisisõnu tundmatuteks ja hirmutavateks, alltekst taandus sõnade vahelt lavakujundusliku pleksiklaasi taha ja hoidis meele ähvardavalt ärksana.
Kui väita, et põhisõnumina oli välja toodud märksõna “kaksikmoraal”, siis ei tahaks sedagi määratlust võtta tema esmatasandil: pastorite vagatsemine, abielunaiste pealesunnitud eluvaled, või ühiskondlik üldhoiak. Laval võis näha inimteadvuse skisoidset lõhestatust, mistõttu etendati maailmakordi Soodoma ja Komorra ajast saatanariigi ehitamiseni tänapäeval. Ma ei tea, kuivõrd taotluslik oli Kusturica filmimuusika kasutamine, kuid omamoodi “Maa-aluste” maailmavaade toimis nii nende peas, kes allasurutud kui ka neis, kel võimalus sfääride vahel ringi liikuda.
Mingil põhjusel tõusid lavastuses esile rohkem meestegelased ja nende ängid. Andres Laasik on viidanud, et Ibseniks grimeeritud pastor Manders (Ain Lutsep) esindabki autori enese mina ning tema möödarääkimised proua Alvingu (Laine Mägi või Kersti Kreismann) ning Reginega (Maria Avdjuško) osutavadki Ibseni enese võimetusele naisi mõista, muutes selliselt kontseptsiooni pisut üheülbaliseks (Eesti Päevaleht 11. 02. 2003). Miks mitte ei võiks see lavastuses kajastuda, kuid sellele lisaks hakkas kummitama veel üks mõte, olgugi see pisut vägivaldne. Manders ei ole ehk mitte Ibseni alter ego, vaid pigem karikatuur, mis oma ümberpööratuses aitab ka kaksikmoraali küsimust vaadelda ümberpööratult, nii nagu eelmainitud “Norbertki”. Lavastaja esitab sündmused selliselt, nagu see lugu ka Ibsenil kirjas on, olgu see siis kohati feministlik või üheselt ühiskonnakriitiline, vastates aga igal juhul kanoonilisele tõlgendusele. Härra Alvingut me laval ei näe, sest on ta ju ammu surnud, kuid talle ei anta sõna ka mitte ühelgi muul viisil. Kui tegevusse on lisatud kummituslik Tüdruk (Kairi Kivirähk või Keili-Kaisa Eistre või Mailen Kurs), keda Ibseni näidendi originaalis pole, saanuks seda ju soovi korral teha ka teiste puuduvate tegelastega. Ometi viibis Tüdruk pidevalt juures vaimuna, kes ka Mandersi ja Alvingu sõnadele mingit painavat minevikuvarju lisaks looritas.
Samamoodi ei kajastu tekstis otseselt, et Osvaldi (Jan Uuspõld) haigus selliselt progresseerub ning peale tõehetki(?) emaga samuti karikatuursed vormid omandab. Nii Uuspõld kui ka Priit Pedajas tisler Engstrandina, viimase puhul tuleb lisada ka meeldivat elamust üle pika aja nähtud ning huvitavalt lahendatud lavarolli pärast, olid karikatuurselt õnnetud, kuid see-eest sündmusi teise pilguga tõlgendavad ohvrid, kellede pimedam poolus, tisleril näiteks poolpilastuslik suhe Reginaga, peaaegu üldse esile ei tõusnud. Tahtmaks jõuda tavaibsenliku tuumani, saanuks Mandersi sõnarohkust tublisti vähendada, ometi ei olnud seda tehtud. Härra Alvingu allakäigu põhjusi meile ei avata, kõik, mida me teada saame, pärineb proua suust. Küll aga on fookuses tema ja pastori kummaline salaliit, mis natuke teistmoodi lugedes viitab üsna otseselt millelegi enamale kui pelk peresõprus ja selles võtmes annab ka kinnitust naise soovile surnud mehe raha lastekodu ehitusse paigutada ning pastori soovile see maha põletada. Hävitada küll taak, kuid kelle taak?
Samuti lisab see siirust Engstrandi juttudele, mida Manders meelsasti, isegi ennast manipuleerida lastes tunnustama tõttab ning ka paanikat proua murele, et Regine kodunt lahkudes üle käte ei läheks. Jah, vanemate patud nuheldakse laste kätte, kuid kumma vanema patud?
Ei tahtnud, et tõlgendus kuidagi meesšovinistlik välja kukuks (oleks ju Manderski sel juhul veel eriti mitme palgega). Hellwigi lavastuses need kummitused aga nõnda mitut pidi välja joonistusid ning selline ambivalentsus aitas minugi jaoks Ibseni tekstiloome tõelisi ja varjatud kihte meeldivalt avastada.
