Andrus Joonas on jõudnud tunnelisse
Andrus Joonas külvab Pärnu-Tõstamaa maanteel igal suvel idioodi
järjekindlusega romantikat. Paaril esimesel aastal olid tema personaalsed
maanteenäitused sündmused – ikkagi päris originaalne formaat maalikunsti jaoks.
Nüüd on hiigelteostega harjutud ja meedia ei oskagi nagu väga reageerida. Ega
ei olegi vaja. Joonase viimaste aastate maanteemaalid on tegelikult nagu üks
suur teos, millel on ka ajaline mõõde. Üks ja sama lugu areneb edasi. Kuna tegu
on ühe ja sama teosega, siis ei olegi mõtet tast iga aasta pasundada – me ei
kirjuta ju aina lehtedes, et näe, klassiku büst seisab endiselt pargis…
Lugu
ise on järgmine – on seltskond väga abstraktseid tegelasi, kelle küljest on ära
taandatud kõik vähegi ebavajalikud detailid, nagu riided, soengud jms. Alles on
sugutunnused, sest asjaolu, kas keegi on mees või naine, läheb Joonasele korda.
Erinevalt paljudest postmoodsatest kunstnikest ei ole ta mingi androgüün, vaid
tavaline macho, kel on lihtsalt karmi kesta all juhtumisi õrn kunstnikuhing.
See viimane ongi see, mis sunnib romantikat külvama.
Seltskond on oma
mõttemaailma nirvaanassejõudmiseks vajalikul määral tühjendanud ja pürgib
jumala juurde. Mitte mingisse abstraktsesse seisundisse, vaid just nimelt
millegi juurde, mis on seda väärt ja mis on üsna konkreetne. Ta ei ole 100%
inimese sees, ta on suuresti väljaspool. Tal on fatalistlik mõõde – Andrus
Joonas ei usu ega taha ka meid uskuma panna, nagu korraldaksime me kõike ise.
Või sisendaksime endale. Seesmine ja välimine peavad koos tegutsema.
Selle
aasta pildil nimega “Aledoia 56” on tegelased juba üsna kaugele jõudnud. Varem
nägime toimuvat maisest vaatepunktist, praegu tundub tegevus toimuvat mingis
tunnelis – veel ei olda kohal, veel on ees pikk tee, kuid siinpoolsusest on
juba välja astutud.
Aga vaevalt et autol möödakihutaja seda kõike adub.
Kiirustaja näeb siin maali kui sellist, kompat ja värvi. Ja need on Andrus
Joonasel kenasti käpas. Hiljuti käisin Anne Parmasto näitusel
“CherrySherryDelight” ja mõtlesin, et näe, tema on ka suur meister kompa ja
värvi osas, aga neid vahendeid kasutades ei taha ta vägisi midagi kujutada,
mingit sisu edastada. Ja mitte ainult tema. Miks küll?