Andrus Kivirähk "'Mees, kes teadis ussisõnu"'
“Mis vaevab sinu hinge?” tahaks Andrus
Kivirähult küsida. Mis on see valu ja vaev, mis ajab toreda inimese,
suure naljamehe ja jutuvestja, valama 384 leheküljele võitlevat, ja
sellest võitlemisest sageli lausa hüsteeriliselt tattipritsivat
ateismi?
Ja kuidagi ebajärjekindel on autor kogu oma loomingus
– vahel on tal külmking sama reaalne nagu talupoeg, lehm või
kass; teinekord on aga haldjad omakonstrueeritud vaenlased, keda tuleb
arvutiklaviatuuril materdada. Eriti mage mulje jääb võrdlusest
suurteosega “Rehepapp”, mis oli ju eestlasele nina alla torgatud
peegel – vaadake, millised me oleme! – ja sellisena meid
kõiki puudutav. “Mees, kes teadis ussisõnu”
jättis aga punnitatud, vägisi tehtud mulje. Polnud seal ei huumorit
ega satiiri, ladusat jutustust ega kaasahaaravat lugu. Kuigi tuleb tunnistada,
et Põhja Konn ja eriti tiibadega vanaisa olid vägevad tegelased.
Tiibadega vanaisa teadis, et vaenlastele ülevalt alla kirvega
pähevalamine on väga ergonoomiline tegevus. Võimas vanamees,
kelle viha ja vägi oli nii suur, et mõnikord sai ainult kuu peale
kähistades väge välja lasta, muidu oleks võinud
lõhki minna nagu ventiilita aurukatel. Raske arvata, kas mõni
Kivirähu loodud kuju ka meie etnopsüühikasse kargab, aga
vanaisal jätkub selleks power’it küllaga. Nii et ühe
lugeja pettumus raamatus kui sellises ei tähenda mingil juhul soovitust
raamat üldse lugemata jätta. Ei-ei! Lugeja saab näiteks teada,
kes oli Põhja Konn. Jälle üks vägev teadmine.