Marko Mäetamme näitus “Tunded” galeriis Vaal, kuni 24.maini. 

        Kas pole imelik, et mida rohkem on inimestel vaba aega, seda kiirem neil tegelikult on? Kõike tuleb teha jooksujalu, kõigele pihta saada käigupealt. Ja oma sõnumi edastamiseks on ka ainult loetud hetked, nii müügimehel kui kunstnikul. Kel oleks tänapäeval aega tundide kaupa näitusel veeta, pea viltu ja kulm kipras looja mõtet taga ajada? Asja jagamiseks on antud ehk kümme minutit, kui sedagi, ja siis - häid tervit, järgmise korrani! ( Iseasi on muidugi näituste avamised, aga seal mahub tunni aja  sisse ka pärastlõunane veinipaus, kerge eine ja ehk ka väike ärijutt.)

        Selles mõttes on Marko Mäetamm igati moodne ja tänapäevane kunstnik, kellele kuulub kindlasti kaasaegsete kunstisõprade tänu - mida näiteks institutsionaalne kunstisõber Hansapank viimasel väljapanekul  Zelluloosi Vaal-galeriis väljendas ka 50 000 krooniga.

        Oma seekordsel näitusel väisab kunstnik lapsepõlve, kust ju oleme võetud kõik ja kuhu me paraku kunagi tagasi ei saa. Ja mis ometi meenutab end aeg-ajalt end kummalise teravusega, on see siis sentimentaalne-magus tunne (kaisukaru, lastelaulud), ebamäärased hirmud (matused, kuhu miskipärast tingimata lapsed kaasa võeti) või teismelist ehmatanud esimesed seksuaalfantaasiad. Imelik on ehk ainult see, et selliseid kõrvaltähtsaid asju - peatähtsad olid ju ometi koolitükid, mängud, sport- me veel vanuigi kaasas tassime! Mida mäletamisväärset saab täiskasvanud mehel ometi olla unenäol naabritädi seelikualusest, ja ometi ei ole kunstnik selle üle imestamises üksi. Miks ängistab suurt meest endiselt mõte veretõppe surnud koolivenna matustest, kus klassijuhataja kirstu viitega tunnistuse kaasa pani?

         Kes aja poolest rikas, loeb Freudi ja saab targemaks. Aga kümme minutit Marko Mäetamme näitusel läheb ka asja ette. Saad teada, et sa pole üksi asjas, kus tahaksid seda olla.