„Anna mulle vabadus“ - liigutav seiklus, mis väärib kaasategemist
Sügistalviselt jaheda ja halli Milwaukee tänavatel invataksoga ringi uhava Vici kaootilise tööpäeva kaudu maalib vene päritolu filmitegija Kirill Mihhanovski vaatajatele elava ja elulise pildi värvikatest karakteritest. Nendest, kes kahjuks enamasti kinokunsti valgusvihust välja jäävad.
Suuresti Mihhanovski enda elul põhinev „Anna mulle vabadus“ pakub eripärast, ausat ja vahetut kogemust, kasutades naturalistliku sotsiaaldraama vürtsitamiseks kohati naiivset siirust, näpuotsaga nihilismi ja suisa sürrealismi ning segades julgelt kokku sentimentaalsust, progressiivsust, imalust, akuutseid sotsiaalpoliitilisi ja -majanduslikke küsimusi rassismist ja segregatsioonist seksismini. Üha jaburamatest äpardustest koosnev küüdisõit oleks kohati rabavalt naljakas või kohati trööstitult nukker, kui see ei oleks nii eluline.
Nagu Mooses juhib Vic oma rahvast praegusaegses USA Kesk-Lääne äärelinnas vabaduse poole, tee kulgemas päevavalgest ööpimedusse, kuid erinevalt kihutamist ja mõlkimist visalt välja kannatavast taksost kipub filmi jõud võrdlemisi pika kestuse jooksul raugema ning sihtpunkti veeretakse vaid aurude peal. Ent siis kosutab läbiraputatud vaatajat Bon Iveri südamlik pala „Holocene“ ning näib, et maailmas on siiski veel helgust. Ja ehkki küsimus, miks on meid sellele teekonnale kaasa võetud, jääb selge vastuseta, on tegemist äärmiselt meeleoluka ja liigutava seiklusega, mis väärib kaasa tegemist.
Kinodes alates 9. augustist.