"Anne Franki päevik 12. juuni – 1. august 1944. Tagakoda". Koostanud Otto Frank ja Mirjam Pressler. Tõlkinud Vahur Aabrams. Kirjastus Tänapäev. 349 lk.

esti raamatupoodidesse on ilmunud koonduslaagris huk­ku­nud juudi tütarlapse Anne Franki (1929–45) päeviku uus tõlge. Tegemist ei ole järjekordse kor­dus­trükiga, vaid originaaltõlkega. Teos, millest tõlge on tehtud, ilmus esi­mest korda 1991. aastal, koostajaks saksa kirjanik Mirjam Pressler ja Anne isa Otto Frank (kes oli sel­leks ajaks küll juba kümme aastat surnud). Raamatu aluseks on Hollandi Sõjadokumentatsiooni Insti­tuudi poolt 1986. aas­tal välja antud Anne Franki päevikute teaduslik väljaanne. Sel­les on paralleelselt ära toodud Anne autentne päevik, tema poolt ümberkirjutatud ja parandatud päevik ning 1947. aas­tal Hollandis ilmunud raamat "Het achterhuis", milles olid oma korrektuurid teinud nii Otto Frank kui kirjastus. Raamatus käsitletakse ka Frankide perekonna ajalugu, elu taga­kojas, arreteerimist, reetmist, samuti on kokkuvõtvalt ära toodud Anne Franki käekirja, tindi ja paberi ekspertiisi tulemused.

Selle kriitilise väljaande põhjal koostas Mirjam Pressler Anne Franki Fondi (Basel) tellimusel uue, põhjalikuma "Tagakoja". Raamatut on reklaamitud kui lõplikku väljaannet (definitive edition), kuid David Barnow Hollandi Sõjadokumentatsiooni Instituudist küsib oma raamatus Anne Frankist: kas seitsmekümne aasta pärast, kui need autoriõigused enam ei kehti, ilmub uus lõplik väljaanne? Küsimus on õigustatud, sest praegugi ei ole kõik Anne ülestähendused kaante vahele jõudnud.

Anne Franki nimi on tuntud kogu maailmas, tema päevikut on tõlgitud 60 keelde, kuid eestlastele on ta seni­maani siiski suhteliselt tundmatuks jäänud hoolimata sel­lest, et tema päeviku esimene tõlge eesti keelde ilmus juba 1958. aas­tal (tõlkijaks Oskar Kuningas; see väljaanne leidub ka Anne Franki muuseumis). See oli tehtud saksakeelse tõlke põhjal, mille kohta isegi Otto Frank hiljem negatiivse hinnangu andis, öeldes, et tõlkija ei ole tabanud Anne nooruslikku stiili ning on teinud kõige lihtlabasemaid tõlkevigu. Kummalisel kombel ei leia me ka uue tõlke tiitellehelt märget selle kohta, et tegu on tõlkega hollandi keelest.

Raamatu esikaas tekitab mõningat kummastust. Kes on autor? Mis on siin pealkiri? Lugedes andmeid originaali kohta, näeme, et hollandi­keelne väljaanne tunnistab Anne Franki autorlust. Eestikeelne "Anne Franki päevik" aga taandab autori subjektist objektiks.

Tõlke kohta saab öelda vaid kii­du­sõnu, see on ladus, hoogne, mah­lakas. Küll aga tundub, et raa­matu lõpus olevad "Sellest raa­matust" ja "Järelsõna" on omavahel kohad vahetanud. Loogilisem olnuks, et pärast viimast päevikusissekannet saab lugeja ülevaate asjaosaliste saatusest. Järelsõna ise on ilmselt otse üle võetud originaalist. Näiteks peatutakse vaid põgusalt reetmise teemal, kuigi vahepeal on selgunud uusi asjaolusid. Samuti on vale fakt, et Miep Gies elab koos abikaasaga en­diselt Amsterdamis (Jan Gies suri 26. jaanuaril 1993 – seega juba kümme aastat tagasi!).

Uue tõlke väljaandmine Eestis on hästi ajastatud: juutlusest ja holokaustist on meedias saanud kuum teema. Möödunud aastal rändas mööda Eestit näitus "Anne Franki lugu", mis sai teoks Anne Franki Fondi (Amsterdam) ja Jaan Tõnissoni Instituudi koostöös, Anne Franki päeviku põhjal tehtud filmi on Eesti telekanalid näidanud mitu korda. Vahest suudab Anne Franki päevik holokausti-teemat eestlastele lähemale tuua? Kindlasti on lihtsam samastuda ühe indiviidiga kui kuue miljoni hukkunud juudiga. Armastus, kurbus, rõõm, vihkamine lootus, meeleheide – sellest räägib Anne Franki päevik. Need tunded ei tohiks võõrad olla kellelegi.

Anne Frankist on paljude ini­meste jaoks saanud müüt. Selle­le on kaasa aidanud skandaalid päeviku ehtsuse ümber, filmid, teatritükk, erinevad biograafiad ja käsitlused. Ka sellepärast tasub seda raamatut lugeda – et müüdist saaks jälle tüdruk.