Kätlin Kaldmaa on igatahes teinud stiilipuhta ja nauditava tõlke. Lugejal on võimalik natukesekski põgeneda “vanasse” kirjastiili, kus üllatavalt palju üldisi epiteete, nagu ilus, õilis jms. Mitte et nende sõnade kasutamises halba oleks, aga küllap ollakse harjunud natuke täpsemate kirjeldustega nii vaimu kui ihu kohta... Eks muidugi kergeid kahtlusi tekitab, kuis ometi täiuslikule inimesele nii nöökiv saatus osaks saab, kuid tuleb arvestada sellegagi, et tol ajal oli ehk ideaalse isiku mõiste hoopis teistsugune kui praegusel ajal.


Igatahes on tegu ühe huvitava ja kergesti loetava kirjatükiga, mis mõistagi sunnib praeguses masuhetkes mõtlema, et ehk polegi meil nii hull olukord kui mustadel orjadel või meie endi esiisadel.