HETK PROOVISAALIST: Nafta-ajastu tragikoomilist ümbersaamist esitavad No-teatris Jaak Prints, Kristjan Sarv, Mirtel Pohla ja Tambet Tuisk. Pildilt puudub näitleja Gert Raudsep. Tiit Ojasoo

"Miks nafta?!" küsite. Aga sellepärast, et kaks Eesti avangardteatri juhti said suvel mere ääres kokku ja selgus, et mõlemad mõtlevad ühest asjast… naftast! Ja nüüd ongi Von Krahli teatris esietendumas Mozarti "Võluflööt" (alkeemiline tragöödia laulude ja tantsudega, kus tegevus algab "pärast sõda". Millist sõda, küsin Peetrilt. "Pärast viimast," vastab ta filosoofiliselt.)

Tiit Ojasoo aga on Odin-teatri vaimus pannud oma lavastuse nimeks lakoonilise "Nafta!", hüüumärgiga mõistagi. Ja kui "Võluflöödi" puhul on nafta vaid taustateemaks – on ta ju omamoodi selle progressiajastu sümboliks, mille lõpule me läheneme ja millest "Võluflööt" räägibki. No teater tegeleb otsapidi vandenõuteooriate, maailmapoliitika ja samal ajal igaüht isiklikult puudutavate küsimustega – ehk siis, hüsteeriline ohudraama "Nafta!" räägib elu võimalikkusest "enne ja pärast". Muusikali võtmes.

Nafta lõppemisest on räägitud juba aastakümneid, aga kuna kogu Lääne tsivilisatsiooni heaolu põhineb odava nafta pumpamisel, on need hoiatavad hääled kiiresti summutatud igasuguste libateooriatega. Marek, räägi ära, mis see on, millega inimeste valvsust uinutatakse?

Marek: Kõige lihtsam müüt on see, et … vaadake, alates 30ndatest, kui Pärsia lahest naftat leiti, on neid leiukohti aina juurde tulnud, ja küllap tuleb veelgi. Satelliidid näitavad muidugi, et neid uusi kohti ei ole lõpmata palju, ning tõsi on see, et 40 aasta pärast on needki tühjaks pumbatud. Teine naljakam teooria aga väidab, et sellised tillukesed mikroorganismid sügaval maapõues toodavad naftat pidevalt juurde. Et pumpad aga pealt ära ja muudkui tuleb lisa. "Päkapikkudega" tuleb häid suhteid hoida ja kõik on korras.

Mõistagi, müüdid tekivad ikka mõnusast teadmatusest. Reaalsus on see, et USA laborites käib juba pikemat aega vilgas alternatiivkütuste sünteesimine. Nad on probleemist teadlikud ja tegutsevad. Meie õnnetus on selles, et me tilbendame mingi väärettekujutuse otsas, et kõik on korras ja mitte midagi ei juhtu. Suurriigid vähemalt vaevuvad alternatiive otsima. Meie istume ja ootame.

Peeter: Eks see tuleneb sellest, et abstraktsete ohtudega poliitikud ei tegele. Abstraktsete ohtudega tegelemine tähendab ebapopulaarseid otsuseid ja ettepanekuid. Ja muidugi taandub kõik valitsevale tõele – et turg on see, mis kõik paika paneb.

Tiit: See on see piimapoe loogika, millest sa, Marek, mulle rääkisid. Et kõik ütlevad, et alternatiivsed energiaallikad ja öko jne, et see on liiga kallis. Et kasutame ikka neid asju, mis ei ole kallid. Samal ajal on ju selge, et tulevikku aimates pole võimalik öelda, kas on kallis või odav.

Pärast New Orleansi tragöödiat, kui bensuhind ikkagi lakke läks, on meedias aina rohkem nafta lõppemisest rääkima hakatud. Etenduse jaoks materjali korjates imestasin, kui paljud Inglise ajakirjanikud – just nimelt ajakirjanikud, mitte mingid rohelise mõtlemise ruuporid – räägivad täpselt sama juttu, mis Strandberg Eestis, kes siinsete jaoks kõlab nagu ökoterrorist.

Marek: Ega see ühiskonnas juurdunud mõtteviisi muutmine üleöö ei käi. Võtame või ökomaja. Kui me sellest esimest korda kirjutama hakkasime, siis süljati umbes nii, et mis see muud on kui üks haisev saviplönn, seapõis ees jne. Aga kui esimese hooga ei heitu, kui sind hulluks hüütakse, ja jätkad vaikselt... Siis leidub ka järgijaid, kes tahavad oma kogemust jagada ja oma uhkust väljendada. "Sülgamine" tuleb ära kannatada.

Kooskõla seisneb mitmekülgsuse sallimises. Ei ole võimalik, et keegi kuskil laua taga mõtleb välja vandenõu, et korraldada maailmas midagi ümber, edastada teistsugust sõnumit. Nii see ei käi.

Peeter: Tean omast käest, et inimeste arusaamad muutuvad suhteliselt kiiresti. Ja eks meie kui kunstnike asi ole seda kõike (aktuaalseid ühiskondlikke probleeme – M.T.) ju võimendada. Sest miks me üldse muidu toimetame? Sest miks me muidu varastame inimese elust tunni, kaks, vahest isegi kolm...

Aga kas selle kõige juures pole oht muutuda targutavaks, et tulge nüüd ja vaadake, mis saab, meie teame, meil on valem ja ravi ja lahendused?

Peeter: Nojah, ikka on oht. Üks variant ongi lihtsalt keerata üle võlli, ja targutada, täiega. Aga ükskõik, on see kõneleja siis teater või muu institutsioon... kui on tegemist nähtusega, kus väärtustatakse tänases päevas olulisi küsimusi, siis need omakorda moodustavad konteksti, mis peaks tasakaalustama vale hulka. Vastutus ühiskonna ees, oma aja, iseenda, oma laste jne ees, peakski väljenduma niisugustes majakates, tugipunktides. Aina rohkem tundub mulle, et inimeste arusaam maailmast moodustubki just selliste tugipunktide kaudu. Jumala pärast, olgu see siis üks söögikoht, virtuaalne keskkond või kas või teater. Teed oma valikud küll ise, aga võid usaldada, et nende tõde on usaldusväärne. Nad ei valeta, või vähemalt üritavad seda mitte teha.

See miski, mis õhus on, nagu mingi revolutsiooniline ajastu vahetus – sellises horisontaalses vormis see ilmselt saabki olema. Ma ei usu, et tuleb Roheline Partei võimule ja hakkame käsu korras teistmoodi elama. Pealegi, mul ei ole ka erilist usku sellesse rohelisse parteisse. Sest paratamatult, kui sa lähed väljakule, kus kõik mängivad vutti või ragbit, siis sa ei saa seal hakata tennist mängima.

Marek: Vale märk on muutunud väga tavaliseks, teda on raske ära tunda. Aga kui kas või Eesti Ekspress loobuks ühel hetkel näiteks kriitkaantest – et ärge muretsege, pilt on natuke udusem, aga vähemalt on loodussõbralik, siis oleks see tugev signaal. Hoolimatu toimimise ja tarbimise märke on praegu nii palju rohkem kui säästliku käitumise märke. (Võtkem või George W. Bush, kes kutsus oma viimases pöördumises rahvast säästmisele, sõitis aga kohale eralennuki, saatelennuki ja pool teed veel kopteriga jne. Saatmas 15 musta džiipi – M.T.)

Tiit: Mis mind üles kütab, on olukorra lootusetus. Mina kui üksikisik võin püüda midagi muuta, aga sellest ei muutu globaalses mõttes mitte tuhkagi. Piisab mul korraks New Yorki sattuda, kui ma saan aru, et see, kui mina prindin paberi mõlemale poolele, on täiesti mõttetu.

Peeter: Oot, mis mõttes ei muuda, nii ju muudadki. Sest sina ju oled oma maailma keskel. Sina prindid kahele poole. Kas sa ei arva, et see, et kui sina kahele poole prindid, siis niisugune teadvustatud tarbimine peaks kajastuma selles metsas, mis taamal, on ehk natuke liiga äkiline loota, või mis?

Tiit: Seda muidugi. Aga see ülesanne tundub nii suur, see mõtteviisi muutmine… Majas, kus ma elan, pandi kaks aastat tagasi hariliku prügikonteineri kõrvale spetsiaalselt paberi kogumise jaoks mõeldud prügikast. Ja iga kord, kui ma prügi välja viin, näen ma, et keegi on juhmilt visanud vanad ajalehed ikka harilikku prügikasti. Inimesed, kas te ei oska lugeda, või mis teil viga on?

Peeter: Minul küll ei ole seda usku, et väljaspool iseennast olevat maailma saaks kuidagi käsu korras muuta. See, mida me iga päev teeme, see ongi see maailm, mida me muudame. Maailm, mida sa saad korraldada, on see, milles sa ise oled. Ja nii see käibki.

Mis siis ikka, minge teatrisse. "Nafta" esietendub No-teatris 11. veebruaril ja Võluflööt Von Krahlis 8. märtsil.

Täistuuridel allamäge

180 miljardit aastat tagasi settis plankton hiidmere põhja, segunes seal taimsete setetega ning ootas oma aega. Nüüd oleme me kütnud ära enamiku sellest looduslikust energiavarust, kõrvalmõjuna seisame silmitsi kliima soojenemisest tuleneva looduse kättemaksuga.

Mis viib ju mõttele, et väga tore, kui nafta lõpeb ja biokütused üha enam turgu hõivavad, sest suhkruroog või nisu või riis või raps või mais või päevalill kujutavad endast energiat, mis kasutab taastekkimisel ära süsihappegaasi, mis tema põlemisel paratamatult atmosfääri satub. Nii et, uue ja puhtama elu nimel, lõpp naftale!

Täna on sukad me jalas, närimiskumm põses, kilekott käe otsas, nailonjopp seljas, asfalt jalgade all kõik ühel või teisel moel toornaftast toodetud. Rääkimata siis kummist, värvidest, plastist, väetistest, kosmeetikast jne.

Aga kõige suurem osa naftast läheb ikkagi kütteks – ja see on see, mille pärast hiigelkorporatsioonid, nagu Shell, British Petroleum, Lukoil jt, pead valutavad. Ja suurriikide juhid sõdu kuulutavad. Sest rohkem kui kunagi varem hoiatavad teadlased odava nafta (s.t suured maardlad, lihtne pumbata, lühike maa transportida) lõppemise eest.

Juba seitsmekümnendatel tutvustatud termin "peak oil" (C. J. Campbell) kõmiseb ohtlikult ning tähendab sisuliselt naftatootmise haripunkti, kust edasi on regress ehk allamäge minek.

USA tarbib iga päev 20 miljonit gallonit naftat. Seda on ligikaudu 40 protsenti kogu maailma tarbimismahust. 70ndatel tabas Ameerikat esimene ehmatus, kui kraanid koomale keerati. Aga kraanid saab lahti keerata, teine lugu on see, kui kraanist enam tilkagi ei tule. Võibolla on veel kuskil keegi, kes tõesti usub, et Bush läks Iraaki demokraatiat ja vabadust kaitsma. Nojah, tegelikult läkski, sest Lääne demokraatia aluseks ongi ju odava nafta olemasolu. Ja kontroll Iraagi naftaväljade üle aitab sel "demokraatial" ning ainumõeldavaks tembeldatud elustandardil veel natuke aega püsida. On päästerõngas optimistlike ennustuste järgi veel paarikümneks aastaks.

20 aasta pärast vaatame Iraagi sõjale tagasi kui esimesele naftasõjale, rahvusvahelised pinged kasvavad. Tõsised elustiilimuutused ootavad meid alles ees. Sest mis iganes alternatiivne energia ei asenda odavat "musta kulda". (vt. BBC dokumentaalfilm "The War For Oil".)

Ajal, mil Eesti rannikualade tuhanded musta kullaga kaetud linnud lähevad otseteed mustade kilekottide paradiisi (sellestsamast naftast toodetud), on üks ring jälle täis. Naftast oled sa võetud, ja naftaks pead sa saama.