13.09.2007, 00:00
ÄRA LOE: Epp Annus "'Sina, Matilda"'
Epp Annus “Sina, Matilda”
Tuum, 2007. 160 lk.
Kui tähed trükitakse, järelikult on neid kellelegi tarvis. Kas või meeleheitel koduperenaistele.
Edasi räägin tsitaatide keeles, esimese allikaks Apollo kodulehekülg: “Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub “Kaunitari ja Koletise” muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisiti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Tegemist ei ole lihtsa allegooriaga, romaan tõstatab mitmeid psühholoogilisi ja filosoofilisi probleeme ja paneb mõtlema inimese teadvuses valitsevate klišeede üle. Teemaks armastuse olemus ja selle kadumine, armastatu muutumine, ükskõiksus, saatus ja inimese ülesanded elus.”
Kas pole mitte kaunis see? Olgu nenditud, et raamatu sisu on oma tutvustusega täielikus ja harmoonilises kooskõlas. Tekstinäide suvalisest kohast (lk 63): “Siis oligi ainult üks viimane õieleht jäänud. Jäin seda vaatama, seal ta on, vastus, kas ei või jaa – ainult et mina pole midagi küsinud. Miks siis üldse raisata ära lilleelu?” Jätkan (lk 96): “Miks ta kiskus ära selle kroonlehe mu küljest? Miks ta jättis mind metsa üksinda? Miks ta tassis mu tagasi siia lossi?” Ja veel (lk 111): “Mis juhtus? Ma tahtsin ju aidata, mina pole süüdi, oleksin tahtnud hüüda.
Aga kellele? Milles süüdi?” Küsimused, aina küsimused...
Kirjastus Tuuma kodulehekülg seletab: “Romaan on kirjutatud väljapeetud, võiks öelda lausa maneristlikus stiilis.” Kirjutan kahe käega alla. Sellist peetust ja manerismi kohtab harva.
Iseennast tutvustab kirjastus aga nõnda: “Tuuma tunnusmärgiks on alati olnud kvaliteet, mitte kvantiteet --- Eesmärgiks on kirjastada teoseid, mis jäävad eesti kirjanduse ajalukku püsima.”
Jah, tõesti. Sedapuhku näiteks on Tuum pidanud vajalikuks üllitada emopiibli. Palju õnne!
Tuum, 2007. 160 lk.
Kui tähed trükitakse, järelikult on neid kellelegi tarvis. Kas või meeleheitel koduperenaistele.
Edasi räägin tsitaatide keeles, esimese allikaks Apollo kodulehekülg: “Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub “Kaunitari ja Koletise” muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisiti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Tegemist ei ole lihtsa allegooriaga, romaan tõstatab mitmeid psühholoogilisi ja filosoofilisi probleeme ja paneb mõtlema inimese teadvuses valitsevate klišeede üle. Teemaks armastuse olemus ja selle kadumine, armastatu muutumine, ükskõiksus, saatus ja inimese ülesanded elus.”
Kas pole mitte kaunis see? Olgu nenditud, et raamatu sisu on oma tutvustusega täielikus ja harmoonilises kooskõlas. Tekstinäide suvalisest kohast (lk 63): “Siis oligi ainult üks viimane õieleht jäänud. Jäin seda vaatama, seal ta on, vastus, kas ei või jaa – ainult et mina pole midagi küsinud. Miks siis üldse raisata ära lilleelu?” Jätkan (lk 96): “Miks ta kiskus ära selle kroonlehe mu küljest? Miks ta jättis mind metsa üksinda? Miks ta tassis mu tagasi siia lossi?” Ja veel (lk 111): “Mis juhtus? Ma tahtsin ju aidata, mina pole süüdi, oleksin tahtnud hüüda.
Aga kellele? Milles süüdi?” Küsimused, aina küsimused...
Kirjastus Tuuma kodulehekülg seletab: “Romaan on kirjutatud väljapeetud, võiks öelda lausa maneristlikus stiilis.” Kirjutan kahe käega alla. Sellist peetust ja manerismi kohtab harva.
Iseennast tutvustab kirjastus aga nõnda: “Tuuma tunnusmärgiks on alati olnud kvaliteet, mitte kvantiteet --- Eesmärgiks on kirjastada teoseid, mis jäävad eesti kirjanduse ajalukku püsima.”
Jah, tõesti. Sedapuhku näiteks on Tuum pidanud vajalikuks üllitada emopiibli. Palju õnne!