“Peaaegu geenius ehk

Schrödingeri kassi otsimas”

Atlex, 2008. 240 lk.


See, et üks välis-eesti daam on otsustanud kirjutada noorteka, mis algab sõnadega: “Kui Aapo isaga koolimaija jõudis... “ kõlab igatahes kurjakuulutavalt. Rootsi-eesti autor üritab targa positsioonilt noori õpetada, neid ilmselgelt alahinnates.


Tulemus ei aja mitte haigutama, vaid hoopis karvad turri. No miks on vaja tuhat korda korrata, et inimese põhiolemus pole viimase saja aasta jooksul muutunud?


Lutsu “Kevade” näib autori jaoks omavat sarnast tähtsust ja tähendust nagu tõsiusklike jaoks Piibel – Nõu ei väsi tegelasi ja sündmustikku tsiteerimast, võrdlemast, kõrvutamast.


“Lase nüüd üks polka, ma lähen Aapo girlfrendiga tantsima,” hõikas Totz Veiderile. Lisaks mõned fuck off-id jms, mis antud kontekstis ja autori suust kõlavad kõike muud kui usutavalt. On selge, et proua Nõu ei räägi nii, vaid teeb pingutusi, et noortele peale minna.


Lisaks igihaljale “Kevade” teemale on Nõu raamatusse pikkinud kaasaegse Rootsi ühiskonna probleeme nagu neegripoiss Zaki kiusamise, vene uus-immigrantide nahhaalsus jne. Ikka sellise tädiliku õpetava nurga alt.


Suurte kääride abil oleks siit saanud loetava lühijutu. Kõiges selles, mis Arrebo mõisas Schödingeri kassi ja Pavlovi koera ümber toimub, on isegi mingi iva, aga vaevalt hakkab see välja kooruma, kui taas sõidavad kusagilt sisse Totz ja Teele.