Areeni aasta filmid 2007
1. “Sügisball”
R: Veiko
Õunpuu
Eesti 2007
“Sügisballis” on
hommikusassis pea, nutetud silmade, ahastusgrimassi, rahuldusohke,
lõunapausil kiiruga tõmmatud sigareti, vildist toasussi ilu.
Inimlikku ilu.
Boonuseks on see, et kohati saab südamest naerda.
Süsimust komöödia ikkagi. Finaal tõstab lootuselipu
masti. Aitab, korjame põranda pudelitest puhtaks, pühime
närbunud nelgid prügikasti, ja lähme eluga edasi. Grammike
väärikust on veel alles. Selle peale annab ehitada.” (Margit
Tõnson Areen, 13. september 2007)
Veiko Õunpuu ja produtsent
Katrin Kissa tegelevad juba järgmise filmiga – “Püha
Tõnu kiusamine” on plaanide järgi komöödia
“nooremasse keskikka ja jõukamasse tuludetsiili jõudnud
mehest, kes hakkab tegelema moraaliküsimusega. Kahjuks ei ole sootsium
eetilisteks otsinguteks sobilik ja Tõnu kaotab oma närvid ning
materiaalse heaolu.”
Festivalid ja auhinnad: Venezia (Orizzonti
peapreemia), Thessaloniki (parim režissöör), Portugalis European Film
Festival Estoril (žürii eripreemia), Marrakechi (grand prix), PÖFF
(kuus auhinda, sh parim Eesti film, Euraasia programmis parim naisnäitleja
Maarja Jakobson).
2. “The Darjeeling
Limited”
R: Wes Anderson
USA 2007
Lugu
iseenesest on väga lihtne: kolm venda reisivad Indiasse, et seal oma
suhteid klaarida. Kuid 38aastasel ameerika režissööril Wes Andersonil
(“Mereelu Steve Zissou seltsis”, “Tenenbaumid”) on
omadus, mida põlgavad ühtviisi nii
(post)modernistlikud snobistid kui laiad rahvahulgad. Ta nimelt
paistab siiralt armastavat inimesi ja tal on olemas positiivne programm. Pole
viha, vägivalda, moraalitsemist ega krudisevat
psühhoanalüüsi. Meid ümbritsevad veidi omapärased,
nukrad, kuid entusiastlikud ja head tüübid. See on üks
südamlikumaid, sõbralikumaid ja samas spirituaalsemaid filme, mida
ma näinud olen. Film, mille juured küll peitumas Jean Renoir’
poeetilises realismis, eendub oma laadilt kõigest, mis
väärikalt heamaitseline või hästi müüv. Siin
pole “korralikult” läbi töötatud lugu ja kui saab
nalja, siis nii irdset, et kõik naeravad erinevate momentide üle.
Vitamiinisüst kogu aastaks ja kui sinus veel inimest on, siis ilmselt ka
kauemaks. (Rain Tolk)
8. veebruarist Eesti kinolevis.
3. “Tuukrikell ja liblikas / Le Scaphandre et le
papillon”
R: Julien Schnabel
Prantsusmaa-USA 2007
“Festivali (Karlovy Vary – Toim.) tipuks jäi minu jaoks
hoopis võistlusväline Julian Schnabeli (“Basquiat”)
film “Tuukrikell ja liblikas”, mis põhineb Prantsuse
Elle’i kunagise peatoimetaja Jean-Dominique Bauby
“kirjutatud” bestselleril.
Insuldi järel oma kehasse
lõksu jäänud halvatud mees (Mathieu Amalric) saab maailmaga
suhelda vaid vasakut silma pilgutades – “jah” on üks
pilgutus, “ei” kaks pilgutust. Pühendunud meedikute visadus
viib sinnani, et valju häälega tähestikku ette lugedes ja mehe
pilgutusi jälgides hakkavad moodustuma sõnad ja laused –
vaevaliselt, aga siiski. Ja neis lauseis on jätkuvalt
elurõõmu, aga ka allaandmist, võitlust, armastust,
kurbust, kirge... Tõeline kinematograafiline meistriteos.” (Margit
Tõnson Areen, 12. juuli 2007)
Auhinnad: Cannes (parim lavastaja).
8. veebruarist Kinos Sõprus.
4. “4 kuud,
3 nädalat,
2 päeva / 4 luni, 3 sap
tamani si 2 zile”
R: Cristian Mungiu
Rumeenia
2007
“Film viib 1987. aasta kommunistlikku Rumeeniasse, kus
abort oli keelustatud, ning hargneb peamiselt ühes hotellitoas, kus kaks
sõbrannat anuvad meesarsti ühele neist aborti tegema. Ei mingeid
ülepaisutatud emotsioone ega selgitusenõudmisi –
“patsient on kuningas” ei võinud siis kellelegi pähegi
tulla. Operaator Oleg Mutu (filmis üles ka “Härra Lazarescu
surma”) ülipikad kaadrid, paigalseisev kaamera ja keskplaanid
rõhutavad tunnet, et ka vaatajal pole kuhugi pääsu. Surutud
atmosfäär, raseda tüdruku vaikne, vähimagi
eneseteadlikkuseta hääl annab aimduse, mida pidid tundma need
tuhanded naised, kes illegaalsete abortide tagajärjel surid.” (Grete
Nootre, PÖFFi leht, 3. detsember 2007)
Auhinnad: Cannes (Kuldne
Palmioks, FIPRESCI), Euroopa Filmiakadeemia parim film ja parim lavastaja,
Stockholm (parim film ja parim naispeaosa), San Sebastian (FIPRESCI aasta
film).
5. “Teiste elu / Das Leben der
Anderen”
R: Florian Henckel von Donnersmarck
Saksamaa
2006
“Stasi agent, hauptman Gerd Wiesler (sel suvel
vähki surnud näitleja Ulrich Mühe hiilgeroll) treenib nuhke, ei
lahku kunagi ülekuulamistoast ilma ülestunnistuseta, ei söö
ega maga, kui on vaja kellegi eraelu pealt kuulata. Ta on eesmärgile
suunatud tegutseja, kuniks... Kuniks selgub, et ta on sattunud isikliku
kättemaksu teenriks – ta peab leidma ühe armastatud ja
riigitruu kirjaniku tegevusest midagi riigivastast, sest kultuuriminister
ihaldab ise käed külge ajada kirjaniku elukaaslasele, kaunile
näitlejannale. Ja Wiesler hakkab sekkuma.
Küsimus on selles, kas
inimesed muutuvad. Donnersmarck on natuke isegi liiga robustne ja puust ja
punaseks tegev – on näha, et lavastaja soov on valusa
lähiajaloo ebainimlikkus kindla peale kohale tuua. Ju on see üks
põhjus, miks peale Wiesleri ei toimu dramaturgilist metamorfoosi mitte
kellegi teisega.” (Margit Tõnson Areen, 20. september 2007)
Auhinnad: Parima võõrkeelse filmi Oscar, parim Euroopa film
2006.
6. “Jonathan Austraaliast”
R: Sulev
Keedus
Eesti 2007
“Tõsielufilmi “Jonathan
Austraaliast” esilinastuse puhul puhkes ajakirjanduses diskussioon eesti
rahva allakäigust ja eestlastest kui väljasuremisele
määratud hõimust. Esitati küsimusi autorite eetilisuse
kohta, et kas ikka võib filmis niiviisi näidata purjus inimesi.
Elumurede all koormas mustjalalased ei kurda, kuid nad nagu ootaksid abi ja
lohutust kusagilt mujalt, oma unistuste täitumist väljaspool ennast.
Nad ootavad valget laeva. Film täheldab, et olgu sa eestlane või
sakslane või keegi kolmas, ei oska sa elada. Ikka tundub, et õnne
toob meie õuele keegi teine. Ikka arvame, et see õige ja
päris elu on kusagil mujal. Siiras pihtimuslik jutt sunnib
kinokülastajat ootamatu vaatenurga alt nägema iseenda suuri unistusi.
Üks eesti paremaid tõsielufilme.” (Jaan Ruus, TV-ekspress,
27. september 2007)
7. “Mees Londonist / A London
Férfi”
R: Béla Tarr
Ungari-Prantsuse-Saksamaa
2007
“Sadamas töötav raudteelane näeb aknast
kahte vaidlevat meest. Kes nad on ja mille üle vaidlevad, jääb
müsteeriumiks. Üks tõukab teise vette. Sadamavaht läheb
kai äärde ja õngitseb välja uppunu kohvri. Kohvris on
raha. Palju raha. Räsitud hingega mees vaatab vaikides raha. Hingepiin
algab! Mõelge siit ise edasi.
Eelnevalt kirjeldatud episoodiga
algab ungarlase Béla Tarri (kuulsa
7tunnise mammutfilmi “Saatana tango” autor) “Mees
Londonist”. See esimene episood kestab pool tundi ja mahub umbes
kümnesse kaadrisse. Jah, te kuulsite õigesti – 10sse!
“Kodaki 300meetrine, 11minutine filmirull on tsensuuri alaliik,”
naeris Tarr ühes intervjuus. Aeglus ja pikad kaadrid on tema
meistrimärgid. See kahetunnine teos on “Saatana tango”
kõrval nagu kinematograafiline tikuvõileib.” (Laur
Kaunissaare, PÖFFi leht, 3. detsember 2007)
8.
– 9. “Paabel/Babel”
R: Alejandro González
Iñárritu
USA-Mehhiko 2006
“Kolmas
moment, millest tahaks rääkida, on Iñárritu
filosoofiline lähtepunkt, mis tiirleb ümber jõu, mida
nimetatakse vastavalt maitsele Jumalaks, saatuseks või juhuseks. Seda
võiks kokku võtta Susana (Vanessa Bauche) tsitaadiga
“Amores Perrosest”: “Et Jumalat naerma ajada, räägi
talle oma plaanidest.” Inimesed elavad teadmisega, et ühel
päeval peab surema, ja kogu tants käib selle ümber: peitutakse
elu eest või rebitakse see lõhki, otsitakse kramplikult
küsimusi ja vastuseid, püütakse planeerida iga hetke oma elust.
Triloogias näidatud lood aga nagu vihjaksid, et võib-olla polegi
sellel rabele misel mõtet. Elu läheb ikka nii, nagu ta läheb,
ja surma saab oma elu määravaks teguriks valida vaid igaüks
ise.” (Maria Ulfsak-Šeripova Areen, 18. jaanuar 2007)
Auhinnad: 2006. aasta parim film (Kuldgloobus), Cannes (parim lavastaja).
8. – 9. “Grindhouse: Surmakindel / Death
Proof”
R: Quentin Tarantino
USA 2007
“Kurt
Russelli kehastatud Kaskadöör Mike peksab kaine peaga diipi, kaamera
puhkab Jungle Julie (Sydney Tamiia Poitier) varvastel jalafetišiga
vaatajate jaoks orgastiliselt kaua, girl-power’it pritsivad
sõbrantsid mahvivad kanepit ja lobisevad elulistest asjadest – kes
keda paneb ja kuidas oli. Ühedimensioonilised mehepojad üritavad
piigadele kätt pükstesse ajada, aga see ei ole teps mitte see film.
Kitsarinnaline ja ajaloota autohull valge ameeriklane – tema kallal
nokib (aga teda samal ajal ikkagi ka imetledes) Tarantino täpselt
samasuguse hüperreaalse rõõmuga, nagu Kaskadöör
Mike oma ohvreid surnuks sõidab.” (Margit Tõnson Areen, 28.
juuni 2007)
10.–11. “Ükskord/Once”
R: John Carney
Iirimaa 2006
“Südantsoojendav
hipi-muinasjutt viib kokku kaks elult esimesed vitsad saanud saanud noort
– unistused ootele pannud tolmuimejaparandaja (helilooja ja laulja
Glen Hansard) ja Iirimaale paremat tulevikku püüdma tulnud
tšehhi immigrandi (poetess ja muusik Markéta Irglov?, kusjuures
kumbki pole kunagi kaamera ees mänginud).
Muusikaliks on filmi
traditsioonilises mõttes raske nimetada, kuid nii nagu Dublini
rõskusest tuhmid tänavad on tummaks tunnistajaks leebe ja liigutava
armastusloo arengule, nii on napi dialoogi täienduseks
laulusõnadesse põimitud mõtted, ja sama orgaaniliselt
tormlevad tunded mitte hotelli numbritoas linade vahel, vaid rokiballaadides ja
folgilikes autorilauludes.” (Margit Tõnson, PÖFFi
kataloog)
Auhinnad: Dublin (publiku lemmik), Sundance (publiku lemmik).
15. veebruarist Eesti kinolevis.
10.–11.
“Kirjad Iwo Jimalt / Letters from Iwo Jima”
R: Clint Eastwood
USA 2007
“21. sajandil, mil Ameerika jälle
sõdib, huvitab Eastwoodi hoopis tõik, et mõlemal pool
rindejoont sõdinud noored mehed olid (ja on ka praegu) universaalses
plaan
is ühtmoodi – nende suurim soov on jõuda tagasi koju. Emade,
naiste, laste juurde.
“Kirjad Iwo Jimalt” põhineb
väidetavalt saarelt leitud kirjadel, mis sõjategevust juhtinud
kindralleitnant Tadamichi Kuribayashi (filmis Ken Watanabe) oma perele
kirjutas, kuid ära saata ei jõudnudki. Karjuvas vähemuses
olevatele ja toidu- ning veepuuduse, düsenteeria ning kurnatuse all
kannatavatele Jaapani sõduritele kinnitatakse algusest peale, et eluga
ei lahku neist keegi (harakiri on mõistagi keisri teenri viimane
auväärne tee).
Ameeriklastel oli võimas ülekaal
– laevastik, lennukid –, kuid surematud pole nemadki. Ent
Kuribayashil oli eelis tunda oma vaenlast – ta oli Ameerikas käinud
mees, kes teadis, et “argpüksid” ja “barbarid” on
vaid tühipaljad sildid, millega mõlema rindepoole sõdureil
viha ja võitlusvaimu üles köetakse.
Auhinnad: Parim
võõrkeelne film (Kuldgloobus).
12.
“Siseimpeerium /Inland Empire”
R: David Lynch
USA-Prantsusmaa-Poola 2006
“Kino surmast on
räägitud ennegi, aga harva on olnud see nii sugestiivne ja oma
eesmärki täitev kui David Lynchi “Siseimpeeriumi” puhul.
Eelkõige pean kino all silmas produtsendikeskseid “huvitavaid
lugusid”, mida kannavad lineaarse dramaturgia kohustuslikud banaalsused,
üheselt mõistetavad plot’id ja karakteri käitumisel
põhinev loojutustus. Ehk siis kõik see, mille kohta saab
küsida: “Mis seal juhtus?” või “Mis see
või teine asi tähendas?”. See surmametafoor puudutab ka filmi
tehnilist protsessi, sest Lynch kavatseb jäädavalt loobuda
filmilindile filmimisest. Ka algselt internetieksperimendina kavandatud
“Siseimpeerium” on filmitud digitehnikaga.
Ilma algse
stsenaariumita lavastatud “Siseimpeeriumi”
lühikokkuvõte ehk vastus küsimusele “Mis seal
juhtub?” on lihtne: näitlejanna hullub filmivõtetel. Rohkem
rääkida pole põhjust, sest ülejäänu on
kohalolukogemus ning meelelisus, mida sõnastada ning lugeda on
tüütu.” (Taavi Eelmaa, Areen, 12. juuli 2007)
13. “Teie, kes te elate / Du levande”
R: Roy
Andersson
Rootsi 2007
“Päris kindlasti on Roy
Anderssoni looming Skandinaavia filmimaastikul nähtus omaette.
Käesolev film on eriline. Klassikalist lugu ei olegi. Ei ole ka
peategelast. On mosaiik inimestest ja suur hulk stseene, millest kõik ei
ole omavahel isegi seotud. Ühendavaks lüliks stseenide vahel on
ilmastik, aga ennekõike muusika, mis mõjub niigi hea filmi juures
omakorda boonusena. Filmi keskpunktis seisab Anderssonile omane väike
inimene, keda vaevavad depressioon, armuprobleemid, üksindus,
süütunne, lootusetus. Inimene on melanhoolne, otsides armastust ja
mõistmist. Olgu see siis noor armunud neiu, tuubamängija,
joodiknaine või alla andnud psühhiaater. Andersson näitab
inimese sõltuvust inimesest. (Egle Loo, PÖFFi leht 3. detsember
2007)
Sõpruse kinos kevadel, jälgi kava.
14. “Leinav mets /Mogari no Mori”
R: Naomi Kawase
Jaapan 2007
“Naislavastaja, 38aastase Naomi Kawase
pikkades kaadrites valdavalt keskplaanides kulgev film väikeses
vanadekodus elava seniilse mehe ja noore sotsiaaltöötajast naise
ootamatust rännakust metsa on täidetud kahe tegelase vastastikusest
empaatiast. Mõlemad mõtlevad olnud elule. Mees mõtleb oma
33 aastat tagasi surnud naisest ja naine muretseb oma lapse kaotuse
pärast. Jaapani budismi järgi ei tule päras
t 33. aastat lahkunu hing enam tagasi sellesse ilma, vaid läheb Buddha
riiki. Ja mees on naise hauale tulnud temaga jumalaga jätma ja teda
tänama.
Ümberringi on mets, mis nagu jälgib ja toetab neid.
“Heidame maa peale magama,” ütleb mees filmi lõpul.
Rahu on tulnud. Noorele naisele tähendab see aga teed edasi, enese
mõistmist ja lootust. Aeglane film, nagu, muide, kõik Aasia omad,
hoiab meeleolu ja on minimalistlik duett mälust ja rahunemisest.”
(Jaan Ruus)
Auhinnad: Cannes (žürii eriauhind), PÖFF –
parim Aasia film.
15.–17. “Üks vapper naine
/ The Brave One”
R: Neil Jordan
USA-Austraalia 2007
“Viimasel ajal kummaliselt aktiviseerunud vigilantismi filmide laines
esindab “Vapper naine / The Brave One” nähtuse
filosofeerivamat poolust, kuid see ei tähenda, et Neil Jordan teemat
hellalt käsitleks. Film analüüsib kättemaksu
nõiaringi sattunud inimeses toimuvaid muudatusi ning neid
käivitanud tingimusi halastamatu brutaalsusega. Jodie Foster kehastab
relvituks tegeva veenvusega hullumeelsusesse vajuvat karakterit, kelle tegevust
on võimatu hukkamõista, hoolimata sellest, et ühiskonna
reeglid meilt seda eeldavad.” (Alar Niineväli, TV-ekspress, 15.
oktoober 2007)
15.–17. “Ei ole maad
vanadele meestele / No Country for Old Men”
R: Ethan ja Joel
Coen
USA 2007
Cormac McCarthy paljude arvates filmimatuks
peetud romaani ekraniseering on road movie, mis segab draamat, vägivalda
ja Coeni vendadele omast kiiksuga huumorit. Üllatustest tulvil film ei
lase kindel olla milleski ning pakub pulp fiction’it kõige
õilsamas tähenduses.
Javier Bardemi kehastatud killer Anton
Chigurh teenib auga välja koha filmiajaloo kõhedaimate
inimjätiste edetabeli esikümnes. (Alar Niineväli)
8.
veebruarist Eesti kinolevis.
15.–17. “Veri
hakkab voolama / There will be Blood”
R: Paul Thomas Anderson
USA 2007
Nii nagu lihasõber himustab aeg-ajalt suurt
praadi rasvase liha, kartulite ja suure õllekannuga, tahab
kinosõber näha aeg-ajalt Suurt Filmi. Sellist, pärast mida
tuleb oiates higi pühkida. Kus pakutakse võimast lugu, peent
psühholoogiat, tabavat dialoogi ja visuaalselt täiust. Kus miski pole
juhuslik. Ja just selline rammus eine on Paul Thomas Andersoni “Veri
hakkab voolama”. See on suurepäraselt kirjutatud ja lavastatud film,
mille keskmes on vapustava ümberkehastumisvõimega Daniel Day Lewis.
Tema mängitavas Plainview-nimelises sotsiopaadis on korraga hullus, ahnus,
hirm ja samas omal veidral moel midagi naljakat. Kohatu pole võrdlus
“Kodanik Kane’iga” – ka “Veri hakkab
voolama” räägib suure mehe tõusust, langusest ja
üksindusest. Eriti pikantsed nüansid lisab filmile Radioheadi Jonny
Greenwoodi üllatav ja geniaalne muusika. Aasta 2007 suurfilm, ei mingit
kahtlust! (Maria Ulfsak-Šeripova)
15. veebruarist Eesti kinolevis.
18. “Jeesuse laager /Jesus Camp”
R: Heidi
Ewing ja Rachel Grady
USA 2006
“Noorte ameeriklannade
Heidi Ewingi ja Rachel Grady dokumentaalfilm “Jesus Camp”/
“Jeesuse laager” (tänavune dokumentaalfilmi Oscari nominent)
on meistriklass: oluline teema ja suurepärane tehniline teostus.
Empaatiavõime pluss ajakirjanduslik tasakaalustatus; informatiivsus
pluss poeetilisus; understatement pluss vajalikud rõhuasetused; selgelt
esiletungivad peategelased, ent nende kaudu/taustalt avanev universaalsem
mõõde. Kristlike fundamentalistide – Ameerika
Ühendriikide keskosa arvukate evangel
ikaalsete koguduste argipäevast rääkiv “Jeesuse
laager” on kitsamalt kolme varateismelise lapse Levi, Racheli ja Tory
lugu, ning nende raskekaallasest õpetajanna Becky lugu. Autorid ei
süüdista, vaid näitavad. Eelkõige püstitab film
küsimuse, kui kaugele võivad täiskasvanud minna oma laste
suunamises / manipuleerimises / nende eest valikute tegemises. Ja kas lapsi
võib rakendada usulise ja poliitilise propaganda teenistuses.”
(Kadri Kõusaar, TV-Ekspress, 4. september 2007)
19.
“Lubadused Idast / Eastern Promises”
R: David Cronenberg
USA 2007
David Cronenbergi eelmine film “Vägivaldne
minevik” leidis nii tuliseid poolehoidjaid, kes kodeerisid varmalt filmi
alltekste, kui õlakehitajaid, kelle jaoks oli tegu lihtsalt ühe
filmga. “Lubadused idast” jätkab samas liinis,
rääkides loo vene maffiast Londonis ning pannes küsima, kas
selle gangsteriloo taga on veel miskit üldinimlikumat.
Küsimused algavad juba casting’ust. Filmis mängivad venelasi
sakslane (Armin Müller-Stahl ), prantslane (Vincent Cassel) ja ameeriklane
(Viggo Mortensen), inglase osa täidab austraallane (Naomi Watts). On
tegu lihtsalt julge casting’uga või mängib Cronenberg
teadlikult stereotüüpidega? Eestlaste venetundlikkust teades on
jaanuari alul ka meie kinodesse jõudev “Lubadused idast”
huvitav materjal lahkamaks venelase stereotüüpe kinokunstis.
Kõige elavamalt jääb filmist meelde muidugi täisalastuses
meestevaheline sauna-võitlusstseen. (Andris Feldmanis)
4.
jaanuarist Eesti kinolevis.
20. “Bamako”
R: Abderrahmane Sissako
Mali-USA-Prantsusmaa 2006
“Bamako” on Moskvas filmialase hariduse saanud Mauritaania
režissööri Abdurrahmane Sissako neljas täispikk film.
Linatöö on üles ehitatud kohtuprotsessile Maailmapanga ja
Rahvusvahelise Valuutafondi vastu, mida Mali pealinna Bamako elanikud peavad
vastutavaks vaesuse süvenemise eest kogu Aafrika mandril. Nii kohtunikud,
seadused kui ka hagejad oma muredega on tõelised. Dramaatikat lisab
protsessiga paralleelselt kulgev linnakese argipäev, mis on kohtuasjale
mõjuvaks illustratsiooniks.
Dokumentaalse ja fiktiivse oskusliku
põimimisega on Sissako teinud liigutava ja mõtlemapaneva filmi
arengumaade muredest, mis pole muud kui üleilmsete arengute
äärmuslik väljendus. (Tõnu Karjatse)