Killswitch Engage “Disarm the Descent”

Kindel kvaliteet.
Ameerika metalcore-bändi kuues stuudioalbum on ühtlasi kolmas album koos laulja Jesse Leachiga, kes astus üles ka bändi esimesel kahel kauamängival. Uuel plaadil näitab Leach end vokaalsest küljest igati bändist lahkunud kolleegi väärilisena, kuigi tema maneerid on tollest võib-olla vähem teatraalsed. Teine kindel plusspunkt kuulub laulukirjutamisoskustele. Vaheldumisi agressiivselt mürgeldav ja pehmelt meloodiline muusika on ühtlaselt täpne ja terav läbi kogu albumi, rünnates kuulajat pidevalt igasuguste knihvide ja katkestustega, ilma seejuures väsitavaks muutumata. Ühena bändidest, mis on aidanud kaasa metalcore’i kui žanri tekkimisele ja isegi meinstriimistumisele viimase kümne aasta vältel, ei paku Killswitch Engage siin otseselt midagi uut, küll aga paitab uus materjal kõrva n-ö tuntud headuses. Võib öelda, et see on pigem album fännidele, kuid see ei kahanda asja väärtust ju põrmugi. 8/10
Mart Kuldkepp

Redneck Rampage
“Shotgun Inc.”
(Redneck Rampage)

Southern metal Kagu-Eesti moodi.
Need kutid võivad tulla Räpinast ja pesitseda Tartus, aga plaati kuulates unustan ma selle iga kord ära, sest “Shotgun Inc.” kõlab nagu kaasaegne heatasemelise USA metal-bändi album.
Teate, igavene jama on, kui plaat meeldib, aga ühtki ilmekat põhjust selleks välja tuua pole ja kõik on paigas: album kõlab, lood rokivad ja on vajalikul määral meloodilised ning kitarri mängitakse nagu peab.
Enamasti teeb bändi laulja ja erandiks pole ka Redneck Rampage: Karl Nageli vokaal kõlab isaselt ja elukogenult ja on see, mis ansambli teiste Eesti raskema roki bändide seast esile tõstab.
Kirsiks tordil on kahes laulus üles astuv suupilliartist ja instrumentaalne “Solitude pt. 1”, mis on sissejuhatuseks albumi teisele, minu meelest magusamale osale. 9/10
Andri Riid

Steve Mason
“Monkey Minds in the Devil’s Time”
(Double Six)

Eklektiline kurb laulumees.
Steve Mason on mõnusalt produktiivne. Pärast The Beta Bandi lagunemist on ta end peitnud ilusate nimede taha, nagu King Biscuit Time ja Black Affair. “Monkey Minds in the Devil’s Time” on aga teine sooloalbum, mis sündinud tema enese nime alt. 2010. aasta “Boys ­Outside” oli teekond koos indifolgi ja elektroonikaga ning seda leidub ka praegu, vanadest kommetest nii kergesti lahti ei saa. Õnneks toimub muudki. Peaaegu tunni sisse mahub 20 lugu (millest mõned poolikud lühipalad oleks võinud kõrvale jätta!) ning nende hulgas saab tantsu, dub näitab nägu, räpp on ilusti esindatud, südame teeb rõõmsaks kohatine kõrvalepõik gospelisse ja kantrisse, lisaks saavad kõik tehnikavõõrad lõpuks ometi kuulda, mis häält teeb võidusõiduauto. Eklektiline segu, mida on esmapilgul raske hoomata, kuid Masonile omane melanhoolne toon seob albumi üsna ilusti kokku. Vahet pole, millest ta täpselt laulab, hääl on tal ikka selline, nagu kõik oleks kapitaalselt valesti. Võib-olla ongi. 7/10
Siim Kera

Black Rebel Motorcycle Club
“Specter At The Feast”
(Abstract Dragon)

Aeglaselt avanev süva-pop.
Enne selle bändi tänavuse, seitsmenda albumi kuulamist ei teadnud ma neist suurt midagi muud, kui et nimi petab tarbijat: too California trio ei tooda mitte rajurokki mässumeelsetele tsiklineegritele, vaid üsna leebekõlalist garaaži-indie’t valiva maitsega melomaanidele. Võib-olla see teadmine ei lubanud alguses eelarvamusteta plaadi sisse minna, mistõttu meenutas sellelt kostev esmalt unerohtudega liialdanud U2 kohmakat flirtimist The Jesus and Mary Chainiga.
Aga “Specter” on siiski midagi enamat; kui uimase raadioroki pealisvärvikiht teisel-kolmandal läbikuulamisel mullitama ja maha kooruma hakkab, avastame selle alt kõhedaid pilguheite postapokalüptilistele müramaastikele, õrnluulelist depressioonifetišismi ja tõsiseltvõetavaid mõlgutusi elu ja surma teemadel.
Alles hiljem sain teada, et album ongi järelehüüe bassimehe isale, bändi kauaaegsele produtsendile ja mentorile ning ansambli The Call laulvale kitarristile Michael Beenile, kes 2010. aastal BRMC-le festivalil heli keerates südamerabanduse sai ja suri. Lüngad täitusid ja “Specter” täitus traagiliste tähendustega, mis varem esiplaanile ei pääsenud. 7/10
Mart Kalvet

Weekend Guitar Trio/Toyah Willcox/Jan Bang
“Live at King’s Place”
(WGT)

Kolm kitarri, diiva ja elektroonika.
Algul õrn ja meditatiivne, kerib see 2011. aastal tehtud kontsertvõte end pärast täistuuridesse, kitarrid ajavad oma asja, Toyah oma tekstijadasid ja sämplija Bang sekkub aeg-ajalt nagu deus ex machina, tükeldades, lõhkudes ja lisades. Samas jääb asi terviklikuks, mis ei ole selliste projektipõhiste koosseisude puhul liiga tavaline. Lou Reed on kunagi selgitanud, mis vahe on vokalistil ja lauljal; Pavarotti on laulja, mina olen vokalist, arvas ta. Toyah, tuntud kui 80ndate popstaar, Mrs Robert Fripp ja nüüd kui laulev näitleja (jah, ta on häälena ka “Teletupsudes” olnud), on siin kahe rolli vahel, vahelduvad melodeklamatsioon ja pärislaulmine. Hoogne spontaanne tekstimasin töötab ja WGT ajab oma asja, liikudes ikka samal suunal. Ma oletan, kes kolmest kitarristist (Robert Jürjendal, Tõnis Leemets ja Mart Soo) mingit heli tekitab, aga võin vabalt eksida, sest Jan Bangi ja elektroonika roll on siin paisata asjad kunstipäraselt segi. Trummide ja bassita saab teha vägagi rokkmuusikat!
“Kõik on propaganda, kui see pole muusika,” ütleb Toyah plaadi võimsaimas loos “Break the Mould”. Bang lisab sinna hüsteerilisi elektrilisi viiksatusi, mis kõlavad nagu läheks modem, pesumasin või maailm rikki.
Tõsiseltvõetav, selles on ajutisuse ja ootamatu koostöö ilu. 8/10
Tõnu Kaalep

Boards of Canada
“Tomorrow’s Harvest”
(Warp)

Nulltasandi muusika.
Raske on kujutleda muusikat, mis oleks veel rohkem igas mõttes nulltasandi muusika kui Boards of Canada. Neil ei ole just teab mis head ja kütkestavad meloodiad, aga ega need halvad ka ei ole. BoC, mis kõlab endiselt nii 90ndatelikult, ei ole nii soe ja humanistlik nagu Brian Eno, ta pole ka nii sinetavatesse kaugustesse hõljuv kui Biosphere.
Aga ta ei ole ka nii resigneerunult klaustrofoobiline ja isegi hirmutavalt kalk nagu ­Aphex Twin. Biit ei lähene ühelgi hetkel millelegi teknosarnasele, aga päris ära ka ei kao, või kui hetkeks kaobki, siis jääb kuhugi siiasamasse künka taha tiksuma. BoC-d kuulates on tunne, nagu oleksid vannis, mille vett hoitakse rangelt ja muutumatult kehatemperatuuril. Vann asub lageda taeva all inimtühjal kivisel lagendikul. Loodusel ümberringi pole viga, aga silmapiiril – nagu plaadipildilt näha võib – paistab suurlinn. Ilm pole ei soe ega külm, ei päikeseline ega vihmane. Tuul on väga nõrk. Ja plaat ise pole parem ega halvem kui BoC kuulsad “Music has the Right to Children” (1998) või “The Campfire Head­phase” (2005). Ja hinne on rahuldav. 5/10
Sven Vabar

The Child of Lov
“The Child of Lov”
(Domino)

Hipsteriajastu kokkuvõte.
Aasia päritolu kahe keelega pill tiniseb hiphopi rütmis ja kõige kõvem gangster räpib oma lugu, saateks hõumide koor, mis tegelikult on muidugi tema enda hääle venitatud kaja. Ja siis tuleb võidukas kojusõidu p-funk Apple GarageBandi moodi. Ma olen keset The Child Of Lovi debüütalbumit ja ma astun maha. See masin ei liigu ei ette ega taha, vaid pöörleb ümber oma telje. Ja seda on täitsa hea kõrvalt jälgida.
Kohe ta plahvatab ja kohe lendab taeva poole vuntse, instagramme, iroonilisi säutse, fiksisid ja Wayfarer-tüüpi prille. Nii ma vähemalt loodan. Sest kui 80ndad juba kuidagi on kadunud, siis on aeg öelda yolo ka maeiteamiskümnendatele, mis vahepeal moes olid.
Ja muidugi teha seda koos Damon Albarniga. Iselindistajate maailma kuulsaim mees, mees nagu iPad, on Child Of Lovi ehk siis moodsa aja Becki produtsent. Ma usun muidugi, et see ta ise ongi.
“The Child Of Lov” on hipsteriajastut kokku võttev album – ilmselt üks paljudest, aga nendest paljudest üks paremaid. Need on laulud nagu lahing. See on võitja-album, sest teistel pole selliseid relvi.
Natuke veel muusikast. Mida enam lõpu poole, seda enam kõlab see, nagu oleks täiskasvanud mees olnud juba imikust peale suletud ühte töökotta, kus tema kasutada on kõik riistad ja tarvikud ning kuulamiseks plaadid “Now! This Is What I Call Dubstep”, George Clintoni “Computer Games” ja David Bowie “Scary Monsters”. Tulemuseks on mudane ja vetruv hüsteeria, mida pole võimalik laboratooriumis valmistada. Ja finaalis kõlab suur hipide ühislaul.
On muidugi kummaline, et täiskasvanud mees sai lapsena dubstep’i plaadi. Aga elu ongi kummalisi juhtumeid täis. Võtame näiteks Bobby Conni. 8/10
Erik Morna

Fennesz
“17.02.12”
(Song Cycle)

Fennesz õigel teel.
Tegu on nimetatud kuupäeval Itaalias antud kontserdiga. Seda plaati müüdi hirmkallilt piiratud koguses ning see on hetkel vist juba igal pool otsas, kuid iTunesist saab ka täiesti mõistliku hinnaga. Kõnealune salvestis on aga oluline sellepärast, et ma kaldun arvama, et tegu on Fenneszi parima plaadiga. Olen Fenneszi fänn ja muidugi pean lugu klassikalistest albumitest “Endless Summer” (2002) ja “Venice” (2004). Pärast neid ilmunud “Black Sea” (2008) – seni ta viimane stuudioplaat – jäi aga kuidagi ebakindlaks, kompavaks, nagu ka järgnevad EPd. Vastuolulisel kombel tundub, et “Black Sea” peal Fennesz katsetas, improviseeris, aga just “17.02.12” peal arendas oma viimase ambientliku stuudioalbumi ning järgnenud pisemate plaatide ideed täiuseni. Seejuures on impro­visatsiooni sel plaadil küll ja küll, Fennesz mürgeldab ja rokib oma kitarriga (Fender!) poisikeseliku rõõmuga. Kokkuvõttes mõjub “17.02.12” aga suure, võimsa, tervikliku teosena, mis päädib lõpuks iseäranis kaunite helinditega.
Enne selle plaadi ilmumist oli mu lemmik-Fennesz eelmisel aastal ilmunud “On Invisible Pause” – laiv, mille Fennesz andis ühe tantsuetenduse taustaks ja mis on muide netist täitsa tasuta allalaetav. Sarnane “17.02.12ga”, aga jah, viimane on vist veidike veelgi parem. Nii et pärast pisut ebalevaid stuudiosalvestisi on heameel tõdeda, et vanameister on siiski uuel ja õigel teel. 10/10
Sven Vabar

Kuula lugude näiteid digilehest digilehes ajaleht.ekspress.ee