AREENI KAANELUGU: Võta mind kaasa, Tõnu
Raul Ranne üritas pihta saada, mis asi on äsja viiekümneseks saanud Tõnu Trubetsky maailm, mida paljud jätkuvalt siiralt usuvad ja kus see asub?
Kui ma, heas toitumuses keskealine onu, ühel aprilliõhtul Rock Cafésse jõudsin, polnud Vennaskond veel alustanud. Nende kontserdini oli veel mitu head tundi aega. Üks õlu, palun! Teine.
Vennaskonna ja Tõnu Trubetsky kohta öeldakse “punk”. Ja see ajab segadusse. Punk on minu lihtsameelse tõlgenduse kohaselt agressiivne rünnak valitseva klike ja korra pihta. Rahulolematus. Vastuhakk. Protest. Punkkontsert võiks olla vähemasti vaimukas-mahlakas päevapoliitika arvustus, mis lihtsas riimis ja otsekohesel viisil püünelt maha karjutakse. Soovitavalt palja ülakehaga. Selline kontsert oleks justkui mõttevahetus publikuga, kellele poliitika-andrused, -toomas-Hendrikud, -Reinud, -Juhanid, -Jürgenid ja need teised valitsevad sead juba pikemat aega ilgelt närvidele käivad ning keda sõnad “tööandja” ja “töövõtja” oksele ajavad.
Jälgin publikut, keda üha rokiklubi uksest sisse voolab. Enamasti samasugused inimesed nagu mina. Sama vanad – nii neljakümnesed – ja sama rahumeelsed lontud. Võtavad mõnusalt õlut ega kipu sugugi võimu kukutama. See pole punk, mis mind ja kõiki neid teisi Vennaskonna kontserdile toob.
Mu meelest pole see punk, mida Trubetsky ja Vennaskond teevad.
