Areeni tulevikutäht 2013: Metallikunstnik, rattameister, dongimängija
Noore metallikunstniku Hans-Otto Ojaste loometegevust läbib punase niidina maailma lõppemine.
Kohtume Hans-Otto Ojastega pisut enne “kauaoodatud” 21. detsembri maailmalõppu. Maailmalõputemaatika näib noorele mehele meeldivat. “Jah, tegelikult käib igast minu tegevusest postapokalüptiline teema läbi,” räägib ta. Möödunud aasta kevadel esitles rühmitus Urmas-Ott (Hans-Otto ja Urmas Lüüs) Tallinnas A-galerii seifis oma esimesel isikunäitusel “Varjend 2415” meestele mõeldud ehteid, mille esteetika oli kantud küsimusest, milliseid ehteid kannaksid maailmalõpu üle elanud inimesed. Näituseruum kui tuumavarjend. Käevõru, mille funktsiooniks seemnete hoiustamine. Enda loodud esemeid kannab Hans-Otto ka meie kohtumisel – kõrvarõngas, käevõru, võtmekett, vööpannal: “Olen alati soovinud luua asju, mida ise kanda tahaksin.”
Eesti Kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti bakalaureuseõppe lõpetanud Hans-Otto sattus just seda eriala omandama Tallinna Kunstigümnaasiumist saadud metallipisiku tõttu. “Me õppisime seal metallehistööd ja mulle hakkas metalliga töötamine väga meeldima,” räägib ta. EKA lõpetajate näitusel 2012. aasta kevadel esitles Hans-Otto sõrmuse, rauast porgandi ja muude esemete kõrval ka endavalmistatud jalgratast. Ja ei pääsenud sellegi puhul mööda maailmalõpust – kaheksa erineva ratta detailidest sündinud cruiser sai nimeks Apocabike 1. “Juba ainuüksi ratta raam koosneb nelja erineva ratta raamist. Tegin seda kokku umbes kolm kuud. Selle ratta idee ongi see, et ta pidevalt areneb, olen teda mitu korda ringi teinud. Praeguseks hetkeks on juba väga hea ja mugav,” räägib autor oma esimesest rattast. Kokku on neid valminud kaks, kolmas on juba töös.
Kunstnik peab rauda väga paeluvaks materjaliks, kuid lisab: “Ma ei ütle ära ka teistest materjalidest. Kasutan ka hõbedat, vähemal määral messingit ja vaske. Üks uus materjal, millega olen hakanud viimasel paaril kuul töötama, on luu. Graveerin miniatuurseid absurdseid tegelasi sarvest ja luust.” Tema luumehikesed olid möödunud aasta detsembris näitusel Itaalias Padovas.
Hans-Otto teeb sõpradega eksperimentaalmuusikat viljelevat bändi nimega Postinstrumentum. Helisid luuakse vaid ise valmistatud instrumentide abil – klirrur, donk, ketar, põntsa, museib. Hans-Otto pilliks on donk, suur plekktünn. Suvel esines Postinstrumentum Lätis ja Leedus, jaanuari lõpus seisab ees ülesastumine Polymeris.
Suure osa möödunud suvest veetis aga hetkel õpingutega pausi pidav metallikunstnik Koplis Lina tänaval asuvas sepikojas. Just seal valmisid hiljuti avatud Narva kolledži väravad, mille kallal ka Hans-Otto töötas. “Ma teen praegu nii palju erinevaid asju. Ei tahtnud kohe magistrantuuri astuda, pigem tahaks teada saada, mis see päris minu asi on,” räägib ta. Mitu tema tuttavat seppa on Eestist ära läinud, kes Ameerikasse, kes Austraaliasse. “Kolm sõpra on Austraaliasse läinud, aga tuttavaid on sinna läinud vähemalt kümme.” Aga ta ise? “On plaanis küll vahepeal ära käia, aga hetkel hoiab mind siin sügisel Leedus tulev Urmas-Oti näitus,” ütleb Hans-Otto. Maailmalõpp jäi seekord tulemata, näitus toimub.Hans-Otto Ojaste (24)■Tegevusala: kunst
■Senine tipptegu: näitus “Varjend 2415”, mis valiti A-galerii 2012. aasta parimaks näituseks
■2013 eesmärk: saada paremaks inimeseks ja kunstnikuksAreeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.
