28.01.2020, 11:14

ARHIIVIFOTOD | Milline oli kunstielu Eestis 2000. aastatel?

Sel nädalal esitleb Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) artiklikogumikku „Normaalsed nullindad. Vaateid 2000. aastate Eesti kunstielule“. Areen piilus sel puhul KKEKi fotoarhiivi, et näha, millisena on nullindate kunstielu fotodele jäädvustunud.

Areen

Kollektiivi Pink Punk ehk Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamehe (kollektiivi liige oli ka Margus Tamm) performance „Fair Deal“ Kiasma kunstimuuseumis aastal 2004 näitusel „Historiaa nopeammin“.

FOTO: Foto: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

„Normaalsed nullindad“ on artiklikogumik, mille teemaks on 2000. aastate Eesti kunstielu. Eri autorite uurimuste kaudu joonistub välja pilt 1990. aastatega võrreldes küll mõnevõrra rahunenust, kuid endiselt võimalusterohkest ja põnevast, paljuski veel läbiuurimata ja -kirjutamata kümnendi kunstielust. Anu Allas, Maarin Ektermann, Eero Epner, Indrek Grigor, Mari-Liis Jakobson, Kaarin Kivirähk, Epp Lankots, Anneli Porri, Rebeka Põldsam, Tõnis Saarts, Maria-Kristiina Soomre ja Margus Tamm käsitlevad kogumikus teemasid nagu 2000. aastate ühiskond, kunstipõlvkonnad, omaalgatused, institutsionaliseerumine, kunstielu väljaspool Tallinna, arhitektuur, kunstiturg, sooperspektiiv ja kunstikriitika.

„Normaalsed nullindad“ jätkab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse raamatusarja, kus varasemalt on ilmunud „Ülbed üheksakümnendad“ (2001) ja „Kadunud kaheksakümnendad“ (2010).

Esitlus toimub 31. jaanuaril kell 16 Vanalinna Rahva Raamatus.

2001. aastal osales Eesti kolmandat korda Veneetsia biennaalil, mil meid esindasid Marko Laimre ja Ene-Liis Semper (vasakult esireas istumas). Veneetsia biennaali pressikonverentsil seisab vasakul ääres noor Anders Härm, kes juba järgmisel biennaalil osales Eesti paviljoni kuraatorina.

Nullindate cool’id poisid (vasakult) Kiwa, Hanno Soans ja Anders Härm poseerivad Härmi koostatud CD-ROMi „Video- ja tegevuskunst Eestis“ esitlusel Tallinna Kunstihoones 2001. aastal.

2003. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kunstnikud (vasakult) Marko Mäetamm ja Kaido Ole (esinesid toona ühise nime John Smith all) koos kuraator Anders Härmiga, kes praegu juhib EKAs kureerimise õppesuunda.

Uue meedia kunsti festivali „Interstanding 4: end repeat“ avamine Rotermanni soolalaos 2001. aastal. Festivali kuraator, kunstnik ja toonane EKA e-meedia keskuse professor Mare Tralla (paremal) koos Ivika Kiviga.

Kuraator Anders Härm ja kunstnik Raul Meel vestlevad Ilmar Kruusamäe maalitud kunstikoguja Matti Miliuse portree ees 2003. aastal.

Kunstnik Marko Mäetamm (paremal) võtab 2003. aastal vastu traditsioonilist Hansapanga kunstipreemiat suuruses 50 000 krooni. Preemiaga kaasnenud Mäetamme isikunäitus oli ühtlasi esimene, mis toimus Vaal galerii äsja avatud uutes ruumides Zelluloosi kompleksis.

Kris Lemsalu Eestit 2009. aastal Veneetsia biennaalil esindanud Kristina Normani "kostüümis". Kümme aastat hiljem oli juba Lemsalu ise Eesti esindaja biennaalil.

Kunstnik (vasakult) Jüri Ojaver ja kunstnik ning arhitekt Peeter Pere Kunstihoones 2003. aastal.

Kristina Norman esindas Eestit 2009. aastal Veneetsia biennaalil seni kõige skandaalsema projektiga „Järelsõda“, mille üks osa oli Tallinna vabastajate monumendi (pronkssõduri) kuldseks värvitud koopia toomine 9. mail 2009 Tõnismäele.

(Vasakult) Eesti tuntuim feministlik kunstiteadlane Katrin Kivimaa ja 2000. aastal ilmuma hakanud Kunst.ee (almanahhi Kunst järglane) peatoimetaja Heie Treier 2003. aastal Ilmar Kruusamäe näitusel.

Valmib Eesti paviljon 2003. aasta Veneetsia biennaalil. Esiplaanil annab viimast lihvi teosele traksipükstes Kaido Ole, tagaplaanil puhkab vasakpoolsel aknal teine Eesti esindaja Marko Mäetamm.

Kuraatorid Airi Triisberg (vasakul) ja Rael Artel valmistamas ette rahvusvahelist näitust „Noorte kunstnike biennaal“ Tallinnas Rüütelkonna hoones 2007. aastal. Rael Artel on praegu Narva muuseumi kunstigalerii juht.

KKEKi töötaja, praegune Kumu auditooriumi programmijuht Mare Pedanik, noor kunstiteadlane Eero Epner ja kunstnik Andres Tolts (1949-2014) Viinistu kunstimuuseumi lähedastes metsades. Viinistu muuseum oli endise kalatehase renoveeritud hoonetes avatud alles aasta tagasi.

Videostill Marusoo ehk praeguse Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Maria Arusoo näituselt „Mon(k)ey. Mon(k)ey. Mon(k)ey“ 2008. aastal. Pressitekst teatab: „Noorema põlvkonna kunstnik Marusoo (1983), kes on õppinud Tartus, Tallinnas, Oslos ja Berliinis, teab täpselt, et enese tõestamiseks peab olema, mitte ainult hea, vaid ka seksikas, geniaalne, briliantne, imeline, karglema nagu puuripandud ahv ja suutma ennast hurmava naeratuse saatel müüa“.

Nullindate algus oli Pärnus tegutsenud Non Grata kunstikooli ja rühmituse kõrgaeg. Noore nongratalase Marianne Männi näitus „Paradiis“ Hobusepea galeriis 2004. aastal äratas tähelepanu ka ajakirjanduses. Eesti Ekspressi veergudel vaimustus Männi näitusest Heie Treier, kes kirjutas, et „Männi kunst on nongratalikult teadlik „hingest“ ja püüab visualiseerida praeguse aja inimese „hinge““.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kollektiiv koos 1990. – 2000. aastate ühe kõige tuntuma kunstikriitiku Ants Juskega aastal 2002.

Kunstiajaloolased Krista Kodres ja Juhan Maiste koos Sirje Helmega Kunstiteadlaste Ühingu üldkogul Tallinna Kunstihoones 2005. aastal.

Toonane Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja ja Veneetsia biennaali Eesti paviljoni komissar Sirje Helme koos Eesti Kunstimuuseumi kuraatori Eha Komissaroviga Veneetsia biennaali Eesti paviljonis toimunud Mark Raidpere näituse avamisel 2005. aastal.

Kunstnik Kaarel Kurismaa 2005. aastal oma teosega Trichtlinnburgi linnaruumi festivalil Viru keskuses. Viru Keskus oli toona alles aastavanune.

Kuulus saksa kunstnikeduo Eva ja Adele istuvad Tallinna Kunstihoones laua taga koos näituse kuraatori Harry Liivrannaga ja esitlevad oma näitust „Stereoefekt“ (2009).

Vaade Merike Estna näitusele „Vihka ennast rõõmuga“ Tallinna Kunstihoone galeriis 2006. aastal. Estna oli toona alles Kunstiakadeemia magistrant, kes esines juba aktiivselt näitustel ning kelle EKA lõputöö oli näituse kuraatori Reet Varblase sõnul üks meeldejäävamaid.

Vaade Ene-Liis Semperi video- ja installatsiooninäitusele Kunstihoones 2006. aasta sügisel.

Vaade Kirke Kangro näitusele „Mullamehed“ Tallinna Linnagaleriis 2006. aastal. Praeguse EKA vabade kunstide dekaani Kangro näituse põhjal järeldas Katja Koort Postimehes, et „neurootiline ja enesekeskne, krimpsus näo ja ropu suuga noor eesti kunsti hakkab vist vanaks jääma ja peale on tulemas uus – rahulik, mõtlev ja positiivselt irooniline noor eesti kunst“.

2008. aastal toimus esimest korda Artishoki biennaal, mis küll toona kandis veel aastanäituse nime. Noorte kunstikriitikute ja kuraatorite loodud omaalgatuslik Artishok alustas uuendusmeelse blogina, mis lubas reformida igavaks muutunud kunstikriitikat. 2020. aastal toimub järjekordne Artishoki biennaal Kai kunstikeskuses.

Vaade 2007. aastal toimunud Kiwa ja Tõnis Vindi näitusele „Labürint ja igavese tagasituleku teed“ Rael Artel Gallerys Pärnus. Galerii alustas suvegaleriina Pärnus Sütevaka Humanitaargümnaasiumi lagunevas garaažis 2004. aastal. Hiljem kolis galerii erinevate kohtade vahel kuni sulges uksed 2008. aastal Tartus.

2000. aastate kunstielu olulised kriitikud ja kuraatorid Hanno Soans ja Anders Härm lehitsevad koos Eesti Päevalehe kunstitoimetaja Johannes Saarega „Interstanding 4“ festivali kataloogi.

Vaade tänapäeval tuntud galeristi, toonase noore kunstniku Olga Temnikova näitusele „One Night Stand“ 2009. aastal Tallinna Linnagaleriis. Teet Veispak kirjutas näituse kohta nii: „Sisult ei ole siin midagi eriti keerulist – suguakti eelmängu variatsioonid ja lõpuks koitus ise.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana

Üllatunult

Targemana

Ükskõiksena

Kurvana

Vihasena

Kommenteeri Loe kommentaare