Arne Merilai “Türann Oidipus”
Kui toimetaja mulle Arne Merilai magnum-mõõdus oopuse ulatas, hoiatas ta lahkesti, et mitu arvustajat on selle nõutult tagastanud, mõni ehk isegi avamata. Mis seal siis imelikku olla saab, mõtlesin. Luulekogu “Tolmutort” oli ju igati muhe lugemine, vaimukas ja vahva.
Ka “Türann Oidipus” on vaimukas, raamat nagu tulevärk. Kes usub, et Kultuur peab olema kramplikult väärikas, võib tykati päris ära ehmatada – Merilai on lähemal Aristophanesele kui Sophoklesele. Tõsi, mõnes lõigus on kahe sõna kohta kolm kultuuriloolist viidet (neist kaks Vana-Kreekale), poolteist vabatahtlikku freudismi ja yks kalambuur, nii et tulemus on herakleitoslikult hämar. Kes seda uljalt õhtuse õlle kõrvale neelab, peab ysna imelik inime olema.
Nojaa, kahtlemata saab “Türann Oidipust” ka tõsiselt analyysida. Võib teha tihedalt ääremärgistatud konspekti ja lugeda kokku, kui mitu vihjet on Kreekale või kui mitu renessansile, millele täpselt osutavad kalambuurid ja mäherdused keeletrikid autori sydamele kõige ligemal seisavad. Vaevalt niisugune töö mahult mõne eraylikooli väiksemale kursusele alla jääks. Aga kui palju Merilai lugejate seas sedavõrd usinakesi leidub?
Ehk täidabki raamat oma ylesannet kõige paremini just siis, kui selle retsipient ennast surmtõsidusega ei tapa. Sygav on “Türann Oidipus” kyll nagu meri ja sama lai kah, ent autoril oli kirjutades kindlasti lõbus. Ka joomastseenid on asjatundlikult kirjeldatud. Miks ei võiks lugeja end siis sama hästi tunda?
Aristophanes kirjutas elegantselt ja sygavalt, kuid teeb oma terava keelega siiamaani tuhandetele rõõmu. Kui Tyrann Merilaides oma troonil yle eesti kirjanduse kõrgub, las maksab siis istme eest vähemalt sedagi piletiraha, et publikum all temaga lustlikult kaasa irvitada ja peekreid kokku lyya võib. Oidipuse terviseks!
