Andrus Kasemaa „Vanapoiss“. Loomingu Raamatukogu 17–18/2019. 112 lk.
Andrus Kasemaa „Vanapoiss“ jõudis minuni samal moel, nagu Kasemaa 1984. aastal siia ilma jõudis: määrdununa ja ilma et keegi oleks mu käest küsinud, kas ma seda soovin. Ennustamatus on Loomingu Raamatukogu tellimisel suur põnev boonus, rääkimata sellest, et sarjas avaldatakse enamasti heal tasemel kirjandust. Ma ei tea, mida mu postiljon Loomingu Raamatukogu numbriga seekord tegi. Muidu roosakas toonis kaant katsid pruunid lärakad. Ega ma ka pärast köite sisuga tutvumist päris lõpuni kindel polnud, kas ehk pole postiljon Loomingu Raamatukogu kaanekujundusega kirjandusteose asemel hajameelsusest hoopis oma vanu dressipükse mu postkasti jätnud.
Oled juba tellija?
