KIRE KÜTKES: Edukas juristis Annes (Trine Dyrholm) tärkavad tunded oma abikaasa hilis­teismelise poja Gustavi (Gustav Lindh) vastu. Foto: Estinfilm

„It’s kind of an itchy age,“ öeldakse neljakümnendate eluaastate kohta ühes mu lemmikfilmis, Peter Bogdanovichi „Viimases kinoseansis“ (1971). Kuldsed sõnad. Lollusi tehakse siis vahel veel hullemaid kui neljaselt.

Taanlanna May el-Toukhy lavastatud „Ärtuemanda“ keskmes on ühest küljest keskeakriis ja meeleheitlik vajadus olla märgatud, teisalt aga ühe perekonnasaladuse mõju kõigile osapooltele, sest teatavasti kipuvad kodused valed need kõige kibedamad olema.

Filmi peategelase, neljakümnendates eluaastates Anne elus on pealtnäha kõik hästi. Ta töötab advokaadina ja tegeleb ennekõike väärkoheldud laste ja noorte kaitsmisega. Tal on armastav ja edukas mees, toredad kaksikud tütred, kadestusväärne kodu, Hermèsi kotid ja Burberry mantlid. Kuid mehe keskkooliealise poja Gustavi kolimine nende majja vallandab Annes hulga tundeid ja tunge, mille eksisteerimisest tal polnud õrna aimugi. 

« Avalehele 0 Kommentaari