Arved Viirlaid “Ajal on mitu nägu”
Viirlaiu artikkel "Eesti kirjanike leksikonis" (autor Heino Puhvel) on üks teose pikimaid. Aga ta on vähe tuntud. Ta kirjutab proosat (pagulasena Torontos, kirjutanud ka luulet, millest ei tea õhkagi) läinud sajandi kolmekümnendatel põlistunud laadis, ei eksperimenteeri, ei taotle modernsust. Tegelikult kujundasid selle stiili Kitzberg, Vilde, Luts ja co. Enne moderniseerumist viisid täiuseni Tammsaare ja noor Ristikivi (temas oli juba modernismi ihalemist, mis päädis "eikellegimaal").
Modernismi kontekstis pole Viirlaidu olemas. Ja miks peakski? Viirlaid kannab pärimuslugu, ta proosa keskendub meie lähiajaloole (praegu mainitud teoses). Viirlaid ei ole kombineeriv, ei mängi süžeedega, ta mõte ja talent liiguvad maistel radadel, realistliku loogika järgi. Avalugu võiks olla paralleel Kitzbergi "Tuulte pöörisele" pahempidise variandina või siis Eesti mafioosode hingelise mudeli etteaimamisena. Teos sisaldab ennekõike portreelugusid pagulastest, mõlgutusi ka iseendast. Kirjanduslik kultuur on silmapaistval tasemel ja ma ei tea, miks see mõjub mulle pinnalisena. Võib-olla sellepärast, et Viirlaid pühendab väga palju lehekülgi meie ajaloo nendele sündmustele ja paratamatustele, mis on viimase viieteistkümne aasta jooksul kõikvõimalikus kirjasõnas läbi hekseldatud. Ja ta ei erine kodumaisest produktsioonist, tal on ainult täiesti mõistetavaid ajalooteaduslikke faktiapsakaid. Näiteks peab ta Irboska mõrva kommunistide propagandaks. Aga ma lugesin ikka mõnuga – hea, ütleme klassikaline stiil.
