PÖFFi grand prix: Steve McQueeni filmi aluseks olnud tõestisündinud lugu IRA võitleja Bobby Sandsi algatatud ohvriterohkest näljastreigist vanglamüüride vahel võlus PÖFFi žüriid “väljapaistvalt jõulise filmikeele ning kindla ja kirgliku narratiiviga”. OUTNOW.CH

Timesi toetusel, Briti Filmiinstituudi eestvõttel juba 52. korda teoks saanud Londoni filmifestival on küll punase vaiba üritus, kus igal õhtul on maailmaesilinastus ja ridamisi staare rambivalguses, ometi on kinopidu ennekõike orienteeritud publikule, et Albioni rahvas saaks lõpuks näha kõike seda, mille üle kriitikud juba pool aastat pärast Cannes'i ja Veneetsiat ühtelugu õhkavad. 30 naela eest saab muidugi staare ka näha, aga nendega olla londonlased harjunud.
Aasta teise poolde ajastatuna on sel festivalil tegelikult ingliskeelse maailma esilinastuste osas täita oluline roll. Järgmine suurüritus on alles jaanuaris - Sundance Ameerikas. Nõnda rihivad stuudiod oma kvaliteetsemad teosed, mis veel enne jõule kinno jõudma peavad, Londoni punasele vaibale.
Ohtra ja ammendava filmivaliku kõrval üritab festival ka filminduse insaideritele midagi huvitavat pakkuda - on hulk vestlusringe ja koguni levitajate konverents. Briti kinošnikute retoorika ei erine meie filmirahva sõnumist - Hollywood surub peale ja televisioon, nüüd ka internet, on noorsoo hukka ajanud.

Kuidas internet tappis levitajad?
Levitajate konverents kannab ­pealkirja "Võim pikslitele". Et internet on tulnud, et jääda, ja igal aastal paneb järjest rohkem kinolevitamisele spetsialiseerunud ettevõtjaid pillid kotti, on juba kolm aastat Londoni festivali raames püütud probleemile lahendust leida. Lahenduse soovijaid on nõnda palju, et jään ülipopi ürituse ukse taha ning ajaviiteks üritan Briti filmikeskuse kõrvalt filmi ja muusikaklassika poest "Sügisballi" ja "Klassi" DVDsid tellida. Aeganõudev ja lootusetu ettevõtmine.
Kuulen müüja käest, et mullu läks kolm peamist levitajat Inglismaal pankrotti, nii et tõenäoliselt neid filme poeketi andmebaasis ei leidu. Otsime siiski. Muidugi ei leidu. Levitamise konverentsil ei leidu samuti ühtegi põhjapanevat ideed, kuidas kinoäri interneti laastavast mõjust päästa. Seda tunnistab mulle konverentsi lõppedes selle korraldaja abikaasa, kes näeb internetis hindamatut levitamise vahendit. Mees nimega Nikolay Moustakoff teeb nimelt arvutiga lühikesi animafilme. Festivalidel näeb neid tema hinnangul kordades vähem inimesi kui ühe õhtuga Youtube'is.
Peale jääb igivana tõdemus: kui kino ei suretanud välja teatrit, televisioon kino, ei tee lõppkokkuvõttes internet ka muud kui vaid uue meelelahutusliigi juurde. Kes filmi kinos näha tahab, tuleb ikkagi kinno kohale. Iseasi, palju lõpuks neid järel on, kes filmi kinos näha tahavad.

Kui vägivaldsed on filmid?
Festivali kavas oli julge film Aafrika lapssõduritest. Pealkirjaks "Hull koer Johnny" ("Mad Dog Johnny", Prantsusmaa-Belgia-Libeeria 2008). USA filmilevitajad seda hoogsat draamat massilevisse lasta ei riski. Lavastaja Jean-­Stephane Sauvaire'ile öeldi otsuse põhjenduseks, et film on liiga vägivaldne. "Vabandust, Batmani "Pimeduse rüütel" on minu filmist kõvasti vägivaldsem, ometi lubatakse seda isegi lapsed vaatama" - filmivägivalla teemalises vestlusringis etendab Sauvaire oma kahekõnet USA levitajaga ehtprantslasliku emotsiooniga. ""Pimeduse rüütel" on tõe­poolest visuaalselt vägivaldsem kui teie film. Aga Batman on ju muinasjutt. See ei ole päris ­vägivald, saate aru." Saame, saame.
Briti tsensuuri esindaja vestlusringis - Hammad Khan - vihjab, et suurstuudiod saadavad filme kokku monteerides pidevalt versioone tsensorile ülevaatamiseks, et see "mittepäris" vägivald ikka piisavalt noorele vaatajale näidata kõlbaks. "Stuudiod on ju äriettevõtted, eesmärk on võimalikult lai vaatajaskond," selgitab tsensor, jagades kinotoodangu passiivseks ja aktiivseks. Passiivne on niisiis see, mida toodab Hollywood. Sellist filmi vaadates ei pea vaataja kaasa mõtlema. Aktiivne kino on aga selline, milles peab publik kaasa mõtlema. Sauvaire'i filmis näitlevad aafrika poisikesed on päriselt lapssõdurid olnud. Kui lavastaja neile Hollywoodi Aafrika-teemalist hitti "Vereteemant" näitas, poisid ainult haigutasid ja vaatasid kella. Filmi kommentaariks ütlesid endised lapssõdurid üksnes, et see on ikka täielik vale. Ameerikas sai Sauvaire oma mõtlemapanevat filmi näidata vaid ÜRO peakorteris.

Kes jääb peale?
Hollywoodi suurstuudiod asutasid 1990ndatel nn Indiewoodi, tütarettevõt­ted, mille kaudu rahastati meinstriimiga võrreldes äkilisemaid filme. Näiteks "Väike miss Päikesepaiste" ("Little Miss Sunshine", USA 2006), mis tunamullu mõned Oscarid noppis, pärines just ­sellise pseudo-indie stuudio toodangust. Kentsakaima, tegelikult ausaima nimega stuudiokaubamärk oli nende seas Warner Indie. Nende indie-märgistatud filmides figureerisid näiteks sellised staarid nagu Keanu Reeves, Robert ­Downey Jr jt. Eesmärk oli Hollywoodile vastandunud indie-kino termin turunduslikult teenima panna. Viimastel aastatel on millegipärast neid kontoreid aga viisaka restruktureerimise-sildi varjus sulgema hakatud. Üks põhjusi, nagu arvata võib, interneti laastav mõju kinolevile. Uued, tõelised indie kinotegijad, muide, levitavadki valdavalt end internetis.
Nende filmid näevad välja täpselt sellised, nagu kunagi Francis Ford ­Coppola sõnastas: "...filmitud isa päevinäinud videokaameraga..." Välimusest enam pannakse rõhku sisule. Kuulsaim ­tegija neist on Joe Swanberg. Mees teeb aastas ühe filmi. Võtterühmaks on kaks inimest - režissöör on ühtlasi ­kaameramees, ­abikäteks on vaid helimees. Näitlejad improviseerivad tekstid ise. Vaadates jääb mulje teleteatrist, aga kõik on kuidagi ausam ja ehedam. Teemad on sisuka­mad. Kunst suure algustähega. Talle astub kandadele ­Ramin Bahrani, kes erine­valt internetilevi pioneerist Swanbergist ütleb, et parim levitaja on ta ise käsikäes festivalidega. Kui tal õnnestub film mõne Euroopa festivali kavasse saada, helistab ta ­kohe selle riigi kõigile kinolevitajatele ja pakub oma filmi leviõigusi. Viimati läks tal näiteks nii, et tema taies "Hüvasti, Solo" ("Goodbye Solo", USA 2008) võeti Veneetsia festivali kavva. Millegipärast otsustas Bahrani aga, et ­Veneetsia asub Prantsusmaal, ja helistas kõik prantsuse levitajad läbi. Kaks levitajat tundiski tõsist huvi ja ühega tehti leping.
Indie-meeste meelest muudavad kaks järgmist aastat maailma filmilevi jäädavalt. Bahrani: "Isegi digitaalselt filmimine maksab siiski raha. Kui kümme aastat tagasi läks USAs kinolevisse 300 filmi, siis tänavu 650. See on ju meeletu konkurents. Ka rahvuslikud filmikultuurid arenevad üle ilma, oma turgudel on nad Hollywoodile eriti tõsiseks konkurendiks." Swanberg: "Mina usun, et filmid lähevad lühemaks ja levitamine muutub odavamaks. Indie-filmimees on nagu indie-bändimees. Pärast kuuekuulist tuuri tuleb tulla koju ja pool aastat kaubanduskeskuses kaste laadida, et siis jälle saaks pooleaastasele tuurile minna. Aga publikuga peab tööd tegema pidevalt. Hollywood valdab seda kunsti hästi. Kui nad kulutavad kümme miljonit võteteks, ei ole neile probleem kulutada viiskümmend miljonit turunduseks, sest tagasi teenivad nad kokkuvõttes ju kuhjaga rohkem."

Mis toimub Briti filmis?
Sohos, Briti kultuurikatlas, on igal tänaval mõni filmikompanii. Netist nende nimede järgi otsinguid tehes näeme, et igaühel on vähemalt paar filmiprojekti tootmises. Inglismaal leidub meie filmi sihtasutuse laadseid rahastamisorganisatsioone peaegu igas omavalitsuses. Londoni festivali kavas on 14 kodumaise filmi esilinastust.
Teenekas produtsent Jeremy ­Thomas ("Tideland", "Rabbit Proof Fence"), ­briti kino raskekahurväelane, hindab briti filmide osakaalu ingliskeelses kinomaa­ilmas viiele protsendile. ­Ülejäänu on Holly­woodi päralt. "Hollywood on tööstus, kasumit teeniv ettevõtmine. ­Kasutatakse kõiki meile tuntud ja tundmata viise oma äriliste eesmärkide saavutamiseks. Brittidele jääb viis protsenti ingliskeelsest filmimaailmast. Me ju ­tahaks ­väga, et seda, mis me teeme, ­iseloomustataks sõnaga "kunst". Aga me ei tohi ­unustada, et igasugune film on äriline ettevõt­mine, ka see, mida kunsti pähe esitletakse."
Londoni linnavalitsuse eraldatud mikro-eelarvega - 100 000 naela (2 000 000 krooni) - esimese täispika filmi produtseerinud Rory Aitken leiab, et riigi toetusrahata Briti filmi ammu enam ei oleks. "Igal nädalal esilinastub siin 12 filmi. Kui britid ühtegi filmi ei teeks, ei paneks publik seda tähelegi. Edukaid briti filme rahastavad USA firmad. Edukad briti lavastajad palkab Hollywood, varem või hiljem kolivad nad LAsse. Käsitööoskus on siin hea, tehakse palju reklaami ja muusikavideosid. Tõsi, videote turg on suvest saadik millegipärast väga vaikseks jäänud. Jääb mulje, et kogu siinse filmitööstuse mõte on Hollywoodile värsket verd koolitada."
Teenekas produtsent Sally Hibbin, Ken Loachi järjele aitaja, kes nüüd debü­teerijate esimesi täispikkasid teha aitab, võtab asjade seisu üsna kurvalt kokku. "Meil on siin kaks filmitööstust. Esimene on suure-eelarveline - viiest miljonist naelast ülespoole (<100 000 000 krooni) - sealt tulevad eeskujulikult kasumlikud, ent ennustatavad ja igavad kostüümidraamad. Selliste filmide tegemine on lihtne. Raske on aga teha midagi huvitavat, midagi intelligentset, mitte-žanrifilmi, mitte-ajaloodraamat, midagi radikaalset. Teine filmitööstus keskendub meil tugevate telesarjade tootmisele.
Kõige kurvastavam on aga see, et Briti publik jagab keelt ­ameeriklastega. Nõnda on Briti kultuur kõige rohkem Ameerika kultuuri poolt domineeritud. Meil on olukord juba selline: kui filmis kõneldakse ameerika aktsendiga, siis publik peab seda filmiks. Kui filmis kõneldakse aga briti aktsendiga, on see televisioon. Teie Eestis olete õnnega koos, et saate omakeelseid filme teha ja vaadata. Briti film on kahjuks surnud."

Paremad Briti palad:

"Nälg" (Hunger, Inglismaa 2008)
Sel aastal juba 17 festivalilt auhinna koju toonud briti kunstniku Steve McQueeni debüüt seljatas kõik konkurendid ka EurAasia võistlusprogrammis äsja lõppenud PÖFFil.
6. detsembril Kopenhaagenis kuulutati film ka Euroopa Filmiakadeemia poolt parimaks Euroopa uueks tegijaks (European Discovery).
Minimalismi hetkeseis briti kinos. Tõsielu sündmused Põhja-Iiri vabadusvõitleja vangipõlvest. Briti publik mäletab neid sündmusi ajalehepealkirjadest. Loo lõpp on neile teada, huvi pakub vaid viis, kuidas üleilmselt pärjatud videokunstnik Steve McQueen oma elu esimeses "päris" filmis seda esitab. Maailma vaatajaskond, kel Põhja-Iiri kontekst tundmatu, naudib aga puhast lugu, mis lahkab inimlikkuse ja idee igavest konflikti. Vabadusvõitlejatele ei soovita.

"Slummi miljonär" (Slumdog Millionaire, Inglismaa 2008)
Danny Boyle ("Trainspotting") saab selle eest vähemalt BAFTA, produtsent Christian Colson vähemalt Oscari nominatsiooni. See on just see film, mida reisi-India usku pöördunud Eesti teleperekonnad jõuludeks kinno vaatama tõttaks. See on miljonimängu teemalise üleilma menukiks tõusnud raamatu täht-täheline ekraniseering. Lugu on iseenesest lihtne -miljonimängu finaali jõudnud puruvaene india noormees mõtleb oma elu üle järele, kui ta enne mängu finaali - kümne miljoni ruupia küsimust - pettuses süüdistatuna vahistatakse. Nagu india filmid ikka, lõpeb seegi melodraama laulu ja tantsuga. Globaliseerumisvastastele soovitan soojalt.

"Kergemeelsed elukombed" (Easy Virtue, Inglismaa-USA 2008)
Stephan Elliott ("Kõrbekuninganna Priscilla seiklused") saab selle eest Oscari. Saab selle koos Sheridan Jobbinsiga parima ekraniseeringu eest. Tegu on nimelt Noel Cowardi ühe esimese populaarse näitemänguga, mille on 1920ndatel kinokeelde tõlkinud ka Alfred Hitchcock. Elliotti versioon on vanast kobedam. Lavastaja ise põhjendab seda asjaolu sõnadega: "Hitchcock ei teadnud veel siis, et ta on Hitchcock."
Elliott aga teab täna, et ta on Elliott - Austraalias noorpõlves pulmavideoäri leiutanud, seejärel monteerijana ("Mad Max 2") päris filmitööstusesse sisenenud, režissööri assistendina tonni näitlejateokset koristanud, stsenaristina hulga auhindu korjanud, režissöörina Hollywoodi süsteemis pettunult Prantsuse Alpides kaljult alla suusatanud mees. Mõte Cowardi näidend ekraniseerida tuli filmindusest aastateks kõrvale tõmbunud Elliottile "siis, kui valuvaigistite mõju hakkas taanduma".
Filmist õhkubki võimast eluvaimu. Meisterlikult ülesklopitud tempo, nii et traagelniite ei märka, filigraanselt kokku mängiv näitleja-ansambel - Colin Firth, Kristin Scott Thomas, Jessica Biel -, turvaliselt ilus kaameratöö, tulemuseks hiilgav meelelahutus laiadele massidele. Cowardi fännid jätvat see külmaks, seega neile ei soovita.

"Uue linna tapjad" (New Town Killers, Inglismaa 2008)
Endine punkbändimees Richard Jobson tegi 1990ndatel Briti telekanalitel ilma saatejuhina. 2003 sai ta parima debüüdi auhinna oma kunagise raamatu "16 aastat alkoholi" filmiks vormistamise puhul. Nüüdne film on lavastaja sõnul katse kõnetada tänast publikut teemal, mida 1970ndatel menetles Kubrick, kui ekraniseeris Burgessi "Kellavärgiga apelsini". Teemaks niisiis vägivald ja selle mõte. Jobson tunnistab, et helistas võtete ajal korduvalt tsensoritele - briti tsensuur on maailma üks jäigemaid -, kui käsil olid vägivalda sisaldavad stseenid. Küsimus tsensoritele oli lihtne, mida ikkagi tohib näidata, kui noorimad vaatajad on 15aastased. Tulemuseks on film, mida vanematel kui 15aastastel ei olegi mõtet vaadata. 15aastastel on aga kinokavast põnevamatki valida. Soovitan kinokavast muid pealkirju lugeda.

"Ma tean, et sa tead" (I Know You Know, Inglismaa 2008)
Lavastaja Justin Kerriganile ("Human Traffic") on see väga isiklik film. Räägib poja suhtest isaga. Oma isa surma mõju all arendas Kerrigan seda filmi esialgu Hollywoodis Ridley Scotti tellimusel. Millegipärast aga suurtes stuudiotes asjaks ei läinud. Kerrigan tuli tagasi kodumaale ja otsis üles teeneka produtsendi Sally Hibbini, kes oli just oma isa kaotanud. Hibbin korraldas asjad nii, et Hollywoodist viis korda väiksema eelarvega sai film teoks. Esimesed viis minutit ei saa küll aru, kes kellega asju ajab, aga kui isa suhe pojaga, täpsemalt küll poja suhe isaga, ilmet hakkab võtma, on kaasaelamist küllaga. Soovitan soojalt lastele ja lapsemeelsetele.