J´ACCUSE: Roman Polanski uusimat mängufilmi Dreyfusi afäärist PÖFFi kavas ei näe. Foto: Gaumont

Läinud sajandi lõpust saati on Pimedate Ööde filmifestival olnud meie kinokultuuri põhivedureid. Millenniumivahetuse paiku leidus siin kinoekraane alles näpuotsaga ja needki näitasid põhiliselt juhuvalikut Hollywoodi toodangust. Huvitavamaid filme sai kaeda eelkõige omas kodus vanast heast kineskooptelekast. Ühe erandiga: ööpimedusfest oli iga filmisõbra aasta suursündmus. See oli põhivõimalus näha suurel ekraanil hulgakaupa muu ilma kino, autorikino, aasta parimaid, suurfestivalide võitjaid, friigifilme ja hämaraid veidrusi. Sinna lauta mahtus lõputult lambaid Denys Arcandi leebest muigest Kim Ki-duki pöörasusteni, Lars Trieri muusikalist Sex Pistolsi dokumentaalfilmini. Seal õppisin armastama Kanada ja Korea, Põhjamaade ja Idamaade kino mitmekesisust. Siiani tänulik, siiani rõõm mäletada.

Avalehele
0 Kommentaari