Askeet ja stoik
Ise arvustasin toona, et “nii nagu “Tühiranna” tegelased ei sobitu sellesse kuratlikult eesmärgipärasesse maailma, nii ei sobitu ka see film hästi ühtegi kehtivasse raami. Ta on katse kõneleda ja kõnetada, ilma “sihtgruppe” määramata ja statistikat tegemata.”
Ma ei tunne Veikot, aga ma tean, mis teda Eesti elus häirib – ta on Areeni “Õhus”- rubriiki viimased viis aastat saatnud läbinägelikke, teravaid, nördinud, vihaseid, säravas iroonias uperpallitavaid kolumne – väärikusest, rahast, monumentidest, tõpraloomadest, poliitikast ja poliitikutest... Aga viimasel ajal Veiko enam ei kirjuta. Miks, selgub intervjuust.
Miks me Veikoga praegu räägime – sest järjekordne Mati Undi lugu on filmiks saanud, ja film ise valitud Veneetsia filmifestivali programmi “Horisondid” – “Sügisball” on tarkade programmikoostajate arvates suurepärane näide maailma kino uutest trendidest – sest just uusi trende “Horisondid” esitleb.
*
“Ma saan festivalidel alati purjus Aki Kaurismäkist väga hästi aru. Ma kardan ka täiesti paaniliselt punast vaipa ja neid pressikonverentse ja... Kõige hullem filmitegemise juures ongi see faas, kui film on valmis ja temast tuleb rääkima hakata. Kui sa just Ilmar Raag ei ole...” tunnistab Veiko Veneetsia filmifestivali eel, niheledes rahutult oma kesklinna kontor-korteri nagisevas nahktoolis.
“See situatsioon (intervjueerimine – M.T) on ka ebaloomulik – kuigi jah, mis see loomulikkus siis muud on kui ebaloomulikkus, millega sa oled harjunud. Igal juhul, ma ei ole selle režissöörirolliga harjunud, ükstapuha, mida ego ka ei fantaseeri ja kuhu pjedestaalidele ta ei taha ronida, ma ei ole harjunud, et ma olen äkki (pärast kahe filmi tegemist – M.T!) huvitav inimene ja avalikkuse tähelepanu keskmes. Eriti kohatult tunnen ma end televisioonis, kus su vastas istub mingi tegelane, juuksed želeega püsti aetud, ja esitab mõttetuid küsimusi...
Et mis tunne on...?
No just, miks kurat pean mina ajakirjaniku töö ära tegema? Eeldatakse, et kõik janunevad tähelepanu järele, et sellepärast oled sa nõus seda tegema. Eriti hull on otse-eeter. Hästi piinlik olukord oli “Terevisioonis”, siis, kui me olime just “Sügisballi” võtteid alustanud, otsisime Lasnamäele just korterit, kus filmida ja... Mingi kell viis hommikul küsib see teleajakirjanik hästi reipa häälega, et millest see film on. Siis mul tekkis tunne, et ma pean kuidagi sama reipalt vastama: sellest, et ma ei tea, kas ma tahan edasi elada... (naerukoht, sõbrad! – M.T) No see formaat ise on nii loll, et...
(siinkohal meenub Bourdieu bestseller „Televisioonist", kus teleajakirjandusele kui tasalülitavale, ühtlast massi tootvale meediumile, kus vaid kiiresti ja mitte millestki rääkijaid soositakse, valusalt ära tehakse. Ja mitte ainult teleajakirjandusele - konkurents ajakirjandusväljaannete vahel soodustab ju ka paberlehtedes üksteise üle trumpamist: ikka ühed ja samad kangelased, ühed ja samad probleemid... M.T)
Kas sa mõtled selle peale, et sul kui iseõppijal on äkki Eesti filmi skeenel parem positsioon – et su pilku ei piira mingisugused “tõed”, mida filmikoolist tulnud režissöörid aprioorsetena võtavad?
Aga mul ei ole võrdlusmomenti – ma saan ainult spekuleerida. Inimesena olen ma, jah, saavutanud künnise, kus mul ei ole enam nii suurt alaväärsuskompleksi ise& amp; amp; otilde;ppija staatuse pärast. Lugesin kunagi William S. Burroughsi raamatut, seal tuleb mingis Mehhiko baaris tema juurde mees, kes hakkab rääkima, kuidas tema maailma näeb. Ah, fucking autodidakt, need igavesed värdjad kipuvad kogu aeg maailma seletama, kirjutab Burroughs selle peale. Siis mulle jõudis pärale, et Burroughs võiks mind ju samamoodi põlastada, kui me kohtuksime (naerukoht, sõbrakesed, oli jälle – M.T).
Üldse on mul alakas olnud, et mul pole korralikku, struktureeritud haridust, pea on putru täis. (Veiko on õppinud ärijuhtimist, semiootikat ja kirjandusteadust, maali – M.T). Aga tänu sellele alakale olen ma meeletult pingutanud. Minu hariduse omandamine ei ole veel ära lõppenud – kui ma oleksin 23aastaselt kraadi kätte saanud, siis ma oleks arvanud, et sellest piisab, et nüüd ma hakkan elama. Mida iganes see ka ei tähendaks.
Aga filmi alal – sõprade kaudu olen ma mingisugse hariduse ikka saanud. Ma vist tean ainult Tarkovskit, kellel neist režissööridest, kes mulle korda lähevad, on filmiharidus. Mingid elementaarsed teadmised peavad muidugi olema – et on kaamera ja sinna käib film sisse, valgust peab olema, muidu ei jää midagi peale, mismoodi kaadrid monteeruvad....
Seal filmikoolis ilmselt jagatakse mingisuguseid tõdesid, sest nii palju on konformseid tüüpe,
kes teevad identseid asju.
Tänu Rainerile (Sarnet), Taavile (Eelmaa), Markole (Raat), kes meil seal Suhkur Filmis olid, hakkasin ma paremaid filme vaatama, enne seda oli valik väga juhuslik. Rainerile meeldis väga Fassbinder, mulle siis üldse ei meeldinud. Nüüd vaatasin hiljuti üle, täiesti võrratu! Tol ajal vaatasin prantsuse uue laine asju palju, mis mulle hetkel enam nii palju muljet ei avalda...
Eks need õiged asjad ikka tulevadki su juurde õigel ajal – peda filmikursusel vabakuulajana kell kaheksa hommikul itaalia neorealismi klassikuid vaadata oli päris raske. Mõni kursus hiljem, kui noored režissööriks pürgijad pidid käsitööoskuse omandamisele lisaks silmaringi avardavaid loenguid kuulama (semiootika, sotsioloogia), siis neid ei huvitanud hoopis see – “mina panen kala kaadrisse, las pärast kriitikud seletavad, mida see tähistas ja sümboliseeris”...
Ühtepidi võib ju aru saada, kunstnikul on loominguvabadus, ta ei pea kogu aeg mõtlema ja analüüsima, et mis see on, mida ta teeb, aga ma ei usu, et mõtlemisvõime või informeeritus võib kuidagi kahjuks tulla.
Filmiharidusega on vist niimoodi, et kui tahta produtseerida midagi meelelahutustööstusele, siis on seda haridust vaja. Kui teha seda loominguna, siis tuleb lihtsalt proovida.
Ma ei oleks saanud “Tühiranda” teha, kui ma poleks seda teinud koos Mart Tanieliga (ka “Sügisballi” operaator – M.T). See, et “Tühirand” mõjub hästi ja värskelt, see on sellest, et ma ei osanud lihtsalt... kukkus nii välja. “Sügisball” on professionaalsem. Samal ajal võib-olla mitte nii markantne.
Sellest on küll kahju, et ma ei näinud häid filme varem. Aga võib-olla poleks ma nendest varem lihtsalt aru saanud. Samamoodi on mul kahju, et ma ei kuulanud indie-muusikat varem. Ma olin maapoiss, mul oli ainult trash-metal.
Üks suur lavastaja on öelnud, et geeniused varastavad, ja andetud kopeerivad. Selleks, et lugeja teaks, kellelt Veiko Õunpuu varastab, reastame palun sinu suurimad eeskujud ja mõjutajad.
Tead, mul käib see lainetena. Kui mulle keegi väga meeld ib, siis m ul tekib monomaania – ma vaatan ära kõik tema filmid, sest ma tahan teada, mida ta mõtles, kui ta just nii tegi, mida see tähendab... Praegu ma laoks sinna etteotsa Robert Bressoni – mis mind täiesti jahmatasid, olid “Balthazar”, “Maapreestri päevikud”, “Taskuvaras”.
Tarkovski “Peegel. See film on struktuurilt geniaalne – Tarkovski monteeris seda umbes 20 korda ümber ja tundis, et ei saa seda filmi mitte kunagi valmis. Aga siis mingi ime läbi jäi ta sellisesse tasakaalu, et teda on võimalik jälgida, isegi aru saada. “Solaris” näiteks Tarkovskile endale eriti ei meeldinud, mulle aga küll. Ma ei saa öelda, et ma väga armastaks “Nostalgiat” või “Ohverdust”, aga võib juhtuda, et mul on neljakümne aasta pärast ka habe maani ja räägin kõuehäälel lunastusest.
Haige on see (minu sõpruskonnaski levinud ) Tarkovski kuvand, et sa justkui pead ennast tema filmidest läbi närima, et nagu sööksid ära viis kilo jahu, midagi peale joomata. Vastupidi, need on väga head filmid, igav ei hakka kunagi. Mul on raske vaadata mingeid täiesti debiilseid filme – aga sellele libedale teele ma nüüd ka ei lähe, et siinkohal eesti filmidest rääkima hakkaksin.
Mida sa Bressonilt siis varastada üritad?
Bressoni teooria on, et kino ei ole teater, kinol on omad väljendusvahendid. Kõik, mis lähtub näitlejatööst ja sooritusest, on teatraalne ja see pole õige. Kino omapära on montaaž, rütmistatud pildid. Ja kujutised peavad olema võimalikult neutraalsed.
Ta püüab vältida ilu kaadris, ja kuna tal on ka maalikunstniku taust, siis ta saab ilust paremini aru, ta ei pea seda pealiskaudset ilu otsima. Näitlejad ei tohi emotsiooniga kaadrit ära täita, emotsionaalset manipulatsiooni ei tohi olla – suuri plaane ta ei kasuta. Nõnda tekib filmile enda elu sisse – mitte autori elu, mitte näitlejate elu, vaid filmi enda elu.
Mulle meeldib asketism põhimõtteliselt, vähenõudlikkus. Bresson tegi vist viis filmi, kui ta suutis lõpuks sõnastada selle, mida ta teeb, ja pärast sõnastamist oli ta juba iseenese paroodia, ta kivistus ja takerdus omaenese teooriasse.
Mulle tundub, et looming on elus asi. Ja kui oled milleski selgusele jõudnud, siis saab sealt juba edasi minna.
“Sügisballis” on palju John Cassavetese mõjutusi, ütleme otse, mõned stseenid on ikka üks-ühele üle võetud...
Ei, ma varastasin Cassaveteselt palju – mul oli plaan rohkemgi varastada. Ma olin sel ajal tema filmidest täiesti vaimustuses. Cassavetes on inimesena ka nagu majakas. Aga ta on ikkagi ameeriklane ja lihtsameelne. See, mis ta teoreetilises plaanis tegi, on tema iseloomust tingitud – ta on ikkagi näitleja, ta mõtleb näitlejakeskselt, manipuleeris, provotseeris näitlejaid, filmis metsikult üle, et siis üksikutest n-ö autentsetest kaadritest oma filmiskulptuur kokku laduda.
Gena Rowlands on tänu sellele teinud hullumeelseid rolle. Aga ma taha ksin edaspidi ikkagi teist teed minna.
Bressoni õpilane Kaurismäki, temast ma saan paremini aru, tänu huumorile. Ma ei ole people’s person – ma pelgan inimesi, mul on raske neid lavastada.
Ei saa öelda jah, et “Sügisballis” Kaurismäkit tunda poleks... Kuid miks sa enam kolumne ei kirjuta? Kas miski tõesti ei häiri enam? Oled oma siseemigratsiooniga sealmaal, et uudiseid ei loe ja telekat ei vaata?
Mulle on hakanud tunduma, et ajakirjandus ei ole see sfäär, kus ma tahaksin tegutseda – ajal, mil informatsioon nii kiiresti vananeb. Täna tuleb, homme läinud, kes seda tõsiselt võtab?
Teiseks, no kes ma olen selline, et hakkan ütlema? Kas mina praegu oskaks Andrus Ansipi asemel Reformierakonda ja Eesti vabariiki paremini juhtida? Üsna suure tõenäosusega mitte.
Parem olen siis juba vait. Muidugi häirib, et Eestis elavad kõige õnnetumad inimesed Euroopas,
tervishoid on sitt, sotsiaalhoolekannet ei ole, ökoloogiline jalajälg on suur, perifeerne asukoht, kultuuritud, lollakad inimesed, suurte autodega inimesed... Kuid üha enam tundub mulle, et on võimalik pöörata see teravik enda pihta, hakata endaga tegelema. Lugeda Marcus Aureliust ja harjutada stoitsismi.
Fantaseerin minagi maale elama minemisest. Aga ma olen ju täiesti loll, ma ei oska ju maal midagi teha! Kui mulle öeldakse, et kasvata see põõsas, siis ma peaks minema internetti infi otsima. Ma ei oska oma kätega midagi teha, ma olen ses mõttes mõttetu mees. Ma kasvataks kanepit, aga sellega läheb kohe vangi.
Burroughs, kellest me rääkisime, tema proovis ju ka kogu elu midagi kasvatada. Kirjades Allen Ginsbergile ta räägib ainult rahast. Et kust ta peab raha laenama, et kui palju see saak talle sisse tooks jne. Ja siis, nagu muu seas, on ta kirjutanud ka paar raamatut.
Siseemigratsiooni - see on muidugi fantaasia, eneselohutus, et selline äramineku võimalus on olemas. Ma muidugi ei tea, kust ma selle raha peaks saama, et Saaremaale või Hiiumaale maja osta. Võimalik on ju ka linnas elades enda sees tasakaal leida, rahu saavutada, aga...
Ja siis on need mõtted, et läheks elaks Tartus, Pariisis, Firenzes, New Yorkis. Ma läksin kunagi selle mõttega Taisse elama - aga see jama tuleb kõik kaasa, mitte midagi ei muutu. Kui saaks sellest äraminemise vajadusestki lahti. See oleks juba suur samm.
Kas sa kardad vanadust?
Ma mõtlen selle peale stoiliselt. See on miski, mis juhtub. Kui ma olen viiekümne- või kuuekümneaastane, siis ma ilmselt mõtlen, et saaks olla jälle kolmekümnene, või neljakümnenegi.
Ma olen budismi uurinud. Just nimelt uurinud, mitte praktiseerinud. Kui juuksed peas päriselt ei põle, siis ei hakka nagu kõigest metoodiliselt loobuma. Aga see lubadus on lahe, et on võimalik kõigest vabaneda, ennekõike rahulolematusest. Ennast valitseda, keskenduda, see tundub praegu kättesaamatu. Kasutades seda olmepsühholoogiana – mitte mõelda nii
pretensioonikalt, mitte nii palju karta ja mitte nii palju ihaldada. Bergman kunagi ütles, et kõik, mida sa kardad, läheb täide.
Eneseabiraamatud räägivad positiivsest mõtlemisest ja universumile tellimuste esitamisest, universumit kusjuures käsitletakse kui kataloogikaubamaja, kus kaubad kunagi otsa ei saa.
Eneseabiraamatuid loen küll, sportlikust huvist. Ema kinkis mulle raamatu “Sa oled kirjeldamatult rikas” – universumil on lõputud võimalused sulle kõike and a, mida sa iganes tahad. Mul oli sel ajal sada krooni taskus, olin vaene maalitudeng, ja tellisin muidugi mingi kõige kallima sportauto. Siiani ei ole saanud, aga paremini on materiaalselt hakanud minema küll – ju siis universum valmistab mind ette. See on jah tõsi, et soovid lähevad täide, aga mitte päris nii, nagu sa tahad.
Iseenesest on positiivne mõtlemine ju tore. Mis on rõve, on valetamine. Iseendale valetamine.
See, kui sa sisendad endale, et kõik saab korda, ja tead, et see nii ei ole, vat see on
perverssus. Kuid lõputu kurbus on ka niivõrd ebaproduktiivne, et see lihtsalt tuleb välja ajada.
Muidugi tulevad need mõtted tagasi – inimesed on jälgid, raha ei ole, ilm on sitt –, aga isiksuslik areng on ikkagi võimalik, ma proovin ennast sellest karbist välja mõelda, mis ma olen endale tekitanud. Looming ongi hea vahend – looming sunnib eneserefleksioonile, saad oma mõttetrajektooridest teadlikuks. Et looming asendaks lunastuseõpetust, seda ma ei usu.
Looming on nagu mingi kinnisidee, et kui sellega ei tegele, siis ei ole hea olla.
Kas sul reklaame tehes kogu see valevajadustega inimeste koormamine ka kopa ette viskab?
Põhimõtteliselt, reklaamil ei ole nii suurt väge, kui arvatakse. See võib kõlada eneseõigustusena, aga ... no näidake mulle see valdkond, kus ma saan rakendada oma võimeid nii, et saan üüri makstud? Ma paneks kohe sinna. Ma maksan üüri 5000 krooni kuus. Seega ei ole küsimus eetikas või moraalis, küsimus on vajaduses funktsioneerida nagu kõik teised inimesed.
Kuigi ma ei taha neid teha. Mingil hetkel viskab see nii üle, et ma ei saagi neid teha.
Sest kogu see süsteem baseerub hirmul. Ettevõte X tahab toota reklaamklipi, paneb sinna alla meeletu papi, et müüa oma mingisugust kaupa. Vastutus on suur, see keskastme juht, kes reklaami tellib, on hirmukrambis, sest äkki ei õnnestu. Tal on endal liising, tal on eluasemelaen, ta on tarbimishullusega kaasa läinud...
Ta tuleb siis oma sisemise zajoobiga reklaamibüroosse, kus istuvad samasugused hirmul inimesed. On mingi kirjanik, kes on pohmelliga kirjutanud jutu kokku, sest ta lihtsalt oskab sõnu ritta seada. Päris hea, äkki läheb kaubaks, mõtleb projektijuht, ja näitab seda tellijale. Päris hea, peaasi et ei oleks vigaseid ja koledaid inimesi, et oleks soe ja pehme, mõtleb tellija. Ja siis lõpuks tullakse filmitootjate juurde. Ühes kliendiga tuleb see stress sulle plöndi pähe.
See võltsviisakus, see kramp, vat see väsitab ära. Kuna ma olen juba harjunud viibima loominguga tegelemise seisundis, siis sellest väljaspool olla on raske.
Tean, et sa pole minuga nõus, et “Sügisball” on kurb film, minu jaoks on. Sinu kahe filmi valguses, komöödia tegemisest sa vist ei mõtle?
Vastupidi , mu järgmine film tulebki komöödia. “Püha Tõnu kiusamine”. Lähtub Flaubert’i “Püha Antoniuse kiusamisest” ja legendist, kõrbeerakust, kes võidab kiusatused. Minu filmis on ta mees, keskastme juht, kellest räägitakse kui heast inimesest. Et mis juhtub inimesega, kui ta esitab endale küsimuse, kuidas olla hea inimene tänapäeva ühiskonnas – kus solidaarsuse asemel toetutakse vaid egoismile ja individualismile.
Samas, võib-olla on komöödia nagu liiga lihtne tee, ma ei tea, ma olen natuke ummikusse jooksnud. Ma ei taha naeruga lahendada situatsioone, sest see on kergema vastupanu teed minek – aga ma ei taha olla sajaprotsendiliselt tõsimeelne, sest sellisel kujul saab moraali tagasi lükata – aga ma tahan pärale jõuda. Ma ei tea, kas mul on see õigus.
“Sügisballi” Eesti esilinastus on
13. septembril CC Plazas
(vt ka http://www.sygisball.ee ).
Sündinud 1972. aastal Saaremaal, pere kolis mandrile, kui poiss oli 6aastane. Sellest ka teatav igatsus mere järele.
1990 – lõpetas keskkooli, töötas põgusalt rehviparandustöökojas.
1992 – õpingud EBSis, ärijuhtimise alal. Müütas põrandakattematerjale.
1993–1995 – ajalugu vaikib.
1998 – Tais ja Indias rahu otsimas.
1999 – Eesti Humanitaarinstituudi tudeng.
2000 – asutab Suhkur Filmi, toodetakse Marko Raadi “Agent Sinikael”.
2001 – alustab Areeni “Õhus”-rubriigile kaastööde saatmist.
2003 – astub Kunstiakadeemiasse maali õppima.
2005 – … Kuukulgur Filmis režissööripalgal.
2006 – “Tühirand” – tuleb ja võidab kõik auhinnad, mis Eestis võita annab. Hakatakse tasapisi sosistama eesti filmi uuest lainest.
2007 – teine film “Sügisball” jätkab Eesti filmi edukat aastat, osutudes valituks Euroopa vanima filmifestivali olulisse kõrvalprogrammi. Ja sosistatakse, et sellist filmi pole Eestis varem tehtud. Maksumaksja raha eest mitte. :-)
1990 Graduated high scool in the turmoil of collapsing Soviet Union. Briefly a worker in a small company repairing car tyres.
1991 Asylum seeker in Finland. Estonia declares independency. Back in Estonia.
1992 Business studies in the Estonian Business School. Dropped out two years later. Unsuccessful salesperson in a swedish company selling floor materials. Fired a year later.
1993 – 1995 Very strange time. No memories.
1996 Driver for the cast at the production of feature film
„All My Lenins” (dir. Hardy Volmer)
1997 Reluctant employee of different advertising agencies.
1998 Backbacker in Thailand and in India.
1999 – Studies in Estonian Institute of Humanities, University of Tallinn, Literary Theory and Semiotics. Again advertising agencies.
2000 Founder of film production company Sugar Films.
2001 – 2002 Producer for feature film „Agent Wild Duck” (dir. Marko Raat). Bankruptcy of Sugar Films. Beginning as a regular writer for the column IN THE AIR in the cultural magazine Areen in weekly newspaper Eesti Ekspress.
2003 Estonian Academy of Arts, Faculty of fine Arts, Department of Painting. A painter.
2005 Director in film company Kuukulgur Film.
2006 Writer and director for short feature „Tühirand / Empty”. Founder of film company Homeless Bob Production.
Present day. Editing full feature „The Autumn Ball” (35mm, 120’, color, 1:1,85, 2007) and developing animated film „Meat Factory„
Ambivalentne isiksus
Askeet? Ma ei tea küll, et oleks.;Kunagi ta üritas paastuda ja siis sõi õhtul kell kuus telemajas päeva;lõpuks kaks kausitäit kartulisalatit robinal ära. Ja vorstivõileibu ka;peale.
Ja see “hirm” avalikkuse ees – see on Veiko meetod lihtsalt;– end algul madalaks teha ja siis seda rohkem särada. Olen viibinud;temaga Karlovy Varys, kus ta andis intervjuusid, mis võiksid olla;eeskujuks müügimeestele. Läbimõeldud ja elegantselt välja peetud;laused, originaalsed mõtted, kergelt misjonärlik-maailmaparandajalik;suhtumine kunsti...
Ma arvan, et tegelikult on ta üks mu kõige;edevamaid sõpru, ainult et see on maskeeritud kavalalt askeetliku;tagasihoidlikkuse varju. Tal on kõige cool’imad eba-cool’id riided,;tema habe on pügatud väga täpselt – nii, et põskedel on alati värsked;žiletijäljed.
Kadestan väga tema sisemist raevu, mis on üks tema;tegemiste katalüsaatoreid. Viha ja kirg inspireerivad teda põhiliselt.;Veiko on jube peene tajuga mees, sest väga lihtne oleks tema filmide;puhul kukkuda kas naeruväärsusesse või depressiooni, aga tema laveerib;efektselt kahe vahel nagu akrobaat Vello Vaher.
Veiko andekus lavastajana tuleb välja näitlejaga suhtlemisel -;enamasti laabub kõik kuidagi orgaaniliselt. Pahatihti unustavad noored;režissöörid näitlejaga suhtlemise või viivad asja tehniliseks - tuled;siia valgussõõri, sealt paar sammu astud järgmisesse, seal keerad -;Veikoga sihukest jama ei ole, ta lavastab ikkagi filmi. Kui vaja,;tõstetakse kaamera näitleja järgi, mitte vastupidi
Ükskord tekkis;tal paranoia, et mu lõug ulatub liiga ette mingites kaadrites ja pidi;mind sellega hulluks ajama – lõpuks see nakatas ja jäingi mitmeks;päevaks aeg-ajalt oma lõuga jälgima.
Sõber Rain Tolk
Ghost Dog
Prantsuse keeles pole režissöör mitte režissöör, vaid réalisateur.
See;väljendab minu jaoks kõige täpsemalt kino olemust – realiseerida;unistust. Anda immateriaalsusele ilma erilise põhjenduseta võimalus;seista jultunult, nagu võrdne, materiaalsuse lahinguväljal. Anda kuju;ja nägu inimtunnetuse mittemiskisusele.
Ilmselgelt on réalisateur’il;vaja palju rohkem jõulisi isikuomadusi kui mingil režissööril. Mõtte ja;idee olemasolu on kõigest nullpunkt. Tal läheb vaja ka jonnakust,;mõrtsukasarmi ja julma ausust iseenda vastu. Ja ülbust nõuda kõike seda;ka teistelt, samal ajal neile siiralt kaasa tundes. See ei ole lihtne,;kuid Veiko saab sellega hakkama.
Kui rääkida kinomütoloogia keeles,;siis Veiko on nagu Ghost Dog, kes teibiga parandatud püstoli, “Hagakure;– Samurai Tee” raamatuga ja 12 kuuli rindkeres, vangub kodust Tobiase;tänavalt Nokusse. Selleks, et veel üks kord inimestes pettuda ja veel;üks kord neile andestada.
Lisan siis juba ka lühikese dialoogi kamuflaažiülikonnas ja;kuldraamidega prille kandva RZA ja Ghost Dog´i vahel Jim Jarmuschi;filmis "Kummituskoer - Samurai tee". Respekti märgiks.
RZA: Ghost Dog, power and equality.
Ghost Dog: Always see everything my brother.
Sõber Taavi Eelmaa
