Asko Künnap, “Ja sisalikud vastasid”.

Näo kirik, 61 lk.

Asko Künnapi kalingurköiteline album on küll vastand sellele, millena olen mina ja meie luuleüldsus harjunud (noorluuletaja) kogu ette kujutama. Raamatu sisu paistab silma tüpograafilistele imetegudega ja jätkab luule(raamatu)piiride laiendamist. Lisaks luuletekstidele leiab sealt (kohati) nende tõlkeid inglise keelde, luuletuste selgitavaid kommentaare ja kunagi kirjutatud protoluuletusi (vrd. alg-Kalevala) ühes tänaste tuletistega.

Esmamulje kiirlugemisel sünnitab kahtlust: Künnapi küllus, maitsekus ja mängulisus ei vasta minu eesti luule põhikujundile, Juhan Liivi kasinusele ja monomaaniale. Kreutzwald ja Suits olid ka kibestunud ja monomaanised, aga Künnap on sihuke helge vurle. Raamatusse süvenemisel hakkasid luuletused ometi meeldima.

Künnapi kujundilooming on leidlik ja  vaimukas, Tuglas oleks öelnud, et taidurlik. Mulle läheb hinge tema nostalgiline õrnus, sest see on eneselegi armas.

Kuigi raami vägevus luuletusi pisut varjutab, on Künnap sündinud poeet. Aga ma ütlen – tema ohud on literatuursus ja mängulisus. Eesti luule pole naljaasi!