Künnap on tegelikult graafik ja mõnikord on tunne, et luuletusi kirjutama hakkas ta oma raamatutesse ainult sellepärast, et saaks raamatu teha. Hoolimata sellest on teda juba pärjatud parimaks luuletajaks ning seda Kultuurkapitali auhinda on teda püüdma nimetatud rohkem kui ühel korral. Ka selle raamatu eest nomineeriti ta aasta parima luuletaja tiitlile, sisu eest ta seekord preemiat ei saanud, küll aga on see raamat ise ametlikult tunnistatud Eriti Ilusaks Raamatuks. Kui te minu käest küsite, siis ma ütlen, et tegelikult on tal ilusamaid ja värvilisemaid ja kirevamaid. Kole see muidugi ei ole, seda tuleb samuti tunnistada. Aga sisu on näiteks ilusam. Ja unenägusid on vähem kui elu ennast. Ja see elu ei riimu, vaid voolab vabalt aga võibolla on see ainult sellepärast, et unesnõiduja lubab. Ja osad asjad on tegelikult juba nähtud ja loetud ja läbi elatud ja ära sõditud. Aga alati saab ju uuesti. Luuleraamatutega on see hea asi, et neid saab alati uuesti lugeda, kui nad just halvad ei ole, aga isegi siis kui nad on halvad. Ja see on hea. Aga see raamat on hea. Ja see on veel parem.