03.04.2009, 00:00
Asko Künnap „Su ööd on loetud"'
Autori illustratsioonid. Näo Kirik, 2008. 95 lk.
Asko Künnap
“Su ööd on loetud”
Autori
illustratsioonid. Näo Kirik, 2008. 95 lk.
Teet Kalda raamatus
“Nii palju päikest” oli tegelane, Anton nimeks. Ta kirjutas
täitsa huvitava sürrealistliku luuletuse igavuse kohta, aga sai siis
aru, et see pole kellegi õige luuletus. Mulle tekst jälle väga
meeldis ja ma ei mõistnud, miks Kallas pani selle poisi oma luuletuse
kohta niimoodi arvama. Ja kui ma nüüd hiljem satun lugema
“hämarat” luulet, siis hakkab mind piinama Anton-poisi kahtlus
– on see ikka “päris” luule? Kas seal on midagi
väga sügavat, mis jääb minu eest varjule? Kas keisril on
päriselt uued rõivad seljas ja mina lihtsalt ei näe neid?
“Su ööd on loetud” tekitas esimesel sirvimisel
natuke säherdusi kahtlusi. Ja muidugi, seal on tõesti hämarust
ja sõnadega mängimist, nõnda et mõne teksti puhul
hakkas vana hea Kalda-dilemma mind, jah, kiusama. Eriti kui lugesin selliseid
kristalseid lugusid nagu “Mu jumal, kuidas raha mind armastas!”
või “Öö tõttab ütlema” ja sinna
kõrvale mõnda teist, mille sügavus jäi minu ees lukku.
Aga järgemööda lugedes ja süveneda püüdes ja
raamatu krobelisi kaasi silitades ja unenäolisi pilte nautides läks
see meelest ära. Tuli hoopis tunne, et ma võib-olla sain sellele
meeleolule pihta, mille Künnap on tahtnud raamatusse panna. Või ei
saanud, aga siis vähemasti tekitas see raamat mus mingi mu enese
meeleolu.
Eraldi ja eriti tahaks rääkida
vanaisa-tsüklist, mis on võimas, eriti kambjakeelses tõlkes.
Ma ei tea, kas Ago Künnap on Asko Künnapi isa (on küll
–Toim.), aga seda tsüklit lugedes tekkis niisugune kujutlus: isa
tõlgib poja mõtted vanaisale arusaadavaks. See on liigutavalt
ilus ja siin raamatus see töötab! Küll oleks hea, kui igal
kirjutajal oleks kuskil tõlkija, kes tõlgiks teda kambja
või mõnda muusse literatuurita keelde, see hoiaks ära palju
tühja mängitsemist.
Ja siis muidugi kujundus. Imeline
objekt, üdini stiilne. Hea käes hoida, ilus vaadata, ei taha
riiulisse ära pannagi. Künnap on osanud endisaegsed
gravüürid oma pilli järgi tantsima panna ja see juba on midagi.
Kohati, kui kujundust saab väga palju, tekib küll tunne, et tegemist
on hoopistükkis kunstinäitusega (ja et lugejana tahaks öelda:
“Palun tekstid eraldi meili peale läkitada!”). Aga ainult
kohati. Tervik tekib, tervik on huvitav. Kahtlusest sai lootus.