Asko Künnap „Su ööd on loetud"'

Autori illustratsioonid. Näo Kirik, 2008. 95 lk.

Asko Künnap

“Su ööd on loetud”

Autori illustratsioonid. Näo Kirik, 2008. 95 lk.

Teet Kalda raamatus “Nii palju päikest” oli tegelane, Anton nimeks. Ta kirjutas täitsa huvitava sürrealistliku luuletuse igavuse kohta, aga sai siis aru, et see pole kellegi õige luuletus. Mulle tekst jälle väga meeldis ja ma ei mõistnud, miks Kallas pani selle poisi oma luuletuse kohta niimoodi arvama. Ja kui ma nüüd hiljem satun lugema “hämarat” luulet, siis hakkab mind piinama Anton-poisi kahtlus – on see ikka “päris” luule? Kas seal on midagi väga sügavat, mis jääb minu eest varjule? Kas keisril on päriselt uued rõivad seljas ja mina lihtsalt ei näe neid?

“Su ööd on loetud” tekitas esimesel sirvimisel natuke säherdusi kahtlusi. Ja muidugi, seal on tõesti hämarust ja sõnadega mängimist, nõnda et mõne teksti puhul hakkas vana hea Kalda-dilemma mind, jah, kiusama. Eriti kui lugesin selliseid kristalseid lugusid nagu “Mu jumal, kuidas raha mind armastas!” või “Öö tõttab ütlema” ja sinna kõrvale mõnda teist, mille sügavus jäi minu ees lukku. Aga järgemööda lugedes ja süveneda püüdes ja raamatu krobelisi kaasi silitades ja unenäolisi pilte nautides läks see meelest ära. Tuli hoopis tunne, et ma võib-olla sain sellele meeleolule pihta, mille Künnap on tahtnud raamatusse panna. Või ei saanud, aga siis vähemasti tekitas see raamat mus mingi mu enese meeleolu.

Eraldi ja eriti tahaks rääkida vanaisa-tsüklist, mis on võimas, eriti kambjakeelses tõlkes. Ma ei tea, kas Ago Künnap on Asko Künnapi isa (on küll –Toim.), aga seda tsüklit lugedes tekkis niisugune kujutlus: isa tõlgib poja mõtted vanaisale arusaadavaks. See on liigutavalt ilus ja siin raamatus see töötab! Küll oleks hea, kui igal kirjutajal oleks kuskil tõlkija, kes tõlgiks teda kambja või mõnda muusse literatuurita keelde, see hoiaks ära palju tühja mängitsemist.

Ja siis muidugi kujundus. Imeline objekt, üdini stiilne. Hea käes hoida, ilus vaadata, ei taha riiulisse ära pannagi. Künnap on osanud endisaegsed gravüürid oma pilli järgi tantsima panna ja see juba on midagi. Kohati, kui kujundust saab väga palju, tekib küll tunne, et tegemist on hoopistükkis kunstinäitusega (ja et lugejana tahaks öelda: “Palun tekstid eraldi meili peale läkitada!”). Aga ainult kohati. Tervik tekib, tervik on huvitav. Kahtlusest sai lootus.